Rekordimees Heino Sild – loojahingega töörügaja
Aastaid võis Heino Silda näha vähemalt kord suve jooksul Tallinnas Kadrioru staadionil. Pikk sirge rühiga mees tuli Eesti meistrivõistlustele või mõnele muule mõõduvõtmisele vaatama, kui tugevaks on kuulitõukajad talve jooksul saanud. Seitsmekilone raudmuna maandus ikka alla 20 meetri joone, Silla rekordist jupp maad tagapool.
20.53 – Sild tõukas oma elu margi 1979. aastal Budapesti suvesoojuses. Rahvasuu pajatab, et tal oli tollel võistlusel oma muusa, kes istus tribüünil ja eestlast inspireeris. Mine tea, võib-olla oligi, vägilasekasvu mees pidas keha ja vaimu kooskõla suurtulemuse tähtsaks eelduseks.
„Kui Heinol olid head emotsioonid, võistles ta väga hästi,” lausus rekordiomaniku konkurent Enn Rohula. „Rekordit tõugates klappis tal kõik, sel momendil teostas ta end täielikult. Kui teda aga miski asi segas, võistles ta alla oma võimete.”
Rassis nagu hull
1944. aasta 10. aprillil sündinud Sild alustas järjepidevaid kergejõustikutreeninguid suhteliselt hilja, alles pärast armeeteenistust. Temast üheksa aastat noorem Rohula jõudis temaga peagi võrdsele tasemele, koos peeti haaravaid mõõduvõtmisi.
„Heinol olid suurepärased kehalised võimed, tohutu jõud ja plahvatuslikkus, ta ületas ju kõrgushüppes ligi kaks meetrit,” ütles 19.85 tõuganud Rohula. „Tema seisukoht oli, et spordimees peab tegema sporti 24 tundi ööpäevas. Kui tegelesid millegi muuga, siis oli see spordi arvelt elamine. Rassis nimel, et raudmuna võimalikult kaugele tõugata.”
Kolmkümmend aastat tagasi kaugushüppes Eesti paremikku kuulunud Mart Liigandi sõnul võis Sild pühendumise tõttu endale liiga teha. „Tookordne treeningumetoodika nõudis ülisuurte raskuste tõstmist,” ütles Liigand. „Heino võttis kehakaalus kõvasti juurde ja tõstis hullult rasket kangi. Näiteks tegi poolkükke ligi kolmesaja kiloga. Hiljem kurtis seljavalu, ta oli end suure koormusega treenides vigastanud.”
Ka pojast sai rekordimees
1994. aastast kuni 2003. aastani oli kaks Eesti kergejõustikurekordit Silla nimel – Heino poeg Donald viskas oda 85.28. Sellest enamat on eestlastest suutnud vaid maailmameister Andrus Värnik. „Isa pole mind kunagi ala valikul suunanud või sportima sundinud,” lausus Donald Sild. „Aga ta aitas mind palju siis, kui olin hädas.”
Donald Sild viskas juba 78 meetrit, kuid siis tegid tema tulemused taandarengu. Isa andis toiduraha ja tasus korteri eest, et poeg saaks treeningutele pühenduda. „Isa ei olnud odaviske üksikasjadega kursis, kuid ta hakkas uurima, mis mulle paremini sobiks,” lausus Donald Sild. „Ehitas suvilasse jõutrenažöörid, millel sain teha erialaseid harjutusi. Tema toetus oli väga tähtis, et viskasin seejärel 85 meetrit.”
Poeg meenutas, et Heino Sild oli valmis ka kuulitõukajatele nõu andma. Kuid ta ei läinud kellelegi abi pakkuma ega keegi tulnud ka küsima. „Isal oleks oma oskustest ja kogemustest olnud kindlasti midagi edasi anda, aga põhjamaalased ei kipu teistelt küsima,” lausus Donald Sild.
Ent Heino Sild pani oma mõtted paberile. Juba sportlasekarjääril kirjutas ta Spordilehes treeningulaagritest ülevaateid, mis pakkusid põneva lugemiselamuse. Eesti kergejõustiku 75. aastapäevaks ilmunud kogumikku kirjutas Sild lood oma treenerist Viktor Vaiksaarest, kettaheite rekordiomanikust Helgi Partsist ja vasaraheite olümpiamedalimehest Jüri Tammest.
