Seitse tundi vihmas medali näppimise nimel
„Vägev!” kostab viieaastase Jaydeni esimene hüüatus, kui tal on õnnestunud valge kinda abil end hetkeks olümpiavõitjana tunda. „Oi kui mõnusad nad käes tunduvad,” täiendab kümnene Sierre. „Võidaks me neid vaid võimalikult palju!”
Kuidas said Jaydenist ja Sierre’ist olümpiavõitjad? Väga lihtsalt – esimest korda olümpia-mängudel on kõigil soovijatel võimalik medaleid oma käega katsuda. Igaüks, kel lusti, saab olümpia- ja paraolümpiamedaleid spetsiaalse kindaga katsuda ning end koos medalitega pildistada. Tõsi küll, eelnevalt tuleb seista Kanada kuningliku mün-dikoja poolt kohaliku ülikooli konverentsikeskuses avatud ajutise paviljoni ees Vancouveri kesklinnas kuni seitse tundi.
Kui kaua ema ja vanavanematega kartulikrõpsukujulisi olümpiamedaleid katsuma pääsenud Jayden selle hetke nimel ootama pidi? „24 tundi,” kõlab väikemehe kindel vastus. Ema siiski täpsustab, et teisel katsel medaliteni jõudmine – esimesel korral ei jõutud õues kolmest tunnist kauem seista – võttis tegelikult aega kuus tundi. Aga nii Jayden kui ka teised paviljoni pääsenud linlased ja turistid kinnitavad nagu ühest suust, et ootamine oli vaeva väärt.
Ei tea, kas pikk seismine on muidu elavaloomulised kanadalased ära väsitanud või on nii lähedane kontakt pühamast pü-hama tunnustusega meeled hardaks teinud, kuid medalitoas väga üleloomulikku joviaalsust ei kohta. Muidugi mõista – medali üle rõõmustamine jäägugi sportlastele, valge kindaga uudistaja piirdugu pühamulaadse õhustikuga.
Medalid, mida antakse olüm-piamängudel välja 549 ja para-olümpial 333, toodi koos valmistamislooga kõigile huvilistele vaatamiseks välja päev enne avatseremooniat 11. veebruaril. Üleeilse seisuga oli pisikeses ruumis, kuhu külastajaid lastakse kümnekaupa, medaleid vaadata jõudnud 76 000 inimest. Et viimaste päevade tempo on 6000– 7000 inimest päevas, prognoosib mündivabrik mängude lõpuks ligi 120 000 medalikatsujat.
Veel suuremale vaatajahulgale seab piirid aeg – korraga lastakse medalite ligi vaid väike arv huvilisi ning hiljem Ottawasse mündivabriku muuseumi viidavad medalid on vaatamiseks välja pandud hommikul kella üheksast õhtul kella kümneni. Esimesed huvilised olevat järjekorras juba hommikul kell veerand kuus. Õhtul pannakse järjekord lukku poole üheksa ajal, et võimalikult vähesed sabasseisjad riskiksid võimalusega pettunult koju minna.
Kolm vaatamiseks välja pandud medalit on pea identsed nendega, millega astuvad poodiumiastmetelt maha olümpia-võitjad ning hõbeda- ja pronksiomanikud. Õige pisike erinevus siiski on – kui olümpiavõitjatele on medali tagaküljele graveeritud ka võistluse nimetus, siis publikule katsuda antutel see puudub, räägib Torontos paljusid eestlasi tundev ning otsejoones paksust kaustast Kristina Šmigun-Vähi hõbemedali projekti välja otsiv mündikoja medaliprojekti juht Dan Mallett. „Näete, sellise ta võitiski!” kõlab hetk hiljem rõõmus hüüatus.
Medalite identsus on muidugi suhteline, sest iga laineline medal on tegelikult ainulaadne – kahte täpselt sama mustriga medalit ei ole. Selleks aga, et igal sportlasel oleks aimu, millise medali viib koju kaasvõistleja, on medalivõitjale kaasa antud kogu mustrit kujutav siidsall. „Siis on igaühel avastamisrõõmu, millisest kohast täpselt tema medal pärineb,” osutab Mallett.
Ajaloo raskemad
Medalimustri on joonistanud disainer Corrine Hunt, kelles endaski Loode-Kanadas elanud Komoyue ja Tlingiti indiaanlaste verd. Oma valikus tuginesidki Hunt ja kaasdisainer Omer Arbel põlisameeriklaste pärimustele, kujutades medalitel kas mõõkvaala pead või saba. Milleks mõõkvaal? See majesteetlik mustvalge loom peaks sportlastega samastuma tugeva ja iseseisva, aga samal ajal ka tihti karjas liikuva isendina. Paraolümpia medalid omakorda on rongamotiiviga – ronk kui liik, „kelles leidub kõike, samuti nagu para-olümpialastes,” nagu Hunt seda kirjeldab.
Kõrvuti publikule välja pandud medalitega saavad kanadalased läbi klaasi imetleda hoki olümpiakulda. „See siin on praak,” kõlab Malletti vastus murelikule küsimusele, ega nüüd ometigi üks hokimeeskonna liige finaaliõhtul nõutu ja kurva näoga medalita jää. Kokku olevat praakeksemplare tervelt 70 protsenti kõigist tootmisse läinud medalitest. „Nii vähesed medalid läbivad kvaliteedikontrolli seetõttu, et tootmisprotsess on lihtsalt niivõrd mitmekülgne,” räägib Mallett 24 tunniga valmivatest 500–576 grammi kaaluvatest aurahadest.
Tänavuste talimängude medalid on olümpiaajaloo raskeimad – kui Pekingis pidi kaheksa kuldmedalit kaela pannud ujuja Michael Phelps kandma 1,2-kilost raskust, siis Vancouveris kaaluks sama koorem tervelt 4,6 kilo! Ühe medali tootmine läks maksma 2000–3000 dollarit ehk kuni 33 000 krooni.
Kui varem vaid teleriekraanilt nähtud medal on seitsmetunnise ootamise järel oma silmaga üle vaadatud, oma käega katsutud ja pildid tehtud, astub võlutud värske „olümpiavõitja” sombuse Vancouveri tänavale. „Oli ikka mõnus küll,” õhkab ukse vahelt selja taha jäävate medalite poole veel viimaseid pilke heitev Sierre hüvastijätuks.
Olümpiamedalid
6 grammi kulda
•• Kokku valmistati mängudeks 1014 unikaalse kujundusega medalit, neist sportlastele läheb 882.
•• Ülejäänu on mõeldud muuseumidesse ja ka puhuks, kui mõnel alal läheb autasu jagamisele, nagu juhtus näiteks meeste 20 kilomeetri laskesuusavõistlusel.
•• Medalite valmistamiseks kulus 2,05 kilogrammi kulda, 1950 kilo hõbedat ning 903 kilo vaske.
•• Väärismetallid saadi kolmest Kanada provintsis, Alaskal, Peruus ja Tšiilis asuvatest kaevandustest. Kuldmedalis on kulda kuus grammi.
