Ebakindlad olud ei soosi pühendumist
Mikko Lagerspetz, olete Eestis elanud juba alates 1989. aastast. Kuidas on kodanikuühiskond selle ajaga – meenutagem seda suurt rahvaliikumiste plahvatust, fosforiidisõda, laulvat revolutsiooni – arenenud?
Juba 1990-ndate alguses hakkasid inimesed väsima. Mulle tundus, et see algas juba aastatel 1990, 1991, siis hakkas paistma, et suuri otsuseid ei saa enam puhtalt Eestis teha, et situatsiooni lahenemine sõltub ka sellest, mis toimub väljaspool.
Kas see võis olla seotud ka majanduslike muutustega, individualiseerumisega? Tekkis ebakindlus, igaüks pidi hakkama ise vaatama, kuidas hakkama saab...
Jah, üldisemate või üldkasulike asjade heaks töötamine nõuab ressurssi ja aega. Ja aega oli inimestel 1990. aastatel ühtäkki märgatavalt vähem. Laulva revolutsiooni ajal said inimesed töölt kergemini ära. Kui inimene kulutab oma jõudu ja aega mingile üldisemale teemale, siis see võib anda talle nii-öelda dividende, aga alles pikema aja järel. Kui inimesed tulevad kokku mingi teema nimel, mis võib tulemusi anda alles viie aasta pärast, siis juhul kui nad tunnevad ebakindlust, mõtlevad nad rohkem, kas see asi ikka tasub ära. Näiteks enne kui ma hakkan panustama sellesse, et minu kodu lähedal oleks laste mänguväljak, kaalun ma, kas ma mõne aasta pärast elan ja töötan veel siinkandis – kas töö selle nimel tasub ära.
Suurte muutuste ja ebakindluse tõttu võis kodanikualgatuse raugemist täheldada terves Ida-Euroopas. Kodanikualgatus nõuab ühiskonnas teatavat stabiilsust, et inimeste seas tekiks valmisolek end millegagi pikemaks ajaks siduda. Muidugi on suur osa kodanikualgatust puhtalt aateline – inimesed ei arvesta, et peavad tingimata kasu saama –, aga ka aadete nimel ühinemine tähendab enda sidumist pikemaks ajaks. Ja inimesel, kelle tulevik on ebaselge, on raskem end kindla grupiga siduda või pühenduda.
Kui te ütlete, et 1990-ndate alguses oli pigem tagasiminek, siis milline on olukord nüüd?
Uus tõus algas 1990. aastate teisest poolest. Kahtlemata kiirendas seda ka Avatud Eesti Fondi tegevus. Mittetulundusühing on tegelikult lihtsalt üks juriidiline vorm, mille kaudu saab teha igasuguseid asju. Kuid on täiesti legaalne ja loomulik, et kõik mittetulundusühingud ja sihtasutused ei pruugi tegutseda avalikes huvides – on ka neid, mis teenivad mingi kitsama rühma huve või on loodud mõne projekti majandamiseks.
Saab eristada erinevaid mittetulundusühingute liike. Üks kategooria on nii-öelda rohujuuretasandi ühendused: inimesed rahastavad neid oma taskust, panevad neisse oma aega või energiat. Need võivad olla loodud näiteks kohaliku elu edendamiseks: laulukoorid, pensionäride vaba aja sisustamise ühingud, kohalikud kodulooseltsid, kultuuriseltsid, keegi tahab näiteks lastele mänguplatsi luua… Seda tüüpi ühenduste suurim ressurss on inimesed.
Teise kategooriasse kuuluvad nii-öelda professionaalsed ühendused, mis võivad olla liikmeskonna poolest suhteliselt väikesed. Nende peamiseks ressursiks ei ole inimesed, selleks võib olla mingi idee või oskused, rahastamist otsitakse mujalt. Ja eesmärgiks on viia professionaalsel tasemel läbi mingeid projekte, mida rahastatakse ministeeriumidest või kohalikest omavalitsustest.
Paljudele mittetulundusühendustele delegeerivad kohalikud omavalitsused avalikke teenuseid. See on avalikule võimule mugav vorm: omavalitsus seob end selle asjaga piiratud ajaks, see on mugavam kui võtta teatud funktsiooni teostamiseks inimesed omavalitsuse palgale. Selles mõttes ma eristaksin rohujuuretasandi ja professionaalseid ühendusi. Viimane kiht on Eesti oludes uuem. Näeksin siin ka teatud dilemmat: kodanikualgatuste ja altpoolt tulevate tegevuste puhul on tugev side rohujuuretasandiga, seda tüüpi ühendused näevad, mis „seal väljas” toimub. Need ei ole kabinetis välja mõeldud, vaid reageerivad inimeste reaalsetele probleemidele ja vajadustele. Aga kui näha ühenduses lihtsalt organisatsiooni, kes viib ellu teatud projekti, mis on väga kindlalt reeglistatud ja paika pandud, siis sellisel puhul polegi suurt vahet, kas seda teeb mittetulundusühing või ettevõte.
Kas teie toetate avalike teenuste ühendustele üleandmist?
See võib olla hea juhul, kui ühendused suudavad säilitada sidet rohujuuretasandiga. Ideaalis reageerib ühendus keskkonnas toimuvale, mitte aga ei hakka lihtsalt teostama ülaltpoolt ette antud projekti. Muidu ei teki uut kvaliteeti.
Kui te võrdlete kodanikuühiskonna arengut Eestis oma teise kodumaa Soomega, siis mis on suurimad erinevused?
Soomes on registreeritud ühenduse kui juriidilise vormi traditsioon väga pikk, ligi sada aastat. Seal on paljud ühendused seotud poliitiliste parteidega, koostöö riigi ja kohalike omavalitsustega on väga tihe ja paljud ühendused kuuluvad oma valdkonna üleriigilisse katusorganisatsiooni. Võiks öelda, et Soome mudel on riigikesksem kui Eesti oma. Aga ka Soomes on praegu asjad muutumas: tekib rohkem väikseid ühendusi, mis tegelevad kitsama nišiga. Varem oli levinum, et ühing tegeleb korraga paljude valdkondadega. Nüüd tekib aga mõningane killustumine või pluralism. Põhjamaades tervikuna on tendents, et tekib rohkem organisatsioone vähemate liikmetega.
Soomes kuulub üks inimene keskmiselt 1,6 ühendusse, Rootsis, kus kodanike aktiivsus on suurim, keskmiselt kolme. Isegi kui ühendusse kuuluvad soomlased on tihti ainult passiivsed liikmed, kujutavad nad endast ometi teatud ressurssi, mis annab ühendustele teatud seljataguse, kelle poole saab pöörduda, kui kogutakse näiteks raha või allkirju. Euroopa Liidus keskmiselt kuulub inimene 0,9 ühendusse. Eestis jääb see näitaja EL-i keskmisest allapoole, siin kuulub üks inimene keskmiselt 0,6 ühendusse. Aga Eestis on see võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega suhteliselt kõrgelt arenenud – nagu ikka, Sloveenia on kõige ees, veidi tagapool tuleb Eesti ja siis kõik ülejäänud.
EL-i keskmisega võrreldes vähe kuuluvad inimesed ühendustesse ka Vahemere maades, kus annavad tooni mitteformaalsed institutsioonid, perekond, kirik.
Milline on uue meedia ja interneti mõju kodanikuühiskonnale? Ühekordsete aktsioonide tegemine on ju muutunud lihtsamaks kui kunagi varem…
See soodustab senisest pinnapealsemaid ja mööduvamaid kontakte inimeste vahel.
Et lüüakse kaasa aktsioonides, aga püsivama organisatsiooni moodustumist see iseenesest ei soosi?
Tendents on selline, et inimesed ei seo enam ennast nii pikaks ajaks, terveks eluks. Varem oli inimese identiteet kuidagi selgem ja püsivam, klassi- või traditsioonipõhisem. Rohkem oli mõtteviisi: seon ennast pikalt sellega, millega tegelen – näiteks laulan kooris. Tänapäeval kipuvad inimesed rohkem seltskonda vahetama, tegelevad eri asjadega.
On see hea või halb?
Kui me räägime avatud ühiskonnast, siis võiks ju leida, et see on hea, et inimesed ei ole milleski liiga tugevalt kinni. Ühest küljest on inimesel suurem vabadus, võimalus rohkem otsida ja võib-olla ka leida. Aga teisalt on tal ka püsivamaid, objektiivseid, pikaajalisi huvisid, kuid tänapäeval on raskem inimesi nende nimel siduda, mobiliseerida.
Varem olid Lääne- ja Põhja-Euroopa inimesed suhteliselt ustavad ühele parteile, isegi põlvkondade kaupa. Võib-olla oli selles ka rohkem aatelisust. Nüüd on aga poliitika muutunud rohkem meediamänguks: milline on lips ja soeng, kas hambad on valgendatud. Võib karta, et inimesed muutuvad kergemini manipuleeritavaks, orienteeruvad väga pinnapealsete kriteeriumide järgi.
Kui vaadata kodanikuühiskonna arengut Eestis, siis kas võib täheldada olulisi erinevusi eesti- ja mitte-eestikeelse elanikonna lõikes?
Jah, organisatsioonide liikmesust on venekeelse elanikkonna seas vähem. Organisatsioone on nende seas vähem ja nad on nõrgemad.
Ühenduste kandvaks jõuks on nooremas keskeas valgekraed, kel on kuigipalju majanduslikku ressurssi ja kes saavad oma aega vabalt hallata.
Eesti venelased on aga justkui jäänud kõrvale paljudest arengutest.
Kodanikuühiskond peaks olema ka partneriks, kes formuleerib huve ja kellega poliitikud peavad ühiskonnas avalikku diskussiooni. Kuidas hindate Eesti dialoogivalmidust ja poliitilist kultuuri?
Eesti poliitikas valitsev teerullitehnika on omaette suur teema. Näiteks kui oli päevakorras vabadussamba teema, siis võtsid sõna kunstnike liit ja arhitektide liit, aga valitsuse vastus oli, et Eesti on demokraatlik riik, meil on valimistega paika pandud riigikogu, kus valitsusel on enamus, ning demokraatia ongi see, et valitsus teeb, nagu tahab, ega pea kedagi teist kuulama. Selline loogika on minu arvates üsna vananenud. Kui inimene annab valimistel oma hääle, siis vaevalt ta teab, et paari aasta pärast hakatakse väljakule mingit klaasasjandust püsti panema, ja ta pole andnud valitsusele mandaati, et pandagu sinna see rist püsti.
Otsustusprotsessid tuleb hoida avatuna. Peab toimuma diskussioon, kus ei saa otsustavaks, kellel on kõige rohkem hääli. Iga tähtsama otsuse eel peab käima avalik arutelu, kus otsustavaks on parimad argumendid. Arvamusküsitluse ja avaliku arvamuse vahele ei saa tõmmata võrdusmärki: tihti arvamusküsitlustele ju diskussiooni ei eelnegi. Tark valitsus oskab kuulata, mida inimesed räägivad.
Millist mõju avaldab kodanikuühiskonnale praegune kriis? Kas see muudab inimesi pigem passiivsemaks või aktiivsemaks? 1930. aastate Austrias uurisid sotsioloogid massilise tööpuuduse mõju Marienthali külas, kus oli suletud asula peamine tööandja, suur tehas. Ja selgus, et ehkki inimestel oli vaba aega palju rohkem kui kunagi varem, muutusid nad passiivsemaks: käisid vähem raamatukogus, ei hoolitsenud enam pargi eest, isegi omavaheline suhtlus jäi hõredamaks.
Osalemine nõuab ressurssi. Töötul ei ole ressurssi. Tal on küll vaba aega, aga töötus viib ühiskonnas ikkagi passiivsuseni. Selles mõttes võib karta, et kriis soodustab passiivsust.
Teisalt, pensionärid, kes samuti ei tööta, on tihti väga aktiivsed. Aga neil on siiski mingi toimetulek tagatud.
Saksa sotsioloog Ulrich Beck ütleb, et täistööhõive ühiskond hakkabki ümber saama, järjest suuremat rolli mängib vabatahtlik ja tasuta töö.
Vabatahtlik töö on ka Eestis praegu tõusulainel.
Aga kui me räägime avatud ühiskonnast, siis see ei ole lihtsalt ühe miljardäri imelik lööklause, loosung. Avatud ühiskonna taga peitub filosoofia, et inimesed on ekslikud. Ja seega peab ühiskond olema pidevalt vastuvõtlik tagasisidele, uutele ideedele, uutele arusaamadele. Mind paneb praeguses Eestis natuke muretsema esile kerkiv arusaam, justkui oleks ainult üks tõde, mida kõik peavad tunnistama. On tekkinud sõna „eestimeelne”, mis tähendab, et eestlane peab lisaks kõigele muule – kodakondsusele, päritolule, kultuurile – ka teatud viisil mõtlema. See viitab kummalisele sulgumisele.
Millal see algas ja kus on selle juured?
See hakkas pihta selle pronksiasjaga või isegi varem. See võis olla reaktsioon Euroopa Liidule: ühtäkki oli tulnud tegeleda hästi paljude uute asjadega. Kombeks on väga paljusid asju julgeolekustada, on isegi öeldud, et Eesti naabrus Venemaaga nõuab eurot. Peaaegu polegi teemasid, mida ei saaks sellega seostada. Ja julgeolekustamine aitab vältida diskussiooni, see on üks viise kehtestada oma tõde kui ainuõige.
