Kuigi poisile ilmselgelt meeldib uhket autot hooldada – nagu paljudele poistele –, ei eelda keegi, et ta teeks seda tasuta. Klient jätab rehvivahetusse paarikümne minuti eest keskmiselt 500 krooni. Muidugi, maksab peen tehnika ja kommunikatsioonid ja ülemuste palgad on vaja välja teenida.

Arvatavasti on autohoolduse poiste palgad täitsa korralikud võrreldes summadega, mida inimesed on nõus välja käima inimeste hooldajatele. Langev turg on lapsehoidja tunnitasu kuuldavasti langetanud 30 kroonile. Tööturu ühed madalamad palgad on läbi aegade olnud haiglate hooldustöötajatel. Laste­aedades makstakse abikasvatajatele, kes pühivad ninasid ja pepusid, aitavad lapsi riidesse ja riidest lahti, vahetavad märgi pükse, häbiväärselt vähe.

Kust tuleb vajadus hoolitseda?

Meie ühiskonnas on välja kujunenud konsensus, et inimeste eest hoolitsemine võib toimuda peaaegu tasuta, samal ajal kui tehnika hooldamine on kallis töö. Öeldakse, turg reguleerib hindu vastavalt nõudmisele ja pakkumisele. Aga see on ainult pool tõde: turg põhineb meie väärtustel ja need reguleerivad omakorda hinnataset. Mida väärtustame, selle eest oleme nõus maksma rohkem.  

Mõttekäik, mis põhjendab hoolitsemisega seotud tööde alahinnatud väärtust, võiks olla selline: inimeste eest hoolitsevad naised, naistel on sünnipärane vajadus hoolitseda nõrgemate (laste, vanurite, haigete, loomade) eest. Seda on ju alati teinud emad! Ühiskond eeldab, et naised tegutsevad hoolitsust nõudvatel aladel altruismist. Põhiline motiiv nende tööde tegemisel on huvi laste või loomade vastu ning kõigi naiste loomupärane abivalmidus. Kuna on tegemist naiste kutsumusega hoolitseda, siis võib sellise töö eest raha maksta näpuotsaga.

Feministid on naiste hoolitsusvajaduse osas erinevatel seisukohtadel. Näiteks on Carol Gilligan sõnastanud erilise naiseliku eetika kontseptsiooni – hoolitsemise eetika, mida kannavad ühiskonnas ennekõike naised ja mida peaks ühiskonnas senisest rohkem hindama. Teistel on arusaam, et naised on oma soorolli kuuluva hoolitsemisvajaduse omandanud sotsialiseerumise käigus ja see on pigem kavala patriarhaadi poolt naiste alistamiseks ajalooliselt sisseharjutatud komme. Väikesed tüdrukud õpetatakse teiste eest hoolitsema, laisad saavad nahutada. Poistekultuur aga tõrjub abivalmid, hoolitsevad poisid marginaalideks ja hindab hoolimatust. Märgiksin siin igaks juhuks, et patriarhaalseid väärtusi kannavad edasi ka naised.

Kas hoolitsemine on naistel kaasasündinud, aju ehitusest sõltuv omadus või kasvatuse tulemus, on diskuteeritav, maailmavaateline küsimus. Hoolitsevad mehed kuuluvad tüüpiliselt vähemuslikku geikultuuri, olles teerajajad ilu, moe, interjööri- ja kehahoolitsuse valdkondades. Se­da laadi eksklusiivne hoolitsemine on teadagi kõrges hinnas, erinevalt naiste pakutud argihoolitsusest.

Bioloogiline või sotsiaalset algupära, igatahes on naiste hoolitsemine teiste inimeste eest odav teenus. Selline näide: tehnikule, kes tuleb teie koju kontrollima juhtmete või torude ühendust, tuleb maksta mitte ainult töö, vaid ka väljakutse eest. Ma ei ole kuulnud, et lapsehoidja või põetaja võtaks väljakutse eest ekstra raha, ehkki vaevalt et tehniku väljasõit katkise masina juurde on kuidagi kulukam kui põetaja väljasõit haige juurde. Kujutan ette, millist tohutut moraalset halvakspanu põhjustaks, kui põetaja või lapsehoidja küsiks tasu visiidi kui niisuguse eest, viidates kohalesaabumise ajale ja läbisõidetud kilomeetritele ning esitades kütusekulu tšeki.

Hoolitsemise odava hinna taga on ka arusaam, et see töö ei vaja mingit kvalifikatsiooni, või kui vajab, siis on naistel sünnipärane kvalifikatsioon: aidata, põetada ja kasida. See nagu ei vajaks eriväljaõpet erinevalt näiteks autopesija kvalifikatsioonist, mis on omandatav ja nõuab pingutust. Mis nõuab töötajalt väljaõpet ja pingutust, tuleb kompenseerida, mis tuleb loomu poolest, olgu tasuta. Niisugune on mulje, mis jääb, kui võrrelda tehnika ja inimeste elementaarse „kordategemise” tunnihinda.

Tegelikult sobib siia ritta ka loomade eest hoolitsemine, odav töö, mida teevad nii põllumajanduses kui ka loomaaias enamasti naised. Mõtlemapanev, et väljasuremisohus loomade talitaja tööd loomaaias loetakse vähekvalifitseerituks; lumeleopardide, jääkarude ja tiigrite toitmine ja nende puuride koristamine on hinna järgi pigem sümboolse tasu eest peetav kutsumusamet kui palgatöö. Armastuse eest – kui see on inimese- või loomaarmastus, teadagi raha küsida ei sobi, see on amoraalne. Tehnikaarmastuse eest aga oleme nõus välja käima sadu ja tuhandeid.

Hindamatu vastutus

Euroopa Liidu suurimast meeste ja naiste palgalõhest – mis on Eestis – on palju juttu olnud. Analüüsikeskuses Praxis on läbiviimisel süvauuring, mis aitab seda selgitada. Esimeste tulemuste põhjal leiab kinnitust varemgi tõdetud horisontaalne palgaerinevus: meeste ja naiste aladel makstakse erinevaid palkasid, meeste ja naiste tööd väärtustab ühiskond erinevalt, pidades naiste tööd (olemuslikult) odavamaks. Hoolitsemise loomupärase vajaduse omistamine naistele ja hoolitsemisega seotud ametite odav hind Eestis on üks palgalõhe tagamaid.

Ühes hiljutises telesaates „Vabariigi kodanikud” oli juttu ametnike palkadest ja palgataseme seostest vastutusega. Kõrgeid palku ministeeriumides ja valitsustes põhjendasid saatekülalised sellega, et dokumentide koostamisega kaasneb väga suur vastutus. Valesti koostatud dokument võib kaasa tuua palju segadust. Raske vastu vaielda, aga kui vastutus on see, mille eest peaks töötegijale maksma, siis peaksid lasteaiakasvatajate, meditsiinipersonali ja näiteks ka haruldase lumeleopardi vastse pesakonna talitajad olema tasustatud kõige kõrgema tariifi järgi, sest tegemist on elu eest vastutamisega. Sellest suuremat vastutust aga ei olegi.

Autor on SDE liige.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena