Noorsooromaan eliitkooli heidiku heitlustest eluga

Margus Karu raamat pa­kub äratundmisrõõ­mu ja lohutust teisme­li­sele, kel koolis raske.

Eelmisel nädalal trükist tulnud „Null­punkt” on asine teos nii noorsooraamatu kui ka kirjandusliku debüüdina. Tugev on ka nii-öelda turunduslik pool – 25-aastane autor, kes töötab produtsendina filmiettevõttes Kuukulgur, on meisterdanud raamatule internetis levitatava treileri (!), kus tegelasi kehastavad paljud noored, ilusad ja tuntud inimesed eesotsas Birgit Õigemeele ja Rain Tolgiga.

„Mul on alati kummaline kuulda, kui treilerist räägitakse kui kavalast turundusnipist,” tõrjub autor siiski. „Selle tegemine oli lõbusam ja ladusam kui ühegi teise reklaam- või filmiklipi tootmine, mida ma eales organiseerinud olen.”

Raamatu peategelane Johannes peab hakkama saama neurootilise emaga, lapsepõlvetuttavatest Lasnamäe pättidega ja uue keskkooliga, kus teda omaks ei taheta võtta. Inimesele, kes samuti kümnendi algusaastatel kesk­koolis käis, tundub see kõik lugedes äärmiselt realistlik. Eriti

vanalinna eliitkooli, rootsi güm­naasiumi puudutav osa jätab käegakatsutavalt elulise mulje.

Puhtast kirjutamisemõnust arvuti taha istunud ja endalegi ootamatult romaaniga valmis saanud Karu arvab, et noor­autorite debüütraamatud kipuvadki väga isiklikud olema. „Olen ise kooliaja jooksul korduvalt läbinud faase, mil proovin kõike möödunut seljatada ja uuesti alustada,” möönab Karu. „Mul on olnud võimalus paralleelselt kuuluda nii Lasnamäe jõmmide kui ka kesklinna priimuste seltsi, otseselt tundmata end osana kummastki neist. Mõlema grupi sotsiaalne hierarhia ja enda koha eest võitlemine – seda kusjuures nii vaimselt kui ka füüsiliselt – on mulle tuttav.”

Karu kaalus võimalust saata valmis raamat mõnele romaanikonkursile, kuid veel enne jõudis Pegasus käsikirjast haisu ninna saada ja projekti töösse võtta. Kahetsema kirjastus sellist otsust tõenäoliselt ei pea. Kindlasti oli autoril palju kasu ka teose toimetanud literaat Peeter Helmest.

Usutav, ent optimistlik

Ehkki teose alaealiste tegelaste elus esineb nii seksi, vägivalda kui ka meelemürke, pole autor siinkohal vinti üle keeranud.

„Ma kindlasti ei arva, et kõik keskkooli noored tarbivad stabiilselt alkoholi, kuid olen veendunud, et see on suur osa gümnaasiumi lõpuklasside õpilaste korteripidudest ja sünnipäevadest,” leiab Karu. Kõrvalt vaadates tundub talle aga, et nüüdsete noorte elus on joomine pigem kahanev tendents.

Igatahes pole raamat selline, mida vanemad peaksid tahtma oma võsukese eest peita, vastupidi. Noore lugejaga räägitakse talle arusaadavas keeles, joonistades talle samal ajal välja tugevalt positiivne eeskuju, ilma et laskutaks läägesse moraalitsemisse.

Kooliõpilase tõrjutuse teemat lahatakse siin väiksema melodraamaga kui filmis „Klass”, ent hea südame ja huumorimeelega Joosepi elu on siiski paras põrgu, „stabiilne, üllatustevabalt sitt elu”. 

Autori sõnul jälestas ka tema keskkooli ning ootas kannatamatult selle lõppu, kuid on tagant­järele kogemuse eest tänulik. „Negatiivsed olukorrad ja juhused võivad kätte mängida mõne hea tutvuse, kogemuse või oskuse ja pilti laiemaks tõmmates võivad nad osutuda hoopis väikesteks sammukesteks millegi suure ja parema poole.”

Nii ei anna „Nullpunkt” õnnetuvõitu teismelisele (ja teismelised on väga sageli õnnetud) mitte ainult samastumisvõimalust, vaid ka positiivset programmi. „See on raamat enda elu uuesti loomisest, otsusest võtta enda kätte kontroll ja mitte leppida sulle kättenäidatud kohaga,” ütleb Karu. „Sellest, et sa võid olla, kes iganes sa tahad. Unistuste täitumiseks peab esialgu oskama unistada.”

Margus Karu

„Nullpunkt”

Pegasus 2010