Haiti ja helduse piirid
Inimesed, kel endilgi on puudus, nagu Chicago töötu üksikema Maria Pacheco, annetasid toitu ja riideid.
Teised tegid, mida suutsid – pediküürist autode pesemiseni –, et raha koguda. Haiti aitamiseks kogutud summad löövad vaatamata majanduskriisile rekordeid.
Miks reageerisid ameeriklased nii heldelt? Haiti on Ühendriikidele lähedal. Pealegi elab USA-s ligi miljon haitilast. Aga annetusi on kogutud kogu maailmast, Austraaliast Rwandani.
Maavärin tappis ligi 200 000 inimest. Nii kohutav, kui see arv ka poleks, on see ometi väiksem nende laste arvust, kes ÜRO lastefondi andmeil surevad iga kümne päeva jooksul vaesusest tulenevatel põhjustel. Nagu Elie Hassenweld on netiküljel GiveWell.net väitnud, on põhjust arvata, et katastroofiabil on väiksem kulutõhusus kui abil, mis on suunatud päästma nende elusid, keda ohustab äärmine vaesus.
Miks annetavad inimesed heldelt maavärina ohvritele, aga mitte selleks, et vältida palju suurema hulga inimeste surma, mida põhjustab äärmine vaesus, toidunappus, saastunud vesi, puudulik hügieen ja elementaarse arstiabi puudumine?
Meedial on määrav tähtsus. Stseene orkaanist Katrina, Aasia tsunamist ja nüüd Haiti maavärinast näidati ikka ja jälle. Pakistani kõrvalises kandis toimunud maavärin, mille tagajärjel hukkus 80 000 inimest, leidis televisioonis vähe kajastamist ja annetusi tehti vähem. Vaeste riikide laste igapäevane surm kõhulahtisuse, leetrite ja malaaria tõttu moodustab osa maailmast, kus me elame, ega ole seega üldse uudis.
Oletagem, et miljonit ühes kohas olevat last ähvardab saabuva suurvee tõttu uppumine. Meediakajastus oleks üüratu. Nüüd kujutlege juubeldamist, kui nad päästetakse! Ja kujutlege nii palju lapsi päästnud kangelaste tunnustamist.
Vaesed ise süüdi?
Aga kui ÜRO lastefond UNICEF mullu septembris teatas, et võrreldes kahe aasta taguse ajaga on vaesuse tõttu surnud laste arv miljoni võrra vähenenud, sai see uudis väga vähe meediatähelepanu. Inimesed, kes on aidanud laste suremust vähendada – andnud arstiabi, ehitanud veevõrku või vaktsineerinud lapsi leetrite vastu –, jäävad tundmatuks.
Miks suhtuvad inimesed loodusõnnetuste ohvritesse heldemalt kui äärmise vaesuse ohvritesse? Võib-olla on üks põhjus selles, et me ei kipu katastroofide ohvreid süüdistama. Maavärin, hiidlaine või orkaan on õnnetus.
Seevastu usuvad paljud, et vaesuse põhjuseks on laiskus või liigne lasterohkus. Ent asjaolud, mis äärmist vaesust tekitavad, ei allu (või alluvad harva) vaeste inimeste enda kontrollile. Need võivad olla mingil määral valitsuste kontrolli all ning kahtlemata annab halb valitsemine vaesusse suure panuse. Aga teisest küljest võib halb valitsemine ka suurendada lõivu, mida võtab looduskatastroof.
Kaks aastat tagasi ennustas Eric Calais’ juhitud geofüüsikute rühm, et Haitit ähvardab maavärin. Nad soovitasid Haiti valitsusel tugevdada olulisi ehitisi, sealhulgas haiglaid ja koole. Suutmatus seda teha suurendas ohvrite hulka.
Mittetulundusorganisatsiooni Geohazards International asutaja Brian Tucker soovitab, et 10 protsenti Haiti abistamiseks kogutud rahast tuleks kõrvale panna, et leevendada tulevaste maavärinate kahju: koolitada ehitajaid, parandada projekteerimist ja teavitada avalikkust. Ta väidab, et iga looduskatastroofideks valmistumisse investeeritud dollar vähendab tulevast kahju kümme dollarit.
Tuckeri ettepanek on mõistlik, kuid heategevusühendustel, kes kogusid raha haitilaste aitamiseks, oleks raske – ja väidetavasti ebaeetiline – suunata osa sellest rahast programmidesse, mis on mõeldud pehmendama tulevaste maavärinate kahju. Sellisel üleskutsel napib emotsionaalset külgetõmmet, mis on otseste ohvrite aitamisel.
© Project Syndicate, 2010
