Robin Juhkental Eurovisioni ei karda ja võistlust üle ei hinda
•• Konkurss Eesti Laul kiskus su tavapäraste tegemiste ringist välja, suure publiku ette. Kuidas see sulle mõjunud on? Tõi see rohkem head või halba?
Kindlasti rohkem head. Eks ma ole saanud ka mingeid kohustusi kaela. Mingi aeg oli küll üsna tüütu, kui kümme korda tunnis helistati. See on varjukülg, millega tuleb harjuda.
Aga kui Heidy Purga helistas ja ütles, et Nikita Bogdanov diskvalifitseeriti ja minu lugu on asenduslauluks valitud, ei osanud ma küll midagi öelda. Sest kui ma loo sinna saatsin, siis mõtlesin, et las kuulavad ja kannatavad.
•• Viimati intervjueerisin sind siis, kui lumi oli maas ja Eesti Laulu laureaat selgumata. Räägin ma praegu sama inimesega või on sinus nende kuudega midagi olulist muutunud?
Enesekindlust ja julgust olen kindlasti selle ajaga ammutanud, aga üldises plaanis vahest suuri muutusi minuga toimunud pole.
•• Tavaliselt küsitakse seda küsimust sportlastelt, aga võistlus on võistlus. Kuidas valmistud?
Teeme koos taustajaurajatega usinalt proove ja kinnistame lavalist liikumist.
•• Aga vaimses plaanis, loed 50 : 50 jagunevaid poolt ja vastu netihinnanguid loole ja magad rahulikult?
Loen üsna palju neid kommentaare ja väga lõbus on. Mõnikord loeme neid poistega koos ja naerame, kõhud kõveras. Kõige krõbedamad ja teravamad kommentaarid meie kohta kubisevad kirjavigadest, näiteks mitu korda on jäänud silma, et meid on nimetatud „tebiilikuteks” või „apsoluutseks läbikukkumiseks”.
Tahakski kõigile kirglikele kommenteerijatele südamele panna, et nad ei loobuks. Olgu eesti huumoriga muidu kuidas on, aga kommentaariumides ta igal juhul vohab. Lausa lust vaadata.
•• Tegelikult — oleme ausad! — surve on ju kõva. Eriti arvestades tänavuse lauluvõistluse ümber käinud „alternatiivmuusika” poleemikat. Elu läheb muidugi mõista edasi, aga kui mängiks nüüd üldrahvaliku hirmufantaasiaga, et „Sireni” tabab „80s Coming Backi” saatus.
Ma arvan, et oleme siiski paremas olukorras kui Vaiko Eplik omal ajal. Tuli tal ju minna pärast Padari-Bentoni võitu ja selle Rootsi tädi Sahlene’i kolmandat kohta. Eesti inimene võttis tol ajal Eurovisioni jube tõsiselt, isegi liiga tõsiselt. Nüüd on enamikule kohale jõudnud, et tegu on pigem ikka sõu kui lauluvõistlusega. Vähemalt tundub nii – ei ole ju viimastel aastatel poolfinaaliga piirdunud esitajaid pärast kusagil baaris rünnatud või esinemise ajal kõvade esemetega loobitud. Usun tervesse mõistusse.
•• Mida sa üldse sellest — ütlen ausalt, et minu meelest parajast tsirkusest — arvad, mis tänavuse lauluvõistlusega kaasas käis?
Võtab veidi muigele, millise meeletu surmtõsidusega osa inimesi seda võtab. Ma ei mõtle, et peaks sellest täiesti savi olema ja Eurovisionile käega lööma minema, aga kui sellel võistlusel viimaste hulka jäämist kajastatakse kui rahvuslikku häbi ja kohutavat läbikukkumist, siis on minu meelest väärtushinnangud lootusetult sassis.
•• Kui palju erineb „Sireni” lõppversioon algversioonist? Koit Toome omaaegne eurolaul „Mere lapsed” kõlas Eesti eelvoorus kitarri, finaalis klaveri saatel.
Versioonist, mille ma eelžüriile saatsin, erineb ta väga – kui algne versioon oli minu poolt rohmakalt miksitud, siis Eesti Laulu lõppkontserdil esitatud variandi puhastasid ja miksisid korralikult Vaiko Eplik ja Siim Mäesalu, Eplik lisas sinna ka uusi elemente ja tingeltanglit, mis loo tummisemaks muutsid. Eurovisionil kõlab sama, mis Eesti Laulu finaalis.
•• Manpower 4. Milliseks kujuneb su koostöö nendega?
See taustalauljate nelik sai loodud ikka eelkõige Eurovisioni jaoks, pikemat koostööd ei oska näha, asi peab ennast põhjendama ja eeldab ka nende pühendumist. Et neist live-projekti täieõiguslikud liikmed saaks, peab see olema põhjendatud.
•• Tavapäraselt astuvad Malcolm Lincolni ridades üles Karate Kid ja Rambo. Kas need tegelaskujud sõidavad koos teiega ka Oslosse ehk kes on teie stilist?
Lavakostüümid said algselt täiesti suvaliselt kaltsukatest kokku ostetud, me ei plaaninud kedagi kehastada. Madis valis endale sõjaväe värvides mustriga püksid ja musta maika, kõige selle krooniks ka üliseksika peapaela, kohe pärast esimest live’i selle riietusega sai ta Vaiko Eplikult hüüdnime Fretless Rämbu. Minu kostüüm on tegelikult arstikittel, algselt sellel lisaaksessuaare ei olnud, aga mingil hetkel lisasin sinna musta nahkrihma ja asi omandas kimono väljanägemise. Pärast üht live’i viitas fotograaf Aron Urb Karate Kidile, eks ta väljanägemiselt vist sinna kanti on küll. Oslos oleme siiski viisakad härrad – Rämbu ja Kid peavad koju jääma, esineme kenades sametpintsakutes ja stilist on Karolin Kuusik.
•• Kes on bassi-Rämbu?
Ta on mu sõber Madis Kubu, tean teda Tsakra ajast. Ta on üks inimene, kes julgeb „hullu panna”, kartmata end rahva silmis lolliks teha. Ma arvan, et see ongi Eesti bändide viga, et ostetakse mingid T-särgid kusagilt Rimist ja minnakse lavale. Samade riietega, millega päev otsa käidi! Artistlikkusest jääb puudu. Me üritame vähemalt midagigi. Me jõudsime Madisega järelduseni, et kui inimene ütleb: „Ma tulen teie kontserti vaatama!”, siis ta tulebki päriselt vaatama. Mitte et rõhk oleks muusikal, vaid ka laval toimuval.
•• Selles mõttes on Malcolm Lincolni solist Robin roll, erinev sellest Robinist, kellega ma siin istun.
Absoluutselt. Me ei sea üldse piire. Muidu olen üsna uje, ma ei käi klubis tantsimas. Aga kontsertidel keerame asja üle võlli. Vähemalt üritame, et endal poleks igav, et publikul poleks igav. Ega Madis ka päriselus selline pole, nagu laval. Kui tuleb kontsert, paneb oma Rämbu-kos-tüümi selga ja astub lavale. Muul ajal on päris viisakas ja soliidne härra.
•• Kas oled kokku puutunud juhtumitega, kus ansamblit Malcolm Lincoln samastatakse Robin Juhkentali isikuga?
Ikka on ette tulnud. Kuna bändi looming on minu oma, siis polegi selline samastamine väga suur eksimus.
•• Kui palju sind tänaval ära tuntakse?
Õnneks mitte väga palju, vähemalt mitte nii palju, et see kuidagi häirivaks muutuks.
•• Tabloidikuulsust sinust saanud pole.
Seni, kuni mind teatakse eelkõige ikka muusika kaudu, on kõik OK, kirjutagu ta siis aeg-ajalt mis tahes jama.
•• Poleemikat on põhjustanud tõik, et sa ei ole laulmist õppinud.
Kunagi küsis Õhtuleht sama. Nad pöörasid selle veidi kompromiteerivaks. Nagu ma laiaks. Ma ei näe praegu mõtet enam õppima minna. Aasta eest oli mul häälepaelte põletik ja sellest ajast on hääl täiesti muutumatu ja vastupidav. Ei, õppinud ei ole.
•• Kas suvetuur on juba kokku lepitud?
Ei plaani suvetuuri, mis aga ei tähenda, et põneva pakkumise korral midagi sellist suvel ette ei võiks võtta.
•• Kes on Malcolm Lincolni publik?
Enamjaolt siiski noorem publik, aga „Siren” tutvustas meid ka veidi küpsemale publikule ja neid on viimasel ajal ka kontsertidel rohkem näha.
•• Kas Malcolm Lincoln on haip?
Heh, raske küsimus, loodan, et pole, aga mine sa, kurat, tea, endale on ikka väga raske hinnangut anda.
•• Mida andsid sulle osalemised telesaadetes „Kaks takti ette” ja „Eesti otsib superstaari”? Lootsid võita?
Ma ei teagi, kas ma just võita lootsin. Kogemuse. Eestis võib selline asi olla hüppelauaks. Võid teha edasi seda, mida tahad. Ma küll olulisi auhindu ei noppinud ega olnud kummaski saates esirinnas, aga see andis väga hea põhja. Nüüd olen julgem ja lauljana tugevam. Enne arvasin, et olen tunduvalt tugevam, kui ma tegelikult olin. Esimeses „Kahes taktis…” ma põhimõtteliselt värisesin. Ma ei tea, miks. Žüriis oli kolm liiget ja kaamera vist mõjus nii, lisaks esmakordne kogemus. Praegu tunnen, et niimoodi rivist välja ei vii mind küll miski.
•• Isegi mitte Mihkel Raud?
Isegi mitte Mihkel Raud!
•• On see nüüd põlvkonnavahetus Eesti popmuusikas või mis?
Ma usun küll. Isegi see viimane superstaarisaade tõi väga palju selliseid inimesi, kes minu meelest on tulnud selleks, et jääda. Kui varem olid seal sellised toredad inimesed, kes pidasid lihtsalt viisi ja laulsid, siis sel aastal oli rohkem sisuga inimesi. Loomingulisi inimesi. Ma ei räägi kõigi kohta, aga üldises plaanis. Tundub, nagu oleks sisuga inimesi hakanud rohkem välja ilmuma. Eesti Laul avas samuti paljudele ukse laiema publiku ette.
Ma arvan, et olen suhteliselt tüüpiline oma põlvkonna esindaja – kui vaadata Eesti Laulu seltskonda. Noored inimesed, natuke teise kõlaga kui keskmine eesti raadiopopp. See trügib peale ja saab varsti peavooluks, arvan ma.
•• Räägi veidi oma maitse kujunemisest. Bluus on vist üks päris oluline märksõna?
Bluusihuvi tuli bluusibändi kaudu. Enne olin rohkem popimees, kuulasin biitleid ja briti poppi. Siis tulid Led Zeppelin ja Free ja teised suured sellest ajast.
On olnud aegu, kui olen kuulanud proget või dzässiklassikat kuu aega järjest. Hakkasin kuulama ja lõpuks olin diskograafiatega tuttav. Melomaanina olen pigem intuitiivne. Hommikukohvi kõrvale Joy Divisionit ja päeval midagi muud.
Ajapikku muutus ka elektronmuusika vastuvõetavaks. Varem ei arvanud ma sellest mitte midagi. Mingist hetkest sain aru, et vahendid pole tähtsad, tähtis on see, mis lõpuks kõlab. Minu arvates saab head muusikat teha igas stiilis.
•• Milline on su suhe Eesti popmuusika minevikuga?
Kindlasti austan väga Vaiko Epliku loomingut. See on see, mis mind hea muusika juurde tõi. Eesti 1960-ndad, „Biitpiraatide” kogumikud on jälje jätnud. Jaak Joala varajased laulud on üsna huvitavad. Ruja on südamelähedane.
•• Sinu eesti popmuusika lõpeb 1980-ndate lõpuga?
Umbes jah. Aga ma jõuan sealt kunagi edasi ka. Mitte, et sealt edasi oleks tehtud vaid halba muusikat.
•• Sa ei ole laulmist õppinud. Ometi on sind võrreldud väga soliidsete kõridega…
Kõik algas tiineka-aja jäljendamistest. Kui sellest mööda kasvad, jääb midagi kindlasti ikka külge. Ma arvan, et minuga on see asi. David Bowie kindlasti. Siis ükskõik kes biitlitest. Jakob Juhkam (noor proge- ja klassikahelilooja, bändiliider – M. N.) on nalja pärast tõmmanud paralleeli Michael Jacksoniga – ju seal midagi on ka peale kõrge hääle. Siis Robert Plant kindlasti. Free laulja Paul Rodgers. Freddie Mercuryt on miskipärast nimetatud. Kuigi ma väga austan teda, pole mu hääl tema omaga kuigi sarnane.
Need mõjud jäävad Fondi ja Speed Kingi aega. Sealt edasi olin ma piisavalt tugev, et üritada eristuda. Need olid sellised teeme-selle-bändi-moodi-bändid. Nad hääbusid siis, kui mina ära läksin. Ja ühel hetkel jäi ka sõprusest väheseks. Kui sa ei tee ikka päris õiget asja. Kui hala, et me ei oska korralikult mängida ja kõik on halvasti, on suurem kui mõnu muusikategemisest, siis on aeg pillid kotti panna. Eri põhjused, eks ma olin ka süüdi. Esimesed bändid ei jää minu meelest kunagi alles.
Praegu ma ei ürita kedagi kopeerida, vähemalt teadlikult mitte.
•• Kust sul see musapisik üldse sisse tuli, ütlesid enne, et Epliku kaudu?
Ma olin kuusteist, kui endale esimese pilli ostsin, bänditegemine algas seitsmeteistkümneselt. Mingi akustiline odav Montana oli, kellegi venelase käest ostsin 1500 krooniga. Ja motiveeris vist too Eurovision, kus Eplik käis.
Enne seda kuulasin Justin Timberlake’i ja mis iganes raadiost tuli. Epliku 80-ndate looga olin ma suhtkoht ära tehtud. Ma mäletan, et aasta enne nägin neid looga „Do You Remember” „Seitsmes vapras” (ETV omaaegne menukas edetabelisaade – M. N.) ja vaatasin, et issand, kohutav! Aastaga muutus midagi.
•• Mis muutus?
Mina muutusin, sain targemaks. Miks? Ei kujuta ette. Igal juhul muutis see mõttemaailma. Seitsmeteistkümneselt bändi sattumine ka. See oli Tsakra, bluusrokibänd. Tartu kutid, ma käisin seal proovis. Kokku saime rokifoorumi kaudu, postitasin sinna ühe bluusikaveri. Selle bändiga sai ka Noortebändil käidud, kui muutsime nime Fondiks. Saime kolmanda koha.
•• Mäletan jah! Mingi kutt oli väljas kahe bändiga 2007. aastal, mis oli ju Bedwettersi aasta.
Võita ei suutnud ikka. Teise bändi, Speed Kingi (nüüd viljeleb osa tollest koosseisust eestikeelset progerokki nime Põhja Konn all – M. N.) kutsuti nii, et postitasime Fondiga Rada7.ee foorumisse demo ja siis kutsuti.
Tollal ma tegin bändi lihtsalt bänditegemise pärast. Ei võtnud asja ehk päris hingega. Olin tagasihoidlik tüüp ja tegin mõnikord sõnu ja meloodiaid. Päris oma asja ma kummaski bändis läbi ei surunud.
•• Kuidas sul see „oma asi” kujunema hakkas?
Mingeid lugusid olen alates kitarri ostmisest sahtlisse kirjutanud. Natuke paremaid, natuke halvemaid. Päris oma asja hakkasin tegema eelmisel kevadel. Et ehk suudan end teostada üksinda, elektronmuusika vahenditega. Esimese Malcolm Lincolni loo sain valmis sama aasta mais. Alates sellest ajast olen püsivalt nokitsenud.
•• Nokitsejast on praegu saanud regulaarselt kontserte andev ja peagi ka esikplaadi üllitav artist. Mis on sulle nüüd sellise hoo sisse lükanud?
Võib öelda, et kõik on tulnud kätte loomulikult. Hästi või vähemasti ülesmäge hakkas mu nn muusikukarjäär minema just siis, kui hakkasin oma rida ajama ja päris oma loomingut üllitama.
•• Kas sina valisid Vaiko Epliku oma plaati produtseerima või oli see vastupidi?
Vaiko tegi pakkumise juba eelmisel aastal. Helistas ja pakkus, et teeks väikese tiraaži, olin kohe nõus. Ise poleks ma tõenäoliselt kunagi julgenud talle sellist pakkumist tegema minna, eriti arvestades, et tol hetkel polnud Malcolm Lincoln veel mitte mingi nimi ja väga vähesed teadsid meid.
•• Üks asi on kirjutada lihtsalt 12 lugu ehk keskmise plaadi maht. Teine asi on kirjutada 20 hea looga plaat. Kuidas sul need kaks asja — lugude kirjutamine ja plaadi vormistamine — omavahel haakusid?
Kui Vaikoga jutt konkreetsemalt plaadi tegemisele läks, siis tegin talle enda meelest lubavamate lugudega demoplaadi. Sealt valisime 12 välja ja ta hakkas nendega tööle. „Hea” on nii suhteline mõiste, aga ma usun, et need, kellele meie looming siiani on imponeerinud, ei pea pettuma. Plaat sai üsna mitmekihiline, vähemalt mulle endale tundub nii. Me ei seadnud tingimuseks, et kõik lood oleks kuidagi sarnased või omavahel terviklikult seotud. Nii saigi plaat sümbioos elektropopist, indie’st, funk’ist ja vanakoolist, lisades veel veidi trummi-bassimõjusid.
•• Millest sa loo kirjutamist alustad?
Tavaliselt meloodiast. Mängin mõnda bassi-, kitarri- või süntesaatorikäiku. Harva on juhtunud, et mingi meloodiajupp tuleb pähe ja siis üritad seda vormistada. Edasi kulgeb erinevalt. Mõnikord olen teinud vokaalile arvutiga muusika taha ja lugu on samal päeval valmis. Mõnikord võtab rohkem aega. Ühte lugu ei suutnud ma kaks kuud sisse mängida, harjutasin iga päev, kuni sain ta vajalikul tasemel linti.
•• Kui palju välja praagid?
Uh, päris palju. Ma arvan, et liigun selles suunas, et võin hakata kunagi päris häid lugusid kirjutama. „Siren” oli ju ka kolm aastat vana. Ma ei mõelnud, et ma ta kunagi ära teen. Kui viimase aasta kokku võtan, siis võib-olla mõnikümmend lugu on, mis pole endale piinlikud kuulata. Ma ei tea, kas ma lõpuni kuulaks, aga päris saast ei saa ka nende kohta öelda. Muidugi võib iga päev ühe loo kirjutada, aga…
Üsna enesekriitiline olen, kui nüüd lühidalt kokku võtta.
•• Kelle arvamus sulle muusikas korda läheb?
On seltskond, kelle arvamust väga hindan. Kui sa nime ütled, võin öelda, kas läheb korda või mitte. Aga ma pigem ei muutuks isiklikuks. Kindlasti ei saa meeldida kõigile. Kui sa Delfi või Õhtulehe kommentaare südamesse võtad, võid muusikategemise ära lõpetada. On vähe inimesi, kes võiks oma kriitikaga muuta seda, mida ma teen.
•• Praegu aga võime plaadiga seoses rääkida Universali huvist. Eksportfestivalil Tallinn Music Week andsid tervelt kaks kontserti. Milline on olnud rajatagune tagasiside su tegemistele?
Universaliga on diil tehtud. Tallinn Music Weeki tagasiside oli enamjaolt positiivne. Välisdelegaate olevat veidi hirmutanud see, et esindame Eestit tänavu Eurovisionil, mõned olevat selle pärast meid vaatamata jätnud.
•• Popmuusika ajalugu tunneb mitut „liiga palju, liiga kiiresti” juhtumit. Sinu eduloo saab praegu mahutada aasta sisse. Oled sa mõelnud, milline tulevik sind muusikuna võiks oodata?
Edulooks on seda palju nimetada, fakt on, et tegelikult olen lihtsalt hetkeks mingi laulukonkursi võiduga meedia huviorbiiti tõusnud. Töö alles algab, eks näis, mida tulevik toob. Loodan, et saan ka tulevikus teha täpselt seda, mida tahan, ega pea sülti laulma. Praegu tunnen küll, et pole pidanud kompromisse tegema ja olen talitanud täpselt nii, nagu ise õigeks olen pidanud.
•• Plaan B järgi saab sust teedeinsener. Miks?
Mul polnud see ka esimene valik. Aga ma sain üsna targad soovitused, et selline töö ei kao kunagi päriselt ära.
Kes ta on?
Robin Juhkental
•• Sündinud 20. mail 1988
•• Õppinud Kivimäe põhikoolis, Nõmme gümnaasiumis, Tallinna tehnikakõrgkoolis
Bändid
•• Fond
•• Speed King
•• Malcolm Lincoln; www.myspace.com/malcolmlincoln
Eurovision
•• Malcolm Lincoln (pildil) astub üles 25. mail esimese poolfinaali kolmanda esinejana
Album „Loaded With Zoul”
•• Sisaldab 12 Robini kirjutatud lugu. Plaadile andsid lihvi Vaiko Eplik ja Siim Mäesalu
•• Ilmub mai teisel poolel plaadifirma Universal alt
