Pärast eurot tuleb... järgmine kriis
Kusjuures euro tulek ise on selge märk, et Eesti vajab uut majanduspoliitikat.
Esmapilgul tundub olukord vastupidine: euro on otsekui positiivne hinnang pikemaajalisele majandus- ja rahanduspoliitikale. Raske on valitsusele pahaks panna, et nemad seda sellises valguses näevad. Ühtlasi on valitsus kriisi algusest saadik rõhutanud majanduse restruktureerimise vajadust. Tegelikkuses on see tähendanud senise majanduspoliitika jätkamist või isegi radikaliseerimist.
Lühidalt seisneb senine majanduspoliitika majanduskasvu tekitamises välismaiste säästude (eelkõige Rootsi pensionäride säästude) kaudu ja seda kolme eri mehhanismi järgi. Esiteks majanduse avatus, madalad maksud ja sellest tulenevad välisinvesteeringud, millega peaks kaasnema tehnoloogia ja oskuste areng välis- ja kohalike ettevõtete konkurentsi kaudu. Teiseks (osaliselt) eelmainitud konkurentsi abiga arenenud eksportiva tööstuse kaudu ja kolmandaks välismaiste laenude kaudu pankadele, ettevõtetele ja tarbijatele.
Kordame vanu vigu
Saatuse irooniana tõid just need kolm elementi Eestile ühelt poolt väga tõsise majanduskriisi ja teiselt poolt ka euro. Välissäästudel põhinev majanduspoliitika võimaldab kokkuhoidlikku eelarvepoliitikat, sest valitsuse kulutuste asemel oleme lootnud välissäästudele. Ja nagu näha, loodame ka edaspidi. Näiteks Andrus Ansipi sõnad 2009. aastal: „Euro meelitaks välisinvesteeringud tagasi.” (Postimees, 13.03.09) Ja Ansip aasta hiljem: „Euro on Eesti majanduslik usaldusväärsus, selge signaal kõigile maailma investoritele – tulge siia, looge ettevõtteid ja töökohti.” (ERR, 27.02.10)
Praegu pole kuigi oluline, kui õige või vale oli selline majanduspoliitika minevikus. Oluline on pigem see, et euro tulek tähendab: Eestil ei ole siis enam majanduspoliitilist kriisidest väljumise strateegiat (nt devalveerimise ja valitsussektori investeeringute järsu suurendamise kaudu, mida on väga edukalt kasutanud Poola, kelle majandus Euroopa Liidus 2009. aastal ainsana kasvas). Valitsussektori kulutuste kasv on eriti Kreeka kriisi valguses muutunud enam kui keeruliseks. Välislaenude ja -investeeringute taastumine kriisieelsele tasemele tähendaks aga automaatselt uuesti majanduses tasakaalu kaotamist kiirema inflatsiooni, tootlikkusest kiiremini kasvavate palkade ja ekspordist suurema impordi tõttu. Uus kriis oleks paratamatu.
Oluline on mõista, et euro ainult võimendab neid probleeme. Selle juured lasuvad Saksamaa väga suures tootlikkuses. Saksamaa hinnad ja palgad ei kasva, teistel kasvavad. Euro tähendab Eesti jaoks – nagu kõigi teiste euroala liikmete jaoks –, et ainus võimalus väljuda buumide-kriiside tsüklist on Saksamaaga võrreldav tootlikkuse kasv. Ehk täna peaksime suutma teha rohkem ja paremat tööd kui eile.
Seega seisab Eesti ees kaks fundamentaalset ülesannet: mõista, et senine välistel säästudel põhinev arengustrateegia viib paratamatult väga ebaühtlase majandusarenguni. Teiseks, riigi majanduspoliitika peamine eesmärk peab olema ettevõtluse tootlikkuse kiire areng. Ainult välisinvestoritele lootmine ei ole meile toonud ülejäänud Euroopa Liiduga võrreldes olulist tootlikkuse kasvu. Enamgi veel, viimaste aastate ettevõtlustoetuste uuringud näitavad, et neil on olnud senini väga väike mõju, kui seda üldse on olnud. Senised pingutused tootlikkuse kasvule kaasa aidata pole sisuliselt mingit tulemust andnud.
Eesti majanduspoliitika peab muutuma eelkõige kolmes valdkonnas: maksupoliitika, majanduspoliitika kujundamine ministeeriumide ja asutuste koos-töös ning sotsiaalsete partnerite kaasamine. Esimene valdkond: maksupoliitika. Selle keskmesse peab tõusma inimene ja tema oskuste arendamine. Olukorras, kus Eesti tööjõud on isegi Euroopa heaoluriikide mõistes väga kõrgelt maksustatud, ei ole ühelgi ettevõtjal mõistlik oma töötajat arendada. Tootlikkuse kasvu taga on sageli tehnoloogia, kuid enamasti tuleneb see ikkagi töötaja kogemuste ja oskuste kasvust ja paremast kasutamisest. Tööjõumakse tuleks alandada. Alandamist tuleks tasakaalustada ettevõtete tulumaksu taastamisega. Samal ajal oleks vaja tulumaksuvabastus säilitada eksportivatel ettevõtetel ja neil, kelle kuludest läheb oluline osa teadus- ja arendustegevusele.
Rakendamine, mitte visioonid
Teine valdkond: sektoripõhine majanduspoliitika. Senise Eesti majanduspoliitika eelduseks on olnud erinevate majandustegevuste sarnane kohtlemine. Esmaspäeval tegeleb riigiametnik Võrumaa turismitalude probleemidega, teisipäeval ülikooli juures olevate tehnoloogiaettevõtetega, kolmapäeval koordineerib parvlaevaliiklust. Eestis on kujunenud olukord, kus majanduspoliitikaga tegelevad konsultandid, generalistid ja raamatupidajad. Kui poliitikameetmed on välja töötatud, jääb ametnike ülesandeks lihtsalt rakendamine ehk enamasti konkursi kaudu toetuste jagamine.
Probleem on selles, et poliitikameetmed on igal pool ebatäpsed. Poliitikakujundamise peamiseks sisuks peaks olema vigadest õppimine, mis tähendab omakorda eri ministeeriumide ja ametite tegevuste pidevat koordineerimist. Seda on keeruline teha, kui majanduspoliitikaga tegelevate ametnike peamine eesmärk ei ole spetsiifilise kompetentsi arendamine. Nii pole aga meetmetel tulemusi, järelikult teeme uusi meetmeid. Kuid kui vigadest ei õpita, on ka uued meetmed ebaefektiivsed.
Eesti peab sarnaselt edukate riikidega liikuma sektoripõhise majanduspoliitika kujundamise poole, kus ka majandusministeeriumi ametnikud arendavad välja spetsiifilisi sektorile vastavaid kompetentse. Sektoraalne majanduspoliitika tähendab ettevõtjate jõulist kaasamist poliitikakujundamisse. See ei tähenda, et Eesti peaks valima ühe või mitu eelisarendatavat tööstussektorit või looma visioone. Visioonid ei tähenda varasemate vigade parandamisel sisuliselt midagi. Visioonid on nagu kitš, magusad ja mõttetud.
Kaasamine on Eestis nõrk ja formaalne. Paljud strateegiad küll saadetakse seisukoha võtmiseks paljudele organisatsioonidele, kuid neil puudub sageli analüütiline võime midagi mõistlikku kommenteerida ning ametnikul omakorda kogemus ja struktuur, et partnereid „kasvatada”. Riigi tasandil on vaja formaalsed struktuurid luua eelkõige ettevõtlusorganisatsioonide kaasamiseks, näiteks ülalmainitud sektoraalsete osakondade ja nõukodade loomine majandusministeeriumi puhul. Oluline on anda ettevõtlusorganisatsioonidest koosnevatele nõukodadele poliitikakujundamise käigus vetoõigus, et ametnikud ei saaks teerulli teha, teisalt tuleb ka tagada nende analüüsivõime.
Eesti ei vaja visioone, stsenaariume, strateegiaid. Peamisi juhtimistõdesid seisneb selles, et strateegiliselt ei saa planeerida, vaid ainult käituda. Euro tulek peab muutma meie majanduspoliitilist strateegilist tegevust, vastasel juhul oleme varsti uus Kreeka.
