Jalutuskäik kolmel lõimel
— Mulle tundud sa loojana küllaltki sümbolistlik. Milline roll on sinu töödes kujundil?
— Kujundid on olulised. Osa kujundeid tekib alateadlikult, käsi joonistab mingit meeleolu või sündmust läbi kujundite. Siis lisandub pealispind – täpsemad detailid. On kujundid, mida olen kasutanud rohkem. Kolmnurk. Ruut.
Tööde abstraktsus on aja jooksul suurenenud, figuurid asendunud üldistatud kujunditega. Ise näen oma töödes kindlaid süžeesid, aga eelistan jätta vaatajale ruumi kujutlusvõimeks, mitte liiga täpselt jutustada. Püüan jätta töö pealkirja ja pildi vahele mõtteruumi.
— Kuidas tajud värve? Kas su värvitaju on aja jooksul muutunud?
— Värvid on kõige alus. Olen alati eelistanud tugevaid kontraste, selgeid värve. Kõlavaid akorde. Punast ja musta. Vahepeal sai domineerivaks materjal oma läigete ja peegeldustega, kuld ja hõbe. Viimaseid töid tehes avastasin, et värv hakkab tagasi tulema.
— Räägime Tartu kõrgemast kunstikoolist. Mis on teie tekstiilieriala tugevused ja eripärad?
— Tartu kõrgema kunstikooli tekstiilieriala sisaldab nii kunsti- kui ka disainiprojekte. Rakendusliku kõrgkoolina on meil nelja-aastane õppeaeg, mis võimaldab rohkem projekte praktiliselt läbi teha, õppejõududena on kaasatud Eesti tipptegijaid. Tudengid peavad otsustama, kas näevad end pigem kunstnike või disaineritena, ja saavad kogeda eri valdkondade mängureegleid.
Meie tekstiilieriala eripära on seotus moevaldkonnaga. Kuid meie tudengite moeloomingu lähtepunktiks on materjal, see annab teistsuguse mänguruumi.
— Mis on olulisim, mida püüad oma tudengitesse süstida?
— Positiivsust. Julgust katsetada. Armastust oma eriala vastu. Vastupidavust tagasilöökidele. Usku endasse.
— Milline tundub Tallinna kunstiõpe Tartu poolt vaadates?
— Olen ise õppinud Tallinnas. Lõpetanud kunstiakadeemia 1990-ndate algul, sattusin Tartusse, kus tekkis võimalus luua uus tekstiilikunsti eriala. Lähtusin kogemustest, mis ma tudengina ja pärast lõpetamist disainerina töötades olin saanud.
Praeguseks on ehk tõepoolest tekkinud teatav distants, ka kunstiakadeemia on muutunud. Kõrvalt vaadates tundub, et akadeemias on rohkem teoreetilist, kolmeaastane õppeaeg annab vähe võimalusi süveneda. Oma valdkonda sisse elada saavad need, kes jätkavad magistri- ja doktoriõppes.
Pigem ehk peakski võrdlema mitte Tallinna ja Tartu kunstiõpet, vaid akadeemilist ja rakenduslikku kunstiharidust.
— Kui oluline on sinu jaoks tunnustus? Auhinnad ja kriitika?
— Tagasiside on kindlasti oluline. Loomulikult teeb tunnustus head meelt, rõõmustasin nii Tartu kultuurkapitali aasta loomingulise stipendiumi saamise kui ka aasta tekstiilikunstnikuks valimise üle. Mäletan selgelt seda emotsiooni, kui preemia sain. Oli väga soe tunne, et mu tegemisi on tähele pandud. Auhindade saamine ei ole eesmärk omaette, aga see võib anda kindlust valitud teel edasi liikumiseks.
— Sinu tekstiilides on koos traditsiooniline gobelääntehnika ja vabad lõimed – millisena näed seda kooslust?
— Põnev on mängida kujundi ja tühjusega, hõreda pinna ja tihedalt kootud detailidega. Seotus ja vabadus. Ettemääratus ja ootamatus. Kui töö raamilt maha võtan ja lõimed pinge alt vabanevad, tekib eri materjalidest struktuurne pind.
Avastasin, et see sobib hästi mu loomusega – saan ühendada traditsioonilist ja katsetuslikku.
— Mida tähendab sinu jaoks kunstnikuvabadus?
— Kunstniku vabadus on luua.
Kunstnik loob asju, mis mõjutavad vaatajat. Võib rääkida konkreetset, selgelt loetavat pildikeelt või läbi metafoori, värvide ja sümbolitega. Tekib tugev emotsionaalne laeng, mis paneb inimeses midagi liikuma. Tööd hakkavad elama oma elu, kohtama inimesi ja neid mõjutama.
Vabadus luua on seotud vastutusega oma loomingu eest. Vastutusega selle eest, mida sinu tööd inimestega teevad.
— Oled rääkinud oma loominguga seoses teelolekust, enese tajumisest osana minevikust ja tulevikust. Milline on sinu silmapiir? Kuhu pürid?
— Olen mõelnud teelolekuna seisundit, kus liikumine toob teele uusi väljakutseid ja võimalusi ning samal ajal tuleb suuta loobuda sellest, mis jääb selja taha. Selles mõttes jätkub tee ka silmapiiri taha, pole kindlat sihti ega vajadust rutem kohale jõuda. Pürin pigem selle poole, et oskaksin teekonda maksimaalselt nautida, olla avatud, osata näha olulisi inimesi ja märke oma teel.
Pean väga väärtuslikuks kogemusi minevikust, aegadest, mida pole ise näinud ja mis jõuavad minuni läbi kellegi teise ülestähenduste. Pean oma missiooniks aidata kaasa sellele, et need teadmised elaksid edasi.
Minu silmapiiriks on uued algused.
— Milline on sinu loomemeetod? Milline aeg päevast ja koht on loomiseks parimad?
— Mõtlen uute ideede üle alateadlikult pidevalt, vahel ujuvad pinnale mingid pildid või värvisähvatused. Võimalusel joonistan need üles. Kogun endasse emotsioone, mis on mind puudutanud. Vaipu hakkan kuduma siis, kui tunnen endas valmisolekut kogunenud kildudest midagi terviklikku kokku panna.
Paljud ideed mõtlen selgeks õhtuti, une ja ärkveloleku piiril. Töötamiseks vajan turvalist keskkonda, rahulikku kohta. Pean saama minna segamatult mõtetesse uitama. Selles mõttes on vaimne ruum olulisem kui füüsiline, olen sageli teinud tööd väga kitsastes oludes.
— Kuidas jaotad aega ja armastust pere, kooli ja loomingu vahel? Kuidas hing ja süda sellise rütmiga rahul on?
— Püüan leida tasakaalu, liikuda eri asjade vahel nii, et keegi minu ümber ei saaks kannatada. Pere annab seljataguse ja jõu. Lapsed on väikesed – elan nende rütmis. Aeg, mis on antud arenemiseks koos lastega, on kordumatu.
Kool on olnud minu suur väljakutse, võimalus luua Tartus uus tekstiilieriala paneb vastutuse eriala arengu eest. Olen tööle koolis väga pühendunud.
Looming on see osa minust, millele saan keskenduda, kui muud asjad on korras. See on minu Oma Asi, millega tegelemine on sisemine vajadus.
Võimalik, et liikumine elu eri poolte vahel on õpetanud mind neid kõiki rohkem hindama. Loomulikult olen sunnitud tegema valikuid. Väldin liigsete tähtaegade painet loomingus, olen eelistanud pigem süveneda näituste ettevalmistamisse kui osaleda kõikvõimalikel konkurssidel. Küllap tuleb aeg ka selleks.
Kui pöörlen igapäevases rattas kõigi nende asjade vahel, tundub aeg kulgevat vale kiirusega, sest seda ei jätku kõigeks vajalikuks. Kui mõtlen elus kaugemale tagasi, siis arvan, et mulle on antud õnnelik võimalus elada rikkalikku elu.
Kes ta on?
Aet Ollisaar
Tekstiilikunstnik
Sündinud (1966) ja kasvanud Tallinnas Nõmmel
•• Töötanud rahvakunstimeistrite koondises Uku telgedel kuduja ja kunstniku-disainerina ning õppinud ettevõtte stipendiaadina kunstiakadeemias (1986–1991), kaitsnud Anu Raua juhendamisel diplomitöö „Sisustustekstiilide ansambel Mulgimaa maakodusse”.
•• Töötab alates 1992. aastast Tartu kunstikoolis, alates 2000. aastast Tartu kõrgemas kunstikoolis, loonud tekstiilikunsti eriala ja valitud professoriks aastal 2001.
•• Pälvinud Tartu kultuurkapitali aasta loomingulise stipendiumi ja valitud aasta tekstiilikunstnikuks 2007.
Aet Ollisaare tekstiilinäitus
Pärnu uue kunsti muuseumis
21. veebruarini
