Tim Burton juhatab Alice’i imedemaale
5. märtsil kinodesse jõudva „Alice imedemaal” filmimise ajal hakkas paljudel näitlejatel, kes olid veetnud tunde roheliste ekraanide keskel, paha. Tim Burtoni enda prilliklaasidele olid paigaldatud spetsiaalsed helelillad filtrid.
Varem arvutigraafikat pigem põlanud Burton katsetas seda oma eelmise hiti „Sweeney Todd” tegemise ajal ja sattus ilmselt endalegi ootamatult piisavalt hoogu, et pühenduda sellele nüüdses linateoses täielikult. Alice’i imemaailm on 90 protsendi ulatuses loodud arvutiga – asi, mida Burton on varem püüdnud vältida, öeldes põhjenduseks, et näitlejatel on stuudiotesse ehitatud „päris” keskkonnas loosse kergem sisse elada („Sweeney Todd”) või lastel lihtsam näidelda („Charlie ja šokolaadivabrik”).
Ühtaegu tuleb märkida, et Burton on alla andnud alles nüüd. Ajal, mil arvutigraafika juba jõudsalt filmimaailma vallutab ja tööst ilmajäämise hirmus näitlejaid tagasi lavalaudadele pagendab, hoiab Burton veel pisut traditsioonidest kinni.
Näiteks „Charlie ja šokolaadivabriku” jaoks vallutas võttegrupp peaaegu terve Paramounti stuudio, et ehitada sinna maiustustemaailm, kus voolab 60-meetrine šokolaadijõgi, milles lainetab üle 70 000 liitri võlts-sulašokolaadi. Burtonit võlus, kuidas ollus jõel seilava viikingilaeva parraste külge hakkab, ning nii jäetigi arvutigraafika kõrvale ja katsetati hoopis üheksat eri tooni „šokolaadi”, et leida kõige maitsvama välimusega pruun.
Pähklitoas, otsustas Burton, tahab ta kasutada päris oravaid. Niisiis kasvatati inimestega harjutamiseks titeeast üles 40 oravat, keda treeniti kümme nädalat – neid õpetati istuma baaripukil, koputama seal pähklile ja selle avama ning sisu konveierilindile asetama. „Oravad on nagu speed’i saanud rotid,” mõtiskles Burton. Ajaloolise tõe huvides peab mainima, et osa stseene on ikkagi loodud arvutigraafikas.
Sooviga filmis näitlevate laste tööd lihtsamaks teha läks ta lausa niikaugele, et tahtis riietada suureks palliks muutuva Violeti voolikuga varustatud kostüümi, mille saaks täis puhuda. See jäi siiski ära…
Arvutigraafikat vältis ta ka „Ahvide planeedi” ahve luues. Nii pidid näitlejad veetma üle kahe tunni grimeerimisel ja seejärel üle tunni grimmi maha võttes. Animatsiooni on ta arvutigraafika asemel kasutanud näiteks filmis „Marss ründab!”.
Fantaasia perutab
Kuid just nende hullude fantaasialendude põhjal loodud maastike ja maailmade poolest ongi Burton tuntud ja tänu neile on tal nii äratuntav käekiri.
Burton on kritseldanud ja joonistanud lapsest saadik. Üks müüt räägib, et vanemad olevat pagendanud väikese Timi pidevalt oma tuppa, mille aknad olid kaetud tumedate kardinatega ja kus polnudki ehk muud teha. Lapsest saati on ta vihikuid palistanud kritseldused näiteks … koletistest. Ka täiskasvanuna joonistab Burton palju, tal on alati rinnataskus vähemalt kaks pastakat, mida ta kasutab kogu oma vähese vaba aja täitmiseks.
Kui Burton valmistus „Alice’i” filmi tegema, olevat ta naine Helena Bonham Carter küsinud, kas temalegi on selles filmis roll. Burton vastanud jaatavalt, nagu oleks see enesestmõistetav, ja näidanud joonistust suure pea ja kurja näoga naisest. Joonistuse põhjal loodi justkui paisunud peaga Punane Kuninganna, kellele grimmi tegemine võtab viis tundi. Pärast seda ei julge nende vanem laps Billy (6) ema vaadatagi.
Just joonistamine oligi see, mis Burtoni karjääri käivitas. Noor kunstnik võitis Disney stipendiumi, et õppida California kunstiinstituudis. Juba 20-aastaselt võeti ta Disney stuudiotesse animaatori õpilaseks. Ja kuigi ta vihkas stuudio konveiermeetodit, kus joonistajad olid justkui oma toolide külge naelutatud, sai ta seal võimaluse luua oma esimene animafilm. Kuueminutiline „Vincent” põhines Burtoni kirjutatud luuletusel teda ennast meenutavast seitsmeaastasest poisist Vincentist, kes elab pealtnäha normaalset elu kuskil äärelinnas, aga kujutleb end olevat näitleja Vincent Price’i, maailmast ja armsamast eraldatud, hulkumas piinatuna pimedates koridorides, tegemas katseid oma koeraga ja tsiteerimas surres viimast korda Edgar Allan Poe „Ronka”.
Vincent Price oli Burtoni suurimaid iidoleid. „Vincent Price aitas mul lapsepõlve üle elada,” on Burton tähendanud odavate, kuid stiilsete õudusfilmide sarja kohta, mille Price 1960-ndatel tegi. „Ma nägin kõiki tema õudusfilme telekast, paljud neist tuginesid Edgar Allan poe lühijuttudele. Poe melodraamas on midagi katartilist: nähtamatud deemonid, üksinda suremine, hulluks minemine, tagatoas luku taga olemine ja piinamine…”
„Vincenti” jutustajaks oli Burtoni iidol ja eeskuju, Vincent Price ise. Meeste vahel tekkis suur sõprus. Tema jaoks lõi Burton hiljem teadlase rolli „Edward Käärkäes”.
Selles meeldivalt sarkastilises lühiloos võib näha Burtonit ennast. Tõelise kunstnikuna on ta pannud igasse filmi tükikese ennast ja oma siseheitlusi. Tegelased nagu Edward Käärkäsi ja Ed Wood kujutavad sotsiaalseid heidikuid, keda inimesed ei mõista. Paljud kaastöötajad (nende hulgas Price) on Burtoni ühe isiklikuma filmi, „Edward Käärkäe” kohta öelnud, et Edwardi lugu ongi Timi biograafia omamoodi kõverpeeglis: ta ei leia mõistmist ning on teistest erinev ja taga kiusatud, kuid sisimas põnev ja ilus.
Burton on öelnud, et ta oli lapsena tihti üksik ja et tal oli raskusi sõprade leidmisega. Just suhtlemisraskustest ja isoleeritustundest tekkis joonistus kääridest kätega mehest, kellel on Burtoni enda tumeda juuksepahmakaga üllatavalt sarnane soeng.
Burton on naljatanud, et filmi tooni oluliselt muutnud stseen, kus Edward tapab naispeategelase armukadeda endise kallima, sportlase Jimi, on nagu keskkoolifantaasia – seda on tõlgendatud Burtoni kättemaksuna koolisportlastele, keda stereotüüpselt peetakse keskkoolis alati populaarseks, kuid ülbeks.
Filmides „Charlie ja šokolaadivabrik” ja „Big Fish” on Burtonit arvatud klaarivat suhteid isaga, kes pole talle kunagi olnud eriti lähedane. Burton lõi Roald Dahli kuulsa jutu peategelasele Willy Wonkale kirjaniku abikaasa loal tausta, mis põhjendaks, miks Wonka on nii imelik. Burton mõtles välja loo väikesest Willyst, kelle isa on karm hambaarst ega luba poisil maiustusi isegi mitte puudutada.
Jacko asemel Depp
Nimitegelase rolli oli Burtoni esimene eelistus hoopis Michael Jackson (!), aga millegipärast jäi see variant õnneks ära – muidu ei hakkaks Burton praegu lõpetama juba seitsmendat filmi Johnny Deppiga. Küll võrreldi Deppi rolli Willy Wonkana omal ajal palju Jacksoniga, kuid Burton nägi neis olulist erinevust: Michael Jacksonile meeldisid lapsed, Willy Wonka ei kannata neid aga silmaotsaski.
Filmiprojekt „Big Fish”, kus isa alati umbusaldanud poeg läheb surevat isa vaatama, langes ajale, mil Burtoni enda isa suri vähki ja ema oli haige. Ta on tunnistanud, et kuigi tema kohtumisest isaga ei tulnud päris sellist leppimist nagu ta lootis, aitas film tal nende probleemide ja teemadega tegeleda ja neid omamoodi välja elada. „Ilma et ma oleks pidanud psühholoogi juurde minema,” muigas Burton.
Kui Burtonilt kord küsiti, milline oli ta kodulinn Burbank, küsis režissöör vastu: „Kas te olete kunagi näinud Dante põrgut?” Väike Tim leidis lohutust õudusfilmidest, millest ta avastas palju huumorit. „Üks mu lemmikuid oli algupärane „Frankenstein”, kus küürus ja segane, absurdselt lühikese kepiga mees läheb ekspressionistlikust trepist üles, poole tee peal aga peatub, et sokisäärt üles tõmmata,” toob Burton näite humoorikast horror’ist, mida ta on ka ise edukalt viljelenud.
Lapsepõlve õudusfilmifänni aja kohta on Burton öelnud, et kartis suurel ekraanil pigem John Wayne’i või Barbara Streisandit kui vägivalda.
Tema teine film (millest ta varsti hakkab tegema 3D-versiooni) räägib perekond Frankensteinist, kelle koer Sparky jääb auto alla. Koolitunnist inspiratsiooni saanud perepoeg Victor otsustab pööningule loodud laboris bullterjeri elektri abil ellu äratada. Kuigi pere on õnnelik koera taas elusana nähes, on nende naabrid skeptilised ja hirmul, mis viib omakorda Sparky põgenemiseni. Teda jälitades jõuavad Victor ja vihane linnarahvas mahajäetud minigolfiväljakule. Poiss ja koer peidavad end golfiraja tuuleveskisse. Kogemata süüdatakse tuulik põlema, Sparky suudab Victori päästa vahetult enne miniehituse kokkuvarisemist, kuid jääb ise selle alla. Oma viga mõistvad naabrid toovad autod ja „krokodillid” ning äratavad Sparky taas ellu. Õnnelikule lõpule paneb punkti Sparky kohtumine kauni puudliga, kes meenutab algupärase Frankensteini pruuti.
Tookord arvas Disney, et see lugu võiks lapsi šokeerida, seepärast ei antud seda kunagi ametlikult välja. Küll aga kindlustas see Burtonile mitmeid austajaid filmiringkondades, mis omakorda tõi tema juurde projekti „Beetlejuice”. (Stuudio bossidele nimi ei meeldinud, nad kaalusid nime „Majakummitused”, Burton aga pakkus neile nime „Scared Sheetless” (sõnamäng, mis kõlab peaaegu kui „hirmust püksid täis tegema“) ja oli šokeeritud, kui stuudio nimevariandi tõsiselt kaalumisele võttis.)
Taas kord huumorit ja õudu segav „Beetlejuice” oli Burtoni esimene suur projekt, mis võis oma veidrusega kindlustada Burtonile kummalise mehe maine. Tema valdavalt mustad riided, imelik soeng, võimetus lõpetada lauseid ja see, et ta loob oma kaasale surnud pruudi rolli jaoks terve filmi (ilmselt ei aita maine parandamisele kaasa ka Helena Bonham Carter, kes näeb rollis üsna loomutruu välja) on tast jätnud ekstsentrilise mehe mulje, kes elab oma maailmas, mis ei erine oluliselt tema filmide õhustikust.
Vaatamata süngevõitu filmidele eitab Burton, et ta on sünge inimene. „Ma olen natuke kahestunud isiksus, nagu optimistlik pessimist,” kinnitab Burton ja väidab, et teda on uniste silmade tõttu juba kaheksa-aastasest saadik narkosõltlaseks peetud. „Kui ma tegelen tumedate teemadega, siis teen ma seda muretult. Mulle ei meeldi kurjad filmid.” Väidet tõendab see, et originaalne „Beetlejuice” oli võrreldes filmi tarbeks ümber kirjutatud stsenaariumiga palju õelam – seal vägistati ja moonutati peatselt tapetavate inimeste kehasid.
Michael Keaton, kellega Burton töötas „Beetlejuice’is” ja „Batmanis”, on öelnud, et kuigi inimesed eeldavad Burtonit vaadates, et ta on üks väga imelik mees, siis tegelikult ei ole ta sugugi imelik, vaid lihtsalt väga elava kujutlusvõimega.
Burtoniga mitme stsenaariumi kallal töötanud Sam Hammi sõnul on režissööril küll üsna tugev morbiidne kiiks, kuid ta on liiga suur irooniaarmastaja, et oma morbiidsust väga tõsiselt võtta. „Ma arvan, et Tim on esimene režissöör, kes filtreerib kultuuripahna läbi kunstikooli tundlikkuse,” viitas Hamm Burtoni armastusele väikse-eelarveliste kitšifilmide vastu.
Ehkki Burton oli alati armastanud õudusfilme, sai tema enda esimeseks tööks selles žanris 1999. aasta „Sleepy Hollow”, kus detektiiv läheb väikekülla uurima kahtlaseid surmasid, mille taga olevat peata ratsanik. „Sleepy Hollow” järgib aastatel 1950–1970 omanäolisi õudusfilme loonud Briti stuudio Hammer Film Productions stiili. Mööda ehitatud võtteplatse jalutavad näitlejad märkisid, et nad oleksid nagu käinud ringi Tim Burtoni peas.
Batman tõi uue aja
Võta nüüd kinni, kas režissöör tegi nalja, aga väidetavalt olevat ta loonud peata ratsaniku karakteri produtsent Jon Petersi järgi, kellega tal oli hirmus koostöökogemus „Batmani” tegemise ajast.
„Batman” usaldati Burtonile pärast „Beetlejuice’i” ootamatut kassaedu. Kui koomiksite fännid kuulsid, et „Batmani” režissööriks on lastefilmiga „Pee-wee suur seiklus” seotud Burton ja peategelaseks koomiku staatuses Michael Keaton, laekus Warner Brosile üle 50 000 protestikirja.
Kuigi 1989. aasta suve kutsuti Batmani suveks, leidis Burton ise, et film oli lihtsalt „okei”. „Mulle meeldis seal osa asju, aga kogu film oli minu jaoks igav,” tunnistas režissöör, kes aga naasis varsti teema juurde, et teha filmile järg. „See oli minu jaoks rohkem kultuurifenomen kui suurfilm.”
Sellega lõi Burton ise kultuurifenomeni, sest 1989. aasta „Batmaniga” said alguse koomiksitegelaste tänaseni jätkuvad seiklused kinolinal. „Batmani”-seeria lõi tänapäeva superkangelaste filmižanri, mis oli süngem ja sügavam. „Nüüd tahavad kõik teha tumedat ja tõsist filmi superkangelasest. Ju ma siis vastutan selle trendi eest,” ohkab Burton.
Burtonile anti teha järjekordne suurfilm „Ahvide planeet”. Film sai valmis ja Burtonilt küsiti, kas ta oleks nõus filmima ka järje. Burton vastas, et hüppaks parema meelega aknast alla.
Alati pole Burtonil olnud lihtne oma tahtmist läbi suruda, kuid nüüd on juba stuudio see, kes pakub talle Johnny Deppi peaosatäitjaks. Samuti on Burtonile oluline, et tal oleks filmi ja teemaga oma seos, ning žanrist žanrisse lendlemine talle ei sobi. „Filmi tegemine on nii katartiline kogemus, et see vajab isiklikku tasandit,” seletas ta.
Samal ajal tunneb Burton, et film peab olema stiilidelt rikas. „Sa ei saa filmi defineerida vaid ühe asjana,” usub režissöör, kes on teinud nii Marsi-ulmekaid kui ka pühadeanimatsiooni. „Sa viskad eri elemente sisse, ja vaatad, mis juhtub. Ma üritan alati võtta absurdse materjali ja muuta selle realistlikuks.” Ei saa öelda, et „Marss ründab!” väga realistlik tundunuks, aga see oli kaunis kummardus 1950-ndate ulmele ja 1970-ndate katastroofifilmidele.
Animafilmis „The Nightmare Before Christmas” oli stseen (mis hiljem kustutati), milles kamp vampiire mängib külmunud tiigil Burtoni peaga jäähokit. Selles peas peituv on nii huvitav, et eelmise aasta lõpus avati New Yorgi moodsa kunsti muuseumis MoMa näitus, kus on üle 700 joonistuse, maali ja muu teose Burtoni filmidest ja erakogust. Just visuaalne külg olevat see, mis Burtoni filmi kummalisuse käivitab.
„Edward Käärkäes” mänginud näitleja Alan Arkin on öelnud, et kui ta stsenaariumi luges, oli ta veidi aega sõnatu ega teadnud, mida mõelda. „Miski ei tundunud loogiline. Kuni ma nägin võtteplatsi,” meenutas Arkin. „Burtoni visuaalse ettekujutuse võime on erakordne.”
Muu hulgas on näitusel varem ainult müüdiks peetud Burtoni jaapani versioon vendade Grimmide „Hansust ja Gretekesest”, mis lõpeb suure kung fu lööminguga laste ja nõia vahel. 1983. aastal Disneys töötades tehtud filmi näidati halloween’i hommikul Disney kanalil, kuid see jäi ka viimaseks korraks.
Kes ta on?
Tim Burton
Filmirežissöör
Sündinud 25. augustil 1958 Burbankis California osariigis.
Lõpetanud California kunstiinstituudi.
Töötanud paar aastat Disneys animaatorina.
Filmid
•• 1982 „Vincent”
•• 1984 „Frankenweenie”
•• 1985 „Pee-wee suur seiklus”
•• 1988 „Beetlejuice”
•• 1989 „Batman”
•• 1990 „Edward Käärkäsi”
•• 1992 „Batmani tagasitulek”
•• 1994 „Ed Wood”
•• 1996 „Marss ründab! ”
•• 1999 „Sleepy Hollow”
•• 2001 „Ahvide planeet”
•• 2003 „Big Fish”
•• 2005 „Charlie ja šokolaadivabrik”
•• 2005 „Laibast pruut”
•• 2007 „Sweeney Todd”
•• 2010 „Alice imedemaal”
•• 2011 „Dark Shadows”
•• 2011 „Frankenweenie”
•• 2012 „The Wizard of Oz”
Produtsent
•• 1993 „The Nightmare Before Christmas”
•• 1994 „Cabin Boy”
•• 1995 „Batman igaveseks”
•• 1996 „James and the Giant Peach”
•• 2009 „9”
•• Võitnud Venezia filmifestivali Kuldlõvi elutöö eest.
Alice imedemaal
„Alice imedemaal” (1865) on paljude jaoks liiga kummaline raamat, et seda lastele kirjutatuks pidada. Ometi sai see alguse just tänu kolmele tüdrukule, kellele seda paadisõidu ajal igavuse peletamiseks jutustati.
Kuivõrd Lewis Carrolli pseudonüümi taha peitunud Charles Lutwidge Dodgson oli matemaatik, on raamatust välja loetud mitmeid viiteid loogikale ja matemaatikale.
Näiteks Irvik Kass, kelle vaikselt hääbuvast kehast jääb lõpuks alles vaid irve. Alice’i dilemma, et kass saab küll olla ilma irveta, aga kas ka irve ilma kassita, viitavat tol ajal pealetungi alustanud abstraktsionismile. Selle asemel, et mõelda esimesena kassile, mis justkui oleks irve eeldus, mõeldakse hoopis irvele, eraldatuna tema füüsilisest objektist. Kassi ja irve suhe olevat matemaatika ja arvude suhte paralleel.
Lisaks mõtiskleb Alice kohe alguses piirväärtuse üle, filosofeerides, kui suureks või väikeseks või hoopiski olematuks ta lõpuks muutuda võib.
Teepeol arutatakse pöördvõrdelisuse üle: „ma näen, mida ma söön” tähendus ei jää samaks, kui öelda „ma söön, mida ma näen”.
Muutujate asendamisele viitab aga tuvi, kes arvab, et väikesed tüdrukud on natuke nagu maod, sest nii tüdrukud kui ka maod söövad mune.
Kuid hoopis rohkem kui matemaatikat on raamatus päriselu. Oxfordis paadisõidu ajal sündinud loo peategelaseks on näiteks üks kolmest õest, Alice Lidell, ka teised tüdrukud on loos sees. Samuti Carroll ise – kuivaks saamiseks võidujooksu korraldava Dodo nimi viitavat Carrolli eripärale kokutada, mistõttu ta ütles oma perekonnanime Do-do-dodgson.
Loos seikleb ka Carrollist kaugemale jäävaid inimesi, näiteks sisalik Billi tegelaskuju aluseks olevat tolleaegne parlamendi alamkoja juht, tulevane peaminister Benjamin Disraeli. Kübarameister ehk Hatter viitavat aga hoopis kuulsale mööblikaupmehele, kellele meeldis hirmsasti oma poe uksel seista, endal uhke silinderkübar peas.
Tim Burtoni filmis Kübarameistrit kehastav Johnny Depp lõi aga oma karakteri pigem ütluse mad as a hatter (hull nagu kübarameister) põhjal – Depp usub, et Kübarameister sai tööd tehes elavhõbedamürgituse, mis nüüd ta oranžide juuste ja roheliste silmade kaudu välja tuleb. Nimelt kasutasid kübarameistrid omal ajal kanga töötlemiseks elavhõbedat ja pidid selle aurusid pidevalt sisse hingama, mis võis tekitada kõnedefekte ja kahjustada nägemist.
Tagasi imedemaale
Burton ise võttis aga filmi struktuuri aluseks „Jorrulise” värsi – üks maailma kirkamaid näiteid kirjanduslikust nonsensist. Filmis on Alice 19-aastane ja alles tagasi maa alla jõudes meenub talle, et ta on seal kümme aastat varem ka olnud. Alice’ile öeldakse, et ta on ainuke, kes suudab tappa Jorrulise, Punase Kuninganna käsul imedemaa elanikke terroriseeriva draakoni.
Burtoni eesmärk oli teha „Alice’ist” rohkem lugu kui lihtsalt sari juhtumusi ja kohtumisi kummaliste tegelastega.
Sellesse kummalisse maailma sobib aga nagu valatult Eesti lauljatar Kerli Kõiv, kes on filmi soundtrack’il esindatud kahe lauluga: oma magamistoas kirjutatud „Tea Partyga” ja duetiga „Strange” koos Tokio Hoteliga.
