Olümpiaujujad on Singapuris juba paar treeningpäeva seljataha jätnud ja esimesed muljed on kogutud. Meid võeti väga soojalt vastu, kirjutab Tõnu Meijel Eesti Päevalehes.
Kuigi meie ujujad on startinud kaugematel vetel juba kümmekond aastat, on just viimased neli aastat ehk olümpiatsükkel sundinud ujumiskoondist igal aastal jalge alla võtma pika tee teisele kontinendile, et osa võtta erinevaist tiitlivõistlustest.
Kui varasematel aastatel käidi laias maailmas ühe-kahekaupa, siis tänu viljakale koostööle Eesti olümpiakomiteega on nüüd tõsiasjaks see, et Pekingis stardib üheksa ujujat. Kuna varasematel võistlustel Montrealis, Shangais ja Melbourne’is tuli ette probleeme kohanemisega, otsustasime juba eelmisel aastal, et sama reha otsa enam ei astu.
Tegime säästueelarve, jättes ära mõnegi ettevõtmise, uurisime maad, kuulates teiste kogemusi ning analüüsides omi.
Juba 2007. aasta sügisel langetasime otsuse korraldada laager Singapuris. Õnneks viis juhus (loe: head kolleegid ja sõbrad) meid kokku Singapuri spordiameti vanemametniku Merey Taniga, kes on ära teinud imepärase töö. Meie koondis on lennuväljale maandumise järel nautinud ehk veidi harjumatutki külalislahkust. Kiitust väärivad nii transport, majutus, toitlustus, treeningtingimused kui ka taastumisvõimalused. Paistab, et Merey Tanil on head suhted ka “ülemise korruse isandaga" – esimeste päevade ilmad olid meile vägagi sobivad, justkui kehvad rannailmad Eestis, veidi vihma, palju pilvi ja veidi päikest. Niiskust on küll palju rohkem kui kodus. Koos meie koondisega harjutab Ferrer Parki 50 meetri välisujulas Soome ja Islandi koondis.
Kusagil teistes Singapuri ujulates treenivad veel kümmekonna riigi olümpiakoondised, nende seas kanadalased ja ameeriklased. Ujulas on vesi küll veidi soe, ehk aitas seda soojendada suur loosung ujula servas: “Tere tulemast Singapuri, Eesti olümpiaujujad!" Sama sooja vastuvõtu said ka meie põhjanaabritest sõbrad.
Kaks ohukohta
Kohalelend läks esimesel grupil viperusteta. Anna-Liisa Põld saabus otse USA-st, Danil Haustov, Vladimir Sidorkin, Elina Partõka koos treenerite Tatjana Partõka, Aleksander Abeli ning hooldetiimiga, massöör Kristi Singi, doktor Egle Seppoga, Amsterdami kaudu kodust. Eile jõudsid laagrisse Martin Liivamägi, Andres Olvik, Martti ja Triin Aljand. Miko Mälberg saabus lennufirmade vahel ette tuleva lennugraafiku muutuse tõttu päev hiljem. Triinu treener USA-st Ernest Bultman sai hakkama 18-tunnise nonstop-lennuga ning jõudis hotelli eile. Treener Urmas Jaamul saabus koos oma õpilastega.
Mõne päeva vajasime aklimatiseerumiseks ning läkski lahti nelja-aastase tsükli otsustavaim etapp – sportliku vormi tippukruvimine, et vormistada suure töö viljad. Pekingis stardivad peale Triin ja Martti Aljandi kõik ujujad ühel distantsil. Triin omakorda starib kolmel ja Martti kahel distantsil.
Nii ujulas kui hotellis on suurepärased võimalused kuivamaa treeninguteks. Doktor luges ujujatele sõnad peale, peamiselt toitumise kohta. Lisaks maitsma kutsuvatele hotelliroogadele ahvatlevad ujujaid mitmekesised idamaised toidud. Teiseks ohuks on harjumatu temperatuuride vahe siseruumide ning välisõhu vahel. Eestiga võrreldes käib elu vastupidi – kodus ehmatab jahe õhk, kui astud toast õue, siin aga astud õuest tuppa ja satud külmkambrisse.
Laager Singapuris kestab 10–12 päeva ning siit lahkuvad ujujad juba Pekingisse, kohal on nad neli-viis päeva enne oma starti. Loodame, et oleme seekord oma ajagraafiku täpselt paika pannud.
