Assooride suurim saar São Miguel: pigem ikkagi juuraajastu park kui Atlantis

Assoorid on koht, kus lõpeb Euroopa. Need saared asuvad uhkes üksinduses keset Atlandi ookeani, Euroopasse on sealt umbes 1500 ja Põhja-Ameerikasse 3900 kilomeetrit. Ühe legendi järgi, mida isegi kohapeal eriti tõsiselt ei võeta, on Assoorid ainus, mis on järele jäänud kadunud Atlantisest.

Romaanis ja filmis „Jurassic Park” on Assoore aga mainitud kohana, kuhu tahetakse luua Euroopa dinosauruste park. Vulkaanide kokku pursatud saartel, mille portugallased avastasid ja asustasid alles 15. sajandi keskel ehk veidi enne seda, kui Kolumbus Ameerikasse purjetas, pole antiikkultuurist jälgegi. Dinosauruste aega on end märksa hõlpsam kujutleda, vähemalt mis puudutab suurimat saart São Migueli. Saarestiku suurim saar on koduks enam kui poolele kõigist assoorlastest (126 000 ehk natuke rohkem kui Tartus elanikke) ja pindalalt umbes kolmveerand Hiiumaast, kuid pikk ja kitsas – kõige laiem koht küünib napilt 25 kilomeetrini. Ja mägine. Teistpidi võttes ongi see üks kõrge mägi, millest ainult peanupp üle veepinna ulatub. São Miguel on tuntud ka kui Roheline saar. Aasta ringi niiske ja mõõdukalt soe kliima laseb taimedel vohada ega julge välistada, et vastupidi meie rahvatarkusele kasvab seal sammal isegi veerevatele kividele. Enamik liike on muu maailma elust üsna ära lõigatud saarele muidugi sisse toodud (kohalikke taimi on vaid 63, aga see-eest on need kõik maailmas üliharuldased).

Loomi, peale arvukate lehmakarjade ja mõningate hobuste, ei kohta seal peaaegu üldse. Peamiselt sõidavad turistid Assooridele ikkagi mere pärast. Ookean on seal kandis kuni paari kilomeetri sügavune ja saarestik jääb vaalade rändeteele. Varasema vaalaküttimise on asendanud vaalavaatlusretked. Ranniku kõrgemates kohtades istuvad vaatlejad, kes annavad paatidesse raadio teel teada, kuhu sõita. Vaaladega on küll juhuse asi – neid kas näeb või ei näe. (Mereretkede korraldajad soovitavad seetõttu eelkõige maikuud, mil vaalad sealt rühmaviisi mööda ujuvad.) Aga selles, et kohalikud delfiinid end näole annavad, võib siiski enam-vähem kindel olla. Ja alati võib kindel olla puudele. Alates linnades kroonlühtrikujuliseks pügatud plaatanitest ning jämedatest ja suurte habemetega kõrgetest raudmürtidest kuni n-ö tavaliste metsadeni – São Miguelil on levinud loorberi- ja krüptomeeriasalud, mis mõlemad on Euroopas väga haruldased.

Imelised pargid

Pargid võtavad oma küllusega aga lausa sõnatuks. Kuulsamad on Terra Nostra Furnases (tuntud ka oranži veega kümblusbasseini asukohana) ja José do Canto aed Ponta Delgadas. José do Canto aeda peeti 19. sajandi lõpus kogu Euroopa kõige rikkalikuma taimekollektsiooniga eraaiaks. Neile, kes puudega sinasõprust ei pea, juhatavad teed olulisemate puude juurde pandud nimesildid. Uhked sekvoiad ja araukaariad, eukalüptipuud, kautšukipuud, puusõnajalad, hõlmikpuud, mitut sorti palmid jne – ühes kohas saab ära näha kõigis maailmajagudes kasvavad puud. Saare uhkuseks on ka kaunid mägijärved, ookeani „voolavad” mustad basaltkaljud, mulisevad kuumaveeallikad, vahutavad kosed, tihedalt tumeroosasid õisi täis asaleapõõsad, Euroopa ainsad teeistandused, ananassiistandused ja lõputud kiviaedadega piiratud karjamaad. Loodusehuvilisel on São Miguelis väga raske pettuda. Eestlasena oli aga kõige üllatavam elamus hoopis kultuuriline. Saare suuremaid linnu ühendava kiirtee ääres seisab hiiglaslik reklaamplakat, millest mööda sõites tundub, et silmad petavad – sinna on suurte täh­tedega maalitud nimi Markus Kasemaa. Ei peta. Kuna sel nädalal avas Eesti São Miguelil aukonsulaadi, on Ribeira Grande teatrimajas kuu aega avatud Markus Kasemaa tööde näitus. Mine vaatama, kui sinna kanti satud!