Ellujäämise kunst: kuidas teha head muusikaajakirja
The Wire on omataoliste seas nii mõneski mõttes eriline. Ajal, kui trükimeedia kuivab kokku, on The Wire’i lugejaarvud hoopis kosunud. Tugeva identiteediga ajakirja koostajad on julged. Pannes kaanele minimalistist nüüdishelilooja, ei pelga nad samas numbris pühendada kümmekond lehekülge hiphopile. „Intelligentse inimese muusikaajakiri,” ütlevad väljaande Eesti fännid.
— The Wire on muusikaajakiri ja Prima Vista on kirjandusfestival. Mis teid siia tõi?
— Me võtsime kutse vastu just sellepärast, et tegemist on kirjandusürituse, mitte muusikafestivaliga. The Wire kui institutsioon pole kunagi Eestis käinud ega siin ühestki üritusest osa võtnud. Nii et see on meie jaoks uus ja tundmatu keskkond. Eesmärk on arutleda meie ajakirjas kajastatud muusika, kultuuri ja kriitiliste mõtteavalduste üle koos publikuga, keda me kunagi kohanud pole ja kes ei pruugi ka meid kunagi kohanud olla. Niimoodi näeme, kuidas võtab meie mõtteid vastu publik, kes ei pruugi tingimata olla tuttav asjadega, millega me tegeleme – seda nii muusika kui ka laiema kultuuri mõttes –, ning sellega, kuidas meie kui kriitikud neile asjadele läheneme.
Aga ühtlasi mõjutas meid Berk Vaheri entusiasm. Tundus, et ta tõesti tahab, et me siia tuleksime, ning ta andis meile üsna vabad käed.
— Rääkides muusikaajakirjadest, meenuvad tuntumatest siingi saadaolevad Rolling Stone, Mojo ja Uncut ning kättesaamatutest uue muusika nädalaleht New Musical Express. Kuhu paigutaksid selles reas The Wire’i?
— Võimalikult kaugele! Me ei tunne teiste muusikaajakirjadega mingisugust lähedust; igal juhul mitte Suurbritannias ja kindlasti mitte nimetatud ajakirjadega. Nende tegevuse eesmärk on meie omast diametraalselt erinev. Nemad soovivad säilitada status quo’d, toetada olemasolevaid kaanoneid. Uued mõtted ei paku neile huvi. Neil on edu mõõtmiseks ainult üks meetod ja see on kalkulaator. Nende filosoofia võib kokku võtta meediaettevõtte Condé Nast juhatuse esimehe sõnadega, mille kohaselt on ajakiri üksnes reklaami vahendamise meedium. Teisisõnu on need ajakirjad rahamasinad ning kõik nende langetatud otsused ja avaldatud artiklid lähtuvad igavesti sellest tõdemusest.
— Millised paistavad sulle selles valguses ajalehtede kultuuriküljed?
— Ma ütleksin sedasama ka ajalehtede kultuuritoimetuste kohta, vähemalt Suurbritannias. Kogu nende tegevus on ajendatud reklaamiga seotud vajadustest ning loomemajanduse väärtustest ja imperatiividest. Tundub, et nad on juba ammu loobunud igasugustest katsetest teha kultuuriajakirjandust, mis pakuks lugejale reaalset väljakutset, räägiks kunstist, mis on kellegi jaoks päriselt oluline, paneks lugejaid reaalselt mõtlema selle üle, mida neile serveeritakse, tekitaks neis selle materjaliga isikliku sideme ja paneks neid küsimusi esitama.
— Ja teie võti peitub lihtsalt vastandumises?
— Meie ajakiri püüab vastuoksa teha just seda: pakkuda väljundit kriitilisele uurimistööle, mis võtab tõsiselt kunsti kui sellist – meie puhul kunsti muusikalist väljendust –, üritades kunsti mõista, esitada talle küsimusi, selgitada ja anda edasi osa tema maagiast, vägevusest ja salapärast.
Meid huvitab muusika, igasugune muusika, mis eksisteerib seetõttu, et keegi tundis vajadust seda teha. Mitte eesmärgiga saavutada isiklikku kuulsust, mõjujõudu või rikkust, vaid selleks, et proovida osaliselt väljendada või esile tuua inimeseks olekuga kaasnevat kogemust ning selle suhet ümbritseva maailmaga. See on meie põhieesmärk.
Meid huvitavad küsimused on järgmised: mida peegeldab muusika tagasi teda sünnitanud ühiskonnale, mida ta selle ühiskonna kohta ütleb, kas see aitab meil maailma ja meie kohta selles paremini mõista? Kas see muudab maailma paremaks ja huvitavamaks kohaks? Kas see laiendab ja ülendab eksistentsi väärtust või kahandab seda?
— Mis on muusika eesmärk?
— Muusika nagu iga muu kunstivormi eesmärk peaks olema poeetiline väljenduslaad, eksistentsiaalne ilmutus, uurimisretk inimpsüühikasse, vaimne eksegees (kirjanduslike teoste, eriti piibli tekstide seletamine ja tõlgendamine – toim), aga ka füüsiline nauding ja meeleline kogemus. Meie ülioluline missioon on sellise muusika koodide lahtimurdmine, selle dešifreerimine ning nende avastuste levitamine ajakirjanduse kaudu. Ma kahtlustan, et Condé Nasti nõukogu esimeest ning teisi tema positsiooniga inimesi nüüdisaegsete kirjastuskorporatsioonide koosolekusaalides ja kabinettides paneks selline ambitsioon õhku ahmima. Ma ei usu, et nad peaksid seda jätkusuutlikuks äriplaaniks. Aga tundub, et meie puhul see töötab.
— Teie ajakirja eripära on, et selle toimetajad on ühtlasi omanikud. Ka olete suutnud trükiajakirjanduse surmakellade kajas oma lugejaskonda kasvatada? Võib siin seoseid leida?
— The Wire pole selline väljaanne, mille puhul oleks keegi maha istunud ja äriplaani kokku pannud. See sündis orgaaniliselt, tänu selle väljaandmise nimel tegelikku tööd tegevate inimeste energiale ja kirele. Asjaolu, et samad töötajad ka omavad ja kontrollivad seda ajakirja, on mõistagi oluline tegur. Olemuslikult on The Wire ebardlik, ainulaadne mutant, mille sündimisega kaasnesid unikaalsed asjaolud. Tundub, et neid asjaolusid pole võimalik kopeerida. Seetõttu arvan ma, et seda näidet ja kogemust ei saa eeskujuks võtta.
— Ütled, et teie kultuuriväljaande ideaalmudeliks ei kõlba ja teised mudelid ka ei kõlba. Nokk kinni, saba lahti. Miks?
— Väga paljud meediaettevõtted teevad selle vea, et nad arvavad, et järgneda tuleb rahale. Sellepärast ongi nii paljud neist nii loomingulises kui ka majanduslikus mõttes niivõrd näruses seisus, et varem või hiljem saab raha vältimatult otsa ning sissetulekute vähenemisega kaasnevad seaduspärasused maksavad neile kätte. Nad on unustanud kõige tähtsama: inimesi köidavad tegelikult uued ideed, originaalsed mõtted, kirglik ja sügavmõtteline arutelu, mis tekitab neis isu rohkema järele. Need asjad ei ole tingimata seotud turu ega ühegi kindla sihtrühma või kunstilise eneseväljenduse vormiga.
— Hm, aga milline oleks teiesuguste või üldse nišiväljaannete missioon tuleviku meediaturul?
— Ma ei saa teiste väljaannete nimel rääkida, aga meie jätkame oma tegevust seni, kuni leidub piisavalt inimesi, kes sellest huvituvad. Praegu on trükiajakiri meie universumi keskpunkt. Aga see universum paisub ning meie kasvame koos sellega, kolides ka mitmesse teise meediumisse: kodulehekülg, ajaveeb, sotsiaalvõrgustikud, samuti raadio ja avalikud esinemised. Me kasutame neid kui vahendeid, mis võimaldavad meil oma häält maailmas kõlama panna ja teha asju, mida trükiajakirja abil teha ei saa. Ent kõik need asjad on alati mõeldud trükiajakirja toestamiseks, mitte selle asendamiseks. Tulevikus võib see muidugi muutuda, sellisel juhul kohaneme selle muutusega.
— Mille järgi me õigupoolest ajakirju-lehti ostame? Kas kujundus on sama oluline kui sisu?
— Ajakiri on tarbekaup, aga sellel tasandil, kus The Wire tegutseb, võib ta ka olla fetiš, talisman. Ajakiri pakub sensuaalset veetlust, kombatavat erootikat, mis tuleneb mürgistest kemikaalidest, millega paber on läbi immutatud. See on poeetiline kogumik, esteetiliselt ligitõmbav objekt, mida saab puudutada, omada ja kalliks pidada. Sellise kogemuse ahvatlust ja veetlust ei maksa alahinnata.
— Kas keskmine lugeja on jäänud rumalamaks?
— Ei, keskmine lugeja on muutunud hüperintelligentseks ja superarenenuks, mitme sisendiga andmeprotsessoriks. Praegu on probleem selles, kuidas võimendatud intellektiga lugejatega sammu pidada, vältida nende alahindamist.
— Kuid kui ta nii tark on, siis milleks veel kultuuriajakirjandus?
— Ühtlasi oleme tähele pannud, et sedamööda, kuidas juurdepääs muusikale muutub lihtsamaks, vajavad inimesed järjest rohkem usaldusväärseid ja autoriteetseid filtreid (näiteks selliseid kriitikaajakirju nagu The Wire), mis aitaksid neil teisel pool ekraani klikivajutuse kaugusel asuvat infomassi läbi töötada ja selles orienteeruda. Ajaveebide, allalaadimisprogrammide ja sotsiaalvõrgustike esilekerkimine surub välja uudistel või viktoriiniteadmistel põhinevad trükimeedia massiväljaanded. Praegu tundub, et spetsialiseerunud, arutlevatel ja selektiivsetel trükiväljaannetel nagu The Wire on endiselt roll tootjalt lõpptarbijateni jõudva info kujundamisel.
— Mille järgi te ajakirja sisu valite?
— Kogu meie tegevus põhineb intuitsioonil, kõik meie langetatavad otsused on sisetundest ajendatud. Kui asi tundub õige, siis tee seda. Kui mitte – tee midagi muud. Meie eesmärk on avaldada võimalikult provokatiivseid ja ligitõmbavaid lugusid muusikast, mis on meie arvates kõige provokatiivsem ja ligitõmbavam. Suur osa meie kajastatud muusikast liigitatakse põrandaaluseks, eksperimentaalseks, alternatiivseks või peavoolust hälbivaks. Sellest pole midagi, aga meie jaoks on kõik need mõisted alati hägused ja ähmased, udused ja ebamäärased. Kui me neid mõisteid üldse kasutame, siis ajakirjanduslikust mugavusest, selleks et viidata millelegi vaieldavale antud muusika olemuse juures, vihjata selle staatusele või kontrakultuurilisele suhtumisele ja asjaolule, et see on vastuolus ülemaailmse massikultuuri tööstuse väärtuste ja imperatiividega.
Need ei ole mingid üldmõisted, need ei viita muusikategemise konkreetsetele vormidele. Me ei mõtle žanrite või idioomide kaudu. Kui miski huvitab meid piisavalt, et sellest kirjutada, siis me teeme seda, ilma et me muretseks, kas see sobib kellegi teise arusaamaga sellest, millest The Wire peaks kirjutama. Ja loodetavasti leidub teisigi inimesi, kes sellest samuti huvituvad ja tahavad lugeda, mida meil on selle kohta öelda. Nii lihtsad need asjad ongi.
— Ütlesid, et lugejal on vaja orienteerumiseks usaldusväärseid allikaid ja soovitajaid. Kuidas suhtud selles valguses veebiajakirjandusse?
— Esteetilisest või subjektiivsest vaatepunktist rääkides – võrgus leidub väga palju halba ajakirjandust (see kehtib nii ajaveebide kui ka suurte korporatsioonide avaldatud materjali puhul), kuna toimetamistöös ei lähtuta esmasest koostöö- ja nõuandeprotsessist või on see protsess äpardunud. See on võrguajakirjanduse tugevus ja nõrkus. See võimaldab eri häältel end kuuldavaks teha, ent oskuste baas on väiksem ning nende ajakirjanike hääl, kellel on midagi tõeliselt olulist öelda, ei kosta lärmi seast välja.
Võrguajakirjanduse põhitunnus on selle edastamiskiirus, selle võime otsekohe artikleid avaldada. Veeb on trükimeediast palju parem, see tähendab, palju kiirem selles osas, mis puudutab oluliste uudiste avaldamist, kiireloomulise teabe levitamist ja sündmuskohalt otsereportaažide kättetoimetamist. See kehtib ka muusikaajakirjanduse kohta. Selliste asjadega tegelev trükimeedia on võrguajakirjandusega võrreldes paratamatult maha jäänud, sest ta on konkureerimiseks liiga aeglane.
Ent kuna võrguajakirjanduse põhirõhk on edastamiskiirusel, siis arutlemine, asjade laias ja ajaloolises perspektiivis vaatlemine ei õnnestu tal nii hästi. The Wire trükiversioon ei põhine uudistel kui sellistel. Seda me ei tee ja selleks me ei sobi, meil ei ole ressursse.
Kui kasutada The Wire’i sarnaste ajakirjade ja võrguajakirjanduse eristamiseks vana kooli trükiajakirjandust kirjeldavaid mudeleid, siis meie ülesehitus meenutab pigem nädalalõpulehte, aga võrk päevalehte. Võrguväljaandes ilmuvad uudised, meie filosofeerime ja analüüsime uudiste ja nende võimalike tagajärgede üle. Need kaks mudelit võivad üksteist täiendada, nad ei pea omavahel võistlema. Vähemalt mitte praegu.
— Samal ajal internet on teile, nagu ka teistele, abiks sõna levitamisel?
— Tuleb olla avatud, kasutada oma identiteedi väljendamiseks eri meediume. The Wire on trükiajakiri ja samal ajal ka veebileht, ajaveeb, Facebooki grupp ja Twitteri uudisvoog, FTP-serverisse laaditud juhuslike mp3-failide kogum, raadiosaade, avalik esinemine, näituseobjekt, filosoofia, suhtumine, rühm indiviide, omaette nähtus. Niimoodi me elame. Niimoodi jääme ellu.
Kes ta on?
Tony Herrington
Briti muusikaajakirja The Wire peatoimetaja
Sünniaeg:
•• 19. september 1961
Kõigi aegade lemmikbänd:
•• Roxy Music
Soovitus lemmikute seast:
•• Maria Minerva (Eesti asi, vaata ja kuula myspace.com/ mariaminervamusic)
Mis see on?
The Wire
Briti avangardmuusikaajakiri
•• 1982. aastal asutasid džässientusiast Anthony Woods ja ajakirjanik Chrissie Murray.
•• Algul keskendus The Wire džässile ja improvisatsioonilisele muusikale.
•• 1990-ndate hakul laienes haare hiphopi, nüüdisaegse klassikalise muusika, vaba improvisatsiooni ja elektroonilise muusikani.
•• 1994. aastast juhib ajakirja triumviraat Tony Herrington, Rob Young ja Chris Bohn.
•• Ajakirjaga on käinud kaasas muusikakogumikud.
•• Üldjuhul sisaldab The Wire hulganisti plaadiarvustusi, süvitsi minevat artiklit mõnest muusikastiilist või bändist, intervjuusid, ülevaadet mõne linna muusikaelust.
•• 2001. aastal ostsid kuus toimetajat ajakirja selle seniselt omanikult Namra Groupilt välja ja hakkasid ise oma asju ajama.
•• 2003. aastast on raadios Resonance FM eetris The Wire’i saade.
Inglise keelest tõlkinud Kaarel Kressa.
