Peeter Volkonski ja vinge Lugu
Spetsiaalselt Peeter Volkonskile ja Laura Petersonile kirjutatud „Peeter Volkonski viimane suudlus” ei ole Urmas Vadi esimene lavastajatöö (kirjaniku lavastajadebüüt oli samuti oma näidendi „Kohtumine trompetis” lavaletoomine 2004. aastal), kuid on näha, et näitlejatel on lastud väga palju ise „mängida” ja end ise lavale paigutada, mis tekitab lavastuse esimeses osas võib-olla veidike liiga palju tühja ruumi.
Kuid see leiab ka kohe põhjenduse, kui oma lugu lavale tuua tahtev Volkonski hakkab rääkima enda ideaallavastusest: ei mingit trikitamist ega žanrisse paigutamist, ei mingeid dekoratsioone, ei mingeid näitlejaid peale tema enda ja ainult väga valitud publik. Ning nii saab ka lavastus hoo sisse, naerutab publikut ja hakkab vaikselt lahti rulluma üha erinevaid tahke ette keerates, üha enam süžeepöördeid tehes, üha enam üllatades. Lugu, mille järgi tegevus toimub, pole siin lavastuses ainuke – olulisi lugusid on veel.
Ning tegelikult on siin ka neljas tähtis tegelane. Kui Volkonski saab lõpuks oma lugu jutustada, tõuseb esile läbielamine. Just selline läbielamine, mis on ehk kunagi vallanud meid kõiki, viinud meid kuskile ettekujutustes maalitud tegevuspaika, kellegi teise kingadesse (ja mis juhtub ka selle lavastuse teise tegelasega). Volkonskil juhtus see juba ammu, kuid nii põhjalikult, et peegeldub veel ka praegu tema loo jutustamise viisis. Või vähemalt nii meil lastakse arvata. Raske on öelda, mis siin lavastuses on tõsi ja mis mitte, kuid lõppude lõpuks ei ole sellel mingit tähtsust.
Niisiis on lakoonilises lavaruumis kahe alguses üsna staatilise näitlejaga algav lavastus, mille keskmes on just loo jutustamine ja mis nõuab vaatajalt loo kuulamise oskust või kannatlikkust. Ühe meeletult hea näidendi lavastus. Just näidendi, mis on kirja pandud sellisel viisil, et suudab esile tuua mitu lugu, tegelased ja läbielamise, olles ühteaegu lihtne ja lõbus, kaunis ja siiras.
Uus lavastus
Tartu Uus Teater
„Peeter Volkonski viimane suudlus”
•• Autor ja lavastaja: Urmas Vadi
