Viljandi Tulevik astub emaklubi Florale tõsiselt kandadele
Vaid Sillamäe Kalev teenis oma hooaja teise kaotuse, kui alistus võõrsil tabeliliidrile ja tiitlikaitsjale Tallinna Levadiale, kelle hoog meistriliigas ei näita nädala keskel Narva Transilt karikasarjas saadud kaotuse järel raugemise märke.
Flora üle kivide-kändude kulgev hooaeg võttis samuti pisut helgema tooni, kui kahe järjestikuse kaotuse kõrvale saadi taas võit. Tegemist oli küll vaid väheveenva 1:0 võiduga Tallinna Kalevi amatöörmeeskonna üle, kuid tabelisse tõi see kolm punkti lisaks ja Flora neljas koht säilis.
Tänavuse hooaja üllatusmeeskonnad FC Kuressaare ja Viljandi Tulevik pidasid Saaremaal maha aga ägeda lahingu, millest külalised väljusid kindla 3:0 võiduga. Sellega on Tulevik tabelis tõusnud viiendale kohale, vaid punkti kaugusel ollakse emaklubist FC Florast.
Selge edasiminek
Tuleviku peatreeneri Marko Lelovi sõnul polegi klubi viies tabelikoht ja Florast vaid pügal madalam punktisumma nii väga üllatav – pigem hämmastab Flora ebaedu. „Mitte see pole imekspandav, et meie seal kõrgel oleme, vaid see, et Flora on nii madalal. Mul on hea meel, et oleme võitnud neid vastaseid, keda kindlasti peame võitma – Kuressaaret, Tammekat, Paidet. Viik Nõmme Kaljuga oli hea ja Narva Transiga võõrsil viigistamine lausa supertulemus,” loetleb Lelov Tuleviku selle hooaja vägitegusid.
Tulevik pole nii kõrget tabelirida kui praegu enam ammu nautida saanud. 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses oli Tarmo Rüütli treenerikäe all mängiv tiim tihtipeale medalipretendentide hulgas, siis aga lagunes profimeeskond laiali ning noored amatöörpallurid suutsid aasta-aastalt meeskonda vaid vaevu kõrgliiga ridades hoida. Tuleviku vähegi tugevamad tegijad noppis Flora enda ridadesse, kunagise tubli vutiklubi sära kustus ja tiim kiratses kurvalt tabelilõpus.
Kas need ajad on nüüd möödas? Tuleviku peatreeneri Marko Lelovi sõnul näitas meeskond juba möödunud hooaja lõpus head minekut, kui viimase ringi mängudega koguti 15 punkti ja tõusti üleminekumängudele viivalt üheksandalt kohalt lõpptabelis lausa kuuendaks. „Selle aasta alguses oleme püüdnud samalt tasemelt jätkata. Tulemuste poole pealt võib peaaegu rahul olla, aga mängupildi kallal peame veel kõvasti tööd tegema,” märgib Lelov.
Viimastel aastatel vaid amatööridele toetunud meeskonnas mängib tänavu taas terve trobikond noori, kes palli veeretamise eest palka saavad. Lelov ei usu, et ainuüksi see fakt meeskonnale edu on taganud. „Eks meil oli ka eelmisel aastal proffe ning need, kes sel aastal stipi peale said – ega nad möödunud aastal vähem ei treeninud. Pigem on edu võti ikka selles, et kogemusi on juurde tulnud. Eelmine aasta oli lõivu aasta. Ma ei taha öelda, et nüüd võime juba asuda vilju lõikama, kuid progress on selgelt näha.”
Ka tänavu toimus Tuleviku ridades enne hooaja algust terve rida vangerdusi, seekord aga Tulevikule soodsas suunas – Florasse lahkusid küll Henri Rüütli ja Ken Kallaste, vastu saadi aga terve hulk emaklubi noori mängijaid. „Mul oli eelmisest hooajast viis-kuus meest, kelle peale võistkond üles ehitada,” räägib Lelov. „Juurde tulijad lisasid veel taset.”
Ehk ainus tõrvatilk Viljandi klubi meepotis on tõsiasi, et meeskond elab-treenib hoopis Tallinnas ning käib kodumängudel bussiga nagu külaline. „Selge, et Viljandis pole me sellepärast, et meil pole lihtsalt piisavalt raha, et seal baseeruda ning mängijaid kinni hoida. Praegu ei saa sinna midagi teha,” nendib Lelov.
Aivar Pohlak: amatöörid võidavad, liiga areneb
Eesti jalgpalliliiga hakkab arenema siis, kui amatöörmeeskonnad hakkavad proffe kimbutama. Selle eesmärgiga on ka panustatud tohutult energiat meeskondadesse nagu Vil-jandi Tulevik või FC Kuressaare. Ka minu isiklikku energiat – FC Kuressaares mängib ka minu poeg Pelle.
Kui sellised meeskonnad suudavad punkte röövida näiteks Floralt (Pohlak on Flora president – toim.), siis ei teki mul lõhestatud tunnet, vaid üheselt hea tunne Eesti jalgpalli arengu pärast.
