Jaak Uudmäe: tippsport jääb üha enam fanaatikute pärusmaaks
Olla lahe kuju. Nemad teavad, et Uudmäe on olümpiavõitja. Kõik ei pruugi enam teada.
•• Jaak, oled olnud treener, töötanud avalikus sektoris, vedanud kergejõustikuelu. Kas koolmeistriamet on nüüd see õige töö?
Praegu küll. Kümme aastat selles ametis pole veel põrmugi ära tüüdanud.
•• Sa oled õige mees, kellelt küsida: kas linnanoored on nii mugavaks muutunud, et ei viitsi enam raskete vastupidavusaladega – suusatamine, sõudmine, pikamaajooksud – tegelda? Põhjamaades näib valitsevat selline arvamus.
Ma usun, et see ei puuduta ainult linnanoori. Käin suusaveerandil pea iga päev lumel ja tean, et sellel alal tippu tõusta on meeletult raske. Kui peaksin meenutama, ei tule eriti meelde meie kooli noori, kes nende aladega tegeleks. Meil on golfimängijaid, kardisõitjaid, kergejõustiklasi, korvpallureid, jalgpallureid, ratsutajaid ja isegi mõni ujuja – ent vaid üksikud suusatajad ja needki nooremates klassides. Sellepärast imetlen Kristina Šmigun-Vähit, Andrus Veerpalu ja Jaak Maed, kes sellel alal tippu suutsid tõusta.
•• Oled eliitkoolis kehalise kasvatuse sektsiooni juhataja. Vahest on teie õpilased sel määral vaimsete huvidega, et ei taha koleda trennilõhkumisega tegelda?
Liiga targad, et valida tippsport? See võib nii olla, ja ilma igasuguse irooniata. Minu meelest muutubki tippsport üha enam fanaatikute pärusmaaks, kes murravad tippu olude kiuste. Vene ajal tehti sul kõik ette-taha ära: algul spordikool, millest mina ei tea küll midagi, sest olin lihtsalt seal kirjas, koondises toitlustamine, arstlik teenindamine, asjatundlik treeneritöö. Lõhu ainult teha! Praegu peab igaüks ise vaatama, kuidas hakkama saada. Eriti raske on vahepealne etapp: noorteklassi meistrist täiskasvanute medalini ja sealt edasi tipu poole. Tegelikult on asi nii, et kui ei ole perekonna toetust ja sportlase enda fanatismi, siis on üritus nurjunud juba eos.
•• Kas sellest väitest peab nii aru saama, et sina ise ei võtaks tänastes oludes ette ränka tööd olümpiavõitjaks saamiseks?
Ei võtakski. Tippsport on saamas heas mõttes fanaatiliste hullude alaks, kes ei kohku tagasi millegi ees. Meil pole enam veneaegset spordisüsteemi ega selle loonud suurriiklikku mõtteviisi. Eesti sporti laiemalt, kergejõustikku kitsamalt hoiavad ülal üksikud kõrge rahvusvahelise klassiga tipud. Me võime ette valmistada neli Kanterit, kuid mitte kunagi terve meeskonnajao tippmehi. Hulgaga meiesugune väikeriik ei löö, täppistööga küll. Pigem võib takistuseks saada kõrgelt haritud ja kogenud treenerite nappus. Miks peaksin uskuma, et treener, kellel ei ole kunagi olnud ühtegi maailmaklassi meest, teeb selle nüüd minust? Ma ei kujuta ette, kuidas saaks täna noormees, kelle isiklik rekord kolmikhüppes on tuulega hüpatud 13.82, hakata ülikoolis trenni tegema. Nii see minu puhul aga oligi. Alustasin 17-aastaselt ja selliselt tasemelt. Mu poeg Jaanus hüppab 17 meetrit ning selle tulemusega ei ole tal võimalik ennast tippspordile pühendada. Ka 17.70 ei muudaks oluliselt midagi.
•• Et kohaliku kuldliiga võistlused mõõdu välja annaksid, peame paluma appi atleete Lätist, Leedust ja Venemaalt. Meie oma sportlased ei taha välja tulla?
Neid polegi piisavalt palju. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oli keskmist taset märksa enam. Kardan, et me ei näe enam kunagi tasemest pungil edetabeli esikümneid. Ent Ksenija Balta, Gerd Kanteri või Mikk Pahapilli masti sportlasi võime koolitada küll.
Kuldliiga eeldab üldjuhul siiski täiskasvanute klassi võistlejaid. Kuna meie täiskasvanute treenerid töötavad vabatahtlikel alustel ilma palgata, siis ei ole nad ka huvitatud täiskasvanud õpilastest. Need on ainult nuhtluseks kaelas. Nii nagu loll pea kerelegi.
•• Kas koolipoisid ja -tüdrukud teevad meeleldi sporti?
Noorematel on ehe sportimisrõõm alles. Keskkooliealised poisid peavad lugu kooli koondises olemisest. Võib-olla küll mitte sel määral kui mitu aastakümmet tagasi. Ja vanemad preilid toovad teinekord tõendi, mis neid kehalisest kasvatusest vabastaks. Nagu see alati on olnud.
•• Kas Eesti spordis oleks põhjust häirekella lüüa?
Pean seisu väga normaalseks. See vastab võimalustele, mis väikeriigil pakkuda. Paanikaks pole kindlasti põhjust.
•• Sinu perekonna rekord kolmikhüppes on veel sinu nimel, kaugushüppes on poeg Jaanus juba märksa edukam. Liiati pole maailmas palju perekondi, kus oleks kaks 17 meetri meest kolmikhüppes.
Ega pole. Jaanuse juures hämmastab, et ta on oma tulemused teinud neli korda vähem treenides kui mina. Olin liidu koondise aastail proff, tema on alati olnud amatöör. USA-s ta õppis, töötas ja treenis korraga. Paraku on Jaanusel põlved nõrgad ja opereeritud. Olen mõnikord mõelnud, et arvatavasti oli mu enda treening mõneti vale. Minu näitajatega pidanuksin hüppama üle 17.50, kuid ei jõudnud selleni vaatamata hullule harjutamisele. Olen täiesti veendunud, et kui Jaanus põlve korda saab, on ta võimeline parandama nii Eesti kaugushüpperekordit kui ka kolmikhüpperekordit.
Tema USA know-how ja minu N Liidu aegne oskusteave pluss meie kogemused lubavad kolmikhüppes meil meetrijagu kindlasti veel edasi liikuda. Oleks ainult tervist.
•• Tegid tippsporti seitsme- ja kaheksakümnendail, mida on dopingu koha pealt hinnatud liberaalseiks. Mitu korda sa ise oled dopinguproove andnud?
Umbes paarkümmend. Nii kolm-neli korda aastas.
•• Liidu koondises pakuti arvatavasti mingeid tablette?
Pakuti kraami, mis soodustas taastumist. Võin kätt südamele pannes kinnitada, et olen alati teadnud, mida ma neelan. Teisiti, pole tarvitanud keeluaineid.
•• Kas koondislased arutasid isekeskis dopinguprobleeme?
Mitte kunagi. Tollal polnud see teema mingilgi viisil aktuaalne. Huvid olid teised.
•• Kiidad dopinguküttide tegevuse heaks?
Kindlasti. Ja usun ka, et ükskord juuritakse dopingupruukimine välja. Eesti spordile oleks see igal juhul kasulik, sest dopinguvõidujooksus saame suurriikidelt kindlasti lüüa.
•• On diskuteeritud, kas kustutada rekorditabeleist kaheksakümnendate suurtulemused. Mida sina arvad?
Ma ei saa kedagi otseselt süüdistada. Ma ei valda seda teemat ega taha hakata oletustega opereerima. Kolmikhüppes pealegi midagi imepärast ei tehtud. Joao Carlos de Oliveira hüppas 1975. aastal oma 17.89 Mexico kõrgmäestikus, muud selle kümnendi tulemused jäid n-ö tavaresultaatide piiresse.
•• Olid seitse aastat liidu koondises. Nii-öelda kohustuslik küsimus: kas tunnetasid kunagi ahistamist põhjusel, et tulid Balti liiduvabariikidest?
Ei tundnud. Kui olid tegija, ei hakanud keegi su teele kive veeretama. Kui mõni treener oleks hakanud koondist komplekteerima muudel printsiipidel peale sportlike, oleks see olnud hukatuslik talle endale. Sportlaste võidud tagasid ju ka treenereile heaolu.
•• Kui suure hoolega vaatasid telerist Vancouveri taliolümpiamänge?
Ikka vaatasin, suusaülekanded olid ju õhtusel vaadataval ajal. Ka hokimänge vaatasin öösiti otse. Eestlaste esinemine tekitas mõtteid. Loodetud medali me saime, kuid liiga paljud olümpiale saadetuist ei suutnud oma tipptasemel esineda. Olgem ausad: oma koha teenis välja mõni üksik. Näib küll, et olümpiadelegatsiooni – mõtlen sportlaskonda – suurus ei peaks olema eesmärk. Eestlased kasseerisid koguni viimaseid kohti. See on negatiivne sõnum, mis võiks olemata olla. Vladimir Putin ütles, et olümpiale ei minda higistama, vaid medaleid võitma. Väga ilus ja lihtne ütlemine. Sauna ei pea tõesti nii kaugele sõitma. Eesti riigi puhul võiks higistamise alternatiiviks olla mitte ainult medalivõit, vaid ka eneseületus või siis võimetekohane esinemine.
•• Missuguse pilguga vaatad tagasi?
Spordi juurde sattusin juhuslikult. Spordis veedetud aastad olid meenutamisväärsed.
Selliseid teravaid elamusi on hilisem elu suutnud pakkuda väga harva. Olen pidanud väga palju asju elus ümber hindama, aga põhiväärtused, mis ma kodunt kaasa olen saanud, on jäänud paika.
Kaasavaraks sain muret valmistava selja, mammonat ei kogunud. Raha investeerisime abikaasaga lastesse. Olümpiavõiduni jõudsin suuresti tänu abikaasa Maie toetusele. Tema ei kaotanud kunagi usku minusse, ka siis mitte, kui ma ise juba endas kahtlesin.
Kõigilt kolmelt treenerilt – Arvo Lillestik, Jaan Jürgenstein ja Vitold Krejer – õppisin väga palju. Õppisin ka seda, et lõpliku otsuse igas asjas teeb sportlane ise. Kui ta seda ei suuda, siis ta ka ei võida.
Eluloolist
Jaak Uudmäe
olümpiavõitja
Sündinud: 3. septembril 1954
Pikkus 190 cm, kaal 74 kg
Haridus: Tartu 8. keskkool 1972, EPA 1979
Treenerid: Ants Kuusik (kehalise kasvatuse õpetaja), Eldur Eedla, Arvo Lillestik, Jaan Jürgenstein,
N Liidu koondises Vitold Krejer
Saavutused:
Moskva olümpiavõitja 1980 kolmikhüppes (17.35).
Sise-EM-võistlustel hõbe 1977 ja 1980, pronks 1979. Universiaadihõbe 1979.
N Liidu meistrivõistlustel 1979 hõbe, 1978 ja 1980 pronks, kolmekordne N Liidu sisemeister.
Eesti parim meessportlane 1979 ja 1980. Maailma hooaja edetabelijuht 1980.
Isiklikud rekordid kolmikhüppes 17.35 ja kaugushüppes 7.45.
Töö:
• treener ja Kääriku spordibaasi juhtaja (1987–90),
• Otepää abilinnapea ja volikogu esimees (1990–98),
• kergejõustikuliidu peasekretär (1998–99),
• aastast 2000 Rocca al Mare kooli kehalise kasvatuse sektsiooni juhataja.
