Afgaanide kodusõda, koduvägivald ja põgenike koduigatsus

Võõrsil kasvanud autor räägib afgaani naistest, nende halbadest ja veel halvematest valikutest.

Kui Khaled Hosseini esimene romaan „Lohejooksja” keskendus meestele, siis „Tuhat hiilgavat päikest” räägib vastukaaluks naistest. „Mariam on vaid viieteistkümneaastane, kui ta pannakse mehele temast kolmküm-mend aastat vanemale tahumatule ja kibestunud Rashidile ning saadetakse Kabuli elama,” algab sisututvustus. Esimene osa raamatust kipubki jätma mulje „tavalisest” õnnetu mosleminaise saatusest mehe täielikus meelevallas, mis naisõiguslastel vere keema ajab. Jah, pole küsimustki, selles peres on naise elu pidev alandus ja alatihti kaasneb ka füüsiline noomitus. Aga Mariami (ja hiljem ka Laila) loo tagaplaanil kosub midagi veel koledamat kui lihtne kodune vägivald.

Autor Khaled Hosseini elas Afganistanis vaid lapsepõlves, kuid on end kahtlemata kodumaa sündmustega kurssi viinud. Ajavahemikku 1960–2003 hõlmavas raamatus illustreerib ta nappe teateid järjekordse võimuvahetuse kohta igapäevaelu muutuste kirjeldustega ja peategelaste kõr-vu jõudvate lugudega.

Joonistuvad välja halvad ja veelgi halvemad valikud, mis selgitavad naiste otsust taluda abikaasa julmust vaikides aasta-kümneid. Selleks et istuda õhtul maja taga hoovis, rüübata rahulikult teed ja vaadata kodusõjas Kabuli peale tulistatavaid rakette kui ilutulestikku, on vaja kas jääkülma kõhtu või pikaajalist harjutamist.

Lõpuks taandub kõik sellele, et inimene tahaks elada. Olenemata asjaoludest. Ja unistused ikkagi täituvad, kuigi mitte kohe ega viisil, millisena neid mõtteisse maaliti.

Tuhat hiilgavat päikest

Khaled Hosseini

Tõlkinud Triin Tael

Eesti Ekspressi kirjastus 2010