Eesti Mälu: Andres Tarand „kiri ei põle ära”
Usbeki NSV pealinnas Taškendis peeti 1979. aastal üleliiduline teaduskonverents teemal „Vene keel on NSV Liidu rahvaste sõpruse ja koostöö keel”. Muidugi räägiti konverentsil ajastuomase retoorikaga ka sellest, kuidas rööbiti vene keele laialdase levikuga arenevad tormiliselt rahvuskeeled ja -kultuurid, kuid peamiselt teenis üritus ikka Nõukogude Liidu rahvuspoliitika eesmärki, milleks oli ühtse ja enesestmõistetavalt venekeelse nõukogude rahva kujundamine.
Kõrgkoolides soovitati anda mõnd ühiskonnateadust vene keeles ja õpetada vene keelt teiste, vähem tähtsate õppeainete arvel rohkem, samuti kirjutada vene keeles kursuse- ja diplomitöid, arendada venekeelset koolivälist tegevust ning laiendada lasteaedades vene keeles suhtlemist ja kodudes kakskeelsust. Juba alates 1975. aastast tuli kõik kandidaadi- ja doktoritööd kaitsta vene keeles.
Eesti NSV-s oli kümnendi lõpuks tekkinud olukord, kus eesti rahvusest elanike osa oli tööjõu sissetoomise tõttu kahanenud 64,7 protsendini elanikkonnast. Peale eesti keele kasutusala ahenemise tekitas rahul-olematust kaupade defitsiit: piltlikult öeldes jäid Eestisse siin toodetud sealiha asemel vaid seakõrvad ja -sõrad ning rändpunalipud ja reostus, kui kasutada Lauri Vahtre sõnu. Samalaadsed tendentsid süvendasid rahulolematust ka mujal nn vennasvabariikides, keda Kremli raugastuv partokraatia lüpsis jõhkra hoolimatusega. Eestit esindas Taškendi konverentsil aastaiks 1980–1988 haridusministriks saanud Elsa Gretškina.
Nelikümmend keisri hullu
Muidugi pidi selline olukord tekitama ühiskonnas mingi reaktsiooni, polnud ju enam ammu Stalini aeg, kuigi partei endiselt suunas ja keelas. 1980. aasta sügisel kolmele väljaandele – Pravdale, Sovetskaja Estonijale ja Rahva Häälele – adresseeritud ning mitteavaldamisest hoolimata rahva seas levinud ja kuulsaks saanud „40 kirja” põhjuseks ongi peetud ohtu eesti keelele kui eestlaste inimväärikuse sümbolile, ehkki kirjas puudutati ka teisi teemasid ja selle kirjutamise otseseks ajendiks said Tallinnas toimunud noorterahutused.
Tõsi – tänase pilguga lugedes tundub kiri üsna süütu ja võib mõista neidki haritlasi, kes sellele liigse leebuse tõttu alla kirjutamast loobusid, nagu ka neid, kes repressioonide kartuses aktsiooniga kaasa ei läinud. Mõnel juhul oli kaalul isiklik töökoht või korterisaamise order, teinekord aga eetrikeeld, teatri, koori või kultuuriväljaande saatus.
Tegemist polnud dissidentidega, kelle põrandaalune tegevus oli suuresti suunatud lääne informeerimisele, vaid nagu tänapäeval ütleme, enamasti avaliku elu tegelastega, loojate ja teadlastega. Dissidentide ja süsteemi muuta üritanud kultuuritegelaste erinevus ilmneb kõige hõlpsamini, kui võrrelda näiteks Andres Tarandi raamatu „Kiri ei põle ära. Päevaraamat 1980–...” ja riigiarhiivi väljaandel 2009 ilmunud dokumentide kogumiku „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987” nimeregistrit: kattuvus on kaduvväike ja ebaoluline. Olulised olid aga mõlemad ja eestlaste eneseteadvust tublisti virgutanud „40 kirja” tähendust ei saa alahinnata. Asjata ei ole „40 kirja” nimetatud armastuskirjaks isamaale ja selle autoreid rahvasuus neljaküm-neks keisri hulluks. Kinni või ka koduaresti ei pandud kedagi, jälgiti aga küll. Mäng käis ja pidigi käima just parasjagu piiri peal.
Andres Tarandi „Kiri ei põle ära” on isiklik ja memuaarne järg tema koos Sirje Kiini ja Rein Ruutsooga kirjutatud „40 kirja loole” (1990), mis on ilmunud ka soome keeles. Memuaarne sellepärast, et tervenisti päevikuks seda pidada ei saa. Autentsele päevaraamatule, millesse autor hoolikalt registreeris päevasündmusi ja mida ta ajuti peitis nii, et selle olemasolu ei teadnud abikaasa Marigi, on hiljem lisatud kommentaare, nii tagasi- kui ka ettevaateid, mis ulatuvad sõja-aastate ülekuulamisprotokollist kuni Euroopa Parlamendis 2005 tehtud märkmeteni. Tervik on sellest kahtlemata võitnud.
Tegemist pole mingil juhul tagantjärele tarkusega, mida autor vaevumärgavalt ehk pelgabki, vaid isikliku perekonnalooga põimitud taustaga, milles mõnedki seigad aitavad selgitada Nõukogude ühiskonna paranoilist labürinti, milles orienteerumine nõuab lugejalt küllaltki pingsat tähelepanu. Jah, kõik need juhuslikud või vähem juhuslikud kohtumised end Rein Sepaks nimetanud tõenäolise provokaatoriga, tõenäolised jälitamised ja paberite liikumise teed võimukoridorides, ametikohtade jagamised ja sekeldused valuuta ja välismaale pääsemise pärast...
Nõukogude bürokraatia ja organite tegevusest annab see raamat igatahes konkreetse ja äärmiselt tõepärase pildi. Vägisi meenuvad Ene Mihkelsoni universaalsed luuleread: „Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt, ja ma olen öelnud, et ma ei saa keerulisemalt kui keeruline on, ja lihtsama põhjused on needsamad.”
Inimkond pidavat lahkuma minevikust naerdes ja seetõttu ei saa ka kunagi ahistavad olnud asjade puhul praegu muiet varjata. Kui naeruväärne tundub nüüd näiteks kõikvõimsa impeeriumi pelg, et kirja tekst satub välismaale! Kiri muidugi „sattuski”, ehkki see ei olnud allakirjutanute eesmärk. Miks kardeti nii hirmsasti Madridi? Põhjus oli selles, et Madridis oli just algamas Euroopa julgeoleku ja koostöö nõupidamine ning seal kirja avalikustamine võinuks EKP juhtkonnale kaasa tuua peapesu, et midagi sellist nagu „40 kiri” sai üldse tekkida. Kodus pidi kord majas olema.
Selgrooga raamat
Ja kole küll, kui nõutakse sellist teaduslikku diskussiooni, mida värvikalt esindab lause raamatus tsiteeritud akadeemik Gustav Naani kirjast EKP keskkomiteele: „Ma ei karda diskussiooni ja vajadusel ajan laiali sada Kaplinskit kümne Valtoni ja Andreseniga veel lisaks sel lihtsal põhjusel, et minuga on kogu kaas-aegse teaduse võimsus, aga nendel pole midagi peale Vana Testamendi ning hirmude ja lootustega mängleva väikekodanliku demagoogia.”
Teemakohaseid koomilisi näiteid leiab ka mujalt, näiteks kirjeldab Marju Lauristin oma vastses raamatus „Punane ja sinine”, kuidas ta kutsuti Tartu ülikooli tollase rektori Arnold Koobi juurde „40 kirjale” antud allkirja pärast peapesu saama. Nagu selgus, polnud rektor küll kirja lugenud, aga ega see hurjutamist takistanud. Lõpuks tuli Lauristinil hoopis rektorit ennast Nõukogude võimu all läbi elatud hirmu, kannatuste ja alanduste pärast lohutada.
Mis aga Andres Tarandi dokumentaalsele raamatule praegu lisaväärtuse annab, on tema enda paindumatu selgroog. Temasugune mees ei pea seda rõhutama, ei pea maitsekakski. Või kui, siis mõne mõttekaaslase nagu Hans Trassiga seoses. Tigeduseta ja rahulikul toonil osutab Tarand nii endiste parteitegelaste häbitule tuuleliplusele kui ka nõukoguliku kaksikmoraali edasikestmisele tänapäeva parteipoliitikas, ent sellega antud hinnang on hävitav. Pragmaatiline poliitika – see sõnaühend kõlab tema sulest peaaegu mahlaka sõimuna. Omaenda valikutest kõneledes osutab Tarand nagu mitmedki teised loodusteadlased enne teda, et ühiskonnateadlase või humanitaari töö, olgugi et süda selle poole kiskus, polnuks Nõukogude süsteemis ilma poliitilise enese-müümiseta võimalik.
Idealistlikku maailmaparandamise tungi reaalteadused ja realistlik maailmataju ometi pärssinud ei ole. Kogu oma elu ja tegevusega, kaasa arvatud raamatuga „Kiri ei põle ära”, ongi Tarand seda tõendanud.
Andres Tarand
On sündinud 11. jaanuaril 1940 Tallinnas ja lõpetanud Tartu ülikooli 1963 klimatoloogina. Kandidaadikraadi geograafia alal sai 1973.
Ema Leida Tarand (1907–1984) oli ajalooõpetaja, kelle sulest on ilmunud mälestused (Ilmamaa, 2010). Isa Helmut Tarand (1911– 1987) oli EYS Veljestosse ja arbujate lähikonda kuulunud luuletaja, kelle sulest on Annus Räväla varjunime all Rootsis ilmunud luulekogu „Vorkuta värsse” (1981, 1984) ja Tallinnas „Epitaaf” (1990).
1970–1990 töötas Tarand Tallinna botaanikaaias mitmel ametikohal, 1979–1981 teadusdirektori ja 1988–1990 direktorina.
Tarand on olnud Eesti Kongressi (1990–1992), Eesti Põhiseaduse Assamblee (1991–1992), ülemnõukogu (1990–1992) ja riigikogu (1992; 1995–2004) saadik, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees (1996–2002) ja Euroopa Parlamendi liige (2004– 2009). Keskkonnaminister aastail 1992–1994 ja peaminister 1994–1995.
Autasud: Riigivapi II klassi orden 2001; Prantsusmaa Auleegioni Ordeni komandöririst ja Maailma Looduse Fondi Taani osakonna Panda auhind.
Eesti geograafia seltsi, Eesti üliõpilaste seltsi, säästva Eesti instituudi, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse nõukogu, Tartu ülikooli kuratooriumi ja Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige ning Globe Internationali Euroopa regiooni asepresident.
Raamatud: „Neljakümne kirja lugu” (koos Sirje Kiini ja Rein Ruutsooga, 1991); „Cassiopeia” (koostaja, perekondlik kirjavahetus, 1992); „Mitte ainult hõlmikpuu” (2004); „Kiri ei põle ära” (2005).
Nõukogude ajal osales Antarktika-ekspeditsioonil ja talvitus Molodjožnaja uurimisjaamas.
