Kurja õied ja tuulepesa
Kaire Ranniku näitus A-galerii seifis tegeleb inimloomusega, hoolimata ruumi paigutatud kaskedest, mis nagu tooks loodust linnaruumi. Need kased on selles väikeses ruumis omamoodi nihkes, suured ja võimsad puud pigistatud kääbuse-mõõtu aardekambrisse. See annab kätte esimese veidi valulise noodi, mingi melanhoolse kammertooni.
Edasi, silmitsedes ehteid see kurblik kammertoon vaid süveneb. Kaire Ranniku prossid ei ole kergest puust, neis on mingi maadligi raskepärasus, võta nüüd kinni – on see inimlik noru või lihtsalt leppimine gravitatsiooniga. Ning peale metafoorse raskuse on nad ka füüsiliselt massiivsed – vorm on täidetud äärest ääreni, ei mingeid kerglasi väljapõikeid.
Erakordselt huvitav on Kaire Ranniku mäng materjaliga. Kuigi töödes on kasutatud peamiselt kaht väga vastandlikku materjali – kummi ja vaske –, ei ole neis massiivsetes prossides lõpptulemusena enam tajutav, kus lõpeb üks ja algab teine materjal. Kogu tonaalsus on matthall, just see tinane valgust imav pigment ongi see, mis jääb pärast näitust kõige enam kummitama… See on madala novembritaeva toon, tihe ja lootust murdev.
Näituse ideeks on mäng puuseene mitmetähenduslikkusega – seen põhjustab kase tüve mädanikku, mille tagajärjel puud murduvad kiiresti. Aga seenemoodustusi kasutatakse ka maohaiguste ja vähktõve raviks. Paradoks, kus ühe surmas võib peituda elu, on tegelikult kogu arstikunsti aluseks – on ju pea iga ravim vale doseerimise korral fataalne mürk. See hirm kummitab kogus näituse kohal, hallist kummist lilleõied ja lipsukesed ei ole kindlasti sellised õied, mida kinkida kellelegi pulmadeks. Need on kurja lilled, targad ja tasased õied.
Jäämurrud portselanis
Soome kunstnikud Risto Hämäläinen ja Kimmo Heikkilä on oma näituse kontseptsiooniks esitanud omamoodi antikontseptsiooni. Nad on väga kindlameelselt igasuguse kõrgelennulise tõlgenduse vastu ning soovivad tuua esile pigem traditsioonilisi tarbekunsti väärtusi – materjalitunnetust, ilumeelt ja käsitööoskust. Tõepoolest, need tööd ei kutsu esile tõlgenduste virvarri, pigem köidavad tehniliste võtetega. Selles mõttes on Kimmo Heikkilä ja Risto Hämäläinen n-ö vana kooli mehed.
Kuid Risto Hämäläineni portselanis anumad on oma olemuselt erakordselt poeetilised ja põhjamaised. Neis on kargust, mõtteselgust, oskust kuulata kuidas kõneleb materjal – valge portselan. Neis vaasides saab väga tugev soome tarbekunsti traditsioon kokku aasiapärase mõttepuhtusega. Viimast on kunstnik käinud hankimas peamiselt Hiinast. Kui seest on need vaasid kaetud vesise emailiga, siis väljast on nad karged nagu murdunud jää. Jää, mille meri on kaldale surunud, ning mis on seal tekitanud sajakihilisi mägesid. Need vormid mõjuvad oma loomulikkuse väga rahustavalt.
Kimmo Heikkilä püüab viia kokku arvutis loodud disaini ja orgaaniliselt tundlikku faktuurimängu. Kõige põnevam töö – seinale kinnituv laserlõikuses teostatud rauast puuvõra – köidab oma struktuuriga. Selles on loodusele iseloomulikke sõlmi ning samal ajal vaid arvutile loomuomast nurgelisust. Pinnatöötlus on ausalt roostene ja ühenduskohad peitmata, maaliline tuule pesa kriitvalgel galeriiseinal.
Näitused
Risto Hämäläinen ja Kimmo
Heikkilä „Must ja Valge ja …”
HOP galeriis 22. juunini.
Kaire Rannik „Inonotus obliquus” A-galerii seifis 21. juunini
