Eesti Mälu: Paul Pinna „Minu eluteater ja teatrielu”
Artur Adson, suur teatri austaja, kirjutas oma „Teatriraamatus” eesti teatri ajalugu üle vaadates, et Paul Pinna isikus on eesti rahva geenius esile toonud väga haruldase ja seni kordumatu suuruse, kelle intuitsiooni, momentaanset leidlikkust, loovat üm-berkehastumist rõhutavad kõik, kes temaga on kokku puutunud.
Pinna hiilgeaeg kestis peaaegu kogu 20. sajandi I poole. Näitleja Leopold Hansen tõdeb oma mälestuses: „Näitleja ei ole surnud mitte ainult oma surma korral, vaid juba sellest peale, kui ta enam ei eksisteeri laval.” Selles on nii tõde kui ka kibedust.
Pinna ja Hansen olid eesti teatri algusaegade kandvad jõud, kelle pulbitsev anne ja aktiivne tegevus andsid teatri arengule kiirenduse ja sära – Pinna Tallinnas, Hansen Tartus. Nad on ka esimesed eesti näitlejaid, kes mälestusteraamatuga maha said – Pinna koondas esimese näitlejana oma elukogemused ja teatrimõtted 1934. aastal ilmunud raamatuks „Minu eluteater ja teatrielu”, Hansen avaldas mälestusteraamatu 1940. aastal. Küllap on seegi üheks põhjuseks, miks Paul Pinna on mineviku näitlejate hulgas üks ajas kõige paremini kestnud nimi.
Eesti teatriajaloo säravamaid tähti oli pärit Tallinna paljulapselisest perest, suguseltsist, kus mitu rahvust kokku said. Ta nooruse kaksikelu möödus Tallinnas ja Peterburis, vaheldumisi lihtrahva ja peenema seltskonna hulgas.
Toonases Tallinnas oli see osa elanikkonnast, kes end kellekski pidas, saksakeelne. Kolmas kohalik keel oli muidugi vene keel. Paul Pinna oli 14-aastane, kui ta hakkas Estonia orkestris kornetit mängima. Ta meenutab seda juhusena („kuidas ma sattusin Estoniasse”). Paari aasta pärast (1901) debüteeris Paul Pinna näitlejana – juhus oli siiski kutsumus. Tol ajal õppisid näitlejad enamasti laval, ehk küll Paul Pinna, kellel olid Peterburis edukalt abiellunud poolõed, unistas ka Peterburi teatrikoolist. „Elu ise ja lavapraktika loovad näitleja,” kirjutab Pinna oma mälestustes.
Juba 1903. aastal toob Estonia lavale „elust võetud tüki” – Gorki „Põhjas”, milles Pinna täita on Näitleja roll. Eduard Vilde, kes oli lavastust „Põhjas” näinud nii Berliinis kui ka Tallinnas, hindas Tallinna lavastuse „venelikumaks”.
Gorki „Põhjas” oli menutükk kogu maailmas, paisates ühiskonnale näkku elu heidikute tõed. Ühiskonna jaoks oli põhjakiht eksootiline, paljudele noortele maailmaparandajatele oli romantiline mässuga võrdsust kehtestada. 1905. aastal küttis uue maailmakorra lootus rahva üles ja ka Pinna võttis liikumisest osa. Siis rullis võimu teerull kõik maatasa ja Pinna pääses üle noatera mahalaskmisest.
Hiljem hoidus ta poliitikast ja tegeles ühiskonnaga vaid teatris.
Mälestustes rõhk teatril
Estonia sai kutseliseks teatriks 1906. aastal peagi pärast Vanemuist. Estonia kujunemislugu on otseselt seotud Paul Pinnaga. Pinna hing kuulus operetile ja laulumängule, kuid tema initsiatiivil toodi Esimese maailma-sõja eel lavale ka juba oopereid. Kahe sõja vaheline Estonia ei olnud ainult muusikateater, vaid ka sõnateater, kus Pinna oli omas elemendis komöödias. Ta oli universaalne – kirjutas, lavastas, mängis ja laulis.
Muusikateater kindlustas Pinnale populaarsuse, draama-osad (Napoleon, Julius Caesar jne) suuruse. Kolleeg Liina Reiman, kes neil aastatel eriti traagilistes naisosades hiilgas, võttis kokku: Paul Pinna tõusis meie populaarseimaks ja rahvusvahelisi mõõtmeid täitvaks suurartistiks.
Pinna mälestused on tugeva teatriajaloolise fookusega, esimeste ja mahukate teatrimälestustena on need teedrajavad. Mälestusi kirjutades lähtub Pinna teatud kirjutamata reegleist ja eeskujudest, mis määravad, millest ja kuidas tuleb kirjutada. Jutustaja isik ja eraelu tuleb pigem varju jätta ehk koduste asjade ja koduste probleemide koht on kodus.
Pinna mälestused kulgevad lavastuselt lavastusele, vahele pikitakse portreesid kaasnäitlejaist. Kesksed lavastused, rollid, arvustused, tõekspidamised, töö ja tööga seotud probleemid, mitte teatriklatš. Ajuti poetatakse seik kirjutaja enese elust, püüdmata anda terviklikku pilti oma isiklikust elust või perekonna käekäigust. Ei mainita isegi laste sünde, nad lihtsalt on olemas ja nendest räägitakse möödaminnes, aga täieliku endast-mõistetavuse ja kiindumusega.
Nii on Paul Pinna, aga ka Mari Möldre mälestused – pöördpidiselt nii mõnegagi hilisemast teatrirahvast – tõelised teatrimälestused, kus valgusvihus olijaid seostatakse eeskätt nende tööga. Pinna ei taha unustada kedagi ja alustab sageli sissejuhatavalt näiteks: „Pean mainima ka „Estonia” üht parimat näitejuhti ja näitlejat – Ants Lauterit.” Järgneb Lauteri portree.
Mälestuste I ja II osa võiks alapealkirjastada ka nii: „Näitleja mäletab”. III osa on midagi sootuks erinevat – „Näitleja elas läbi”. Nimelt on juba 1995. aastal trükiks kokku pandud põimik Pinna tagalapäevikutest „Uurali taga” ja tagalamälestustest nõn-da, et algmaterjal ega traagelniidid ei ole nähtaval. Algus on konkreetne: „Peagi algas mobilisatsioon.” Kirjeldatakse lühidalt Tallinnast lahkumist ja saabumist Nõukogude Venemaale. Teatavasti moodustati evakueeritud kunsti- ja kirjandusinimestest nn kunstiansamblid mitte kohe, vaid alles mõne aja pärast, et aidata neil ellu jääda.
Raamatu selles osas avaneb hoopis teistsugune autor, kes kirjutab, et peab ka selle või teise mälestuse hingelt kirja panema. See on ebakonventsionaalne Pinna, sentimentaalne seikleja, kes kirjutab hoopis teistsugusest tagalast kui kombeks, räägib sisetsensorita, pühendab lehe-külgi naisseiklustele ja kabareetantsijatarist sõbranna varasemale elukäigule, mis sarnaneb Ladina-Ameerika seriaaliga. Kuid ärgem unustagem – seda ei pannud Pinna ise trükiks kokku. Meile avaneb teistsugune aeg ja isiksuse teine külg. Raamatu kaks esimest osa on Pinna lavastatud, kolmandas osas lavastatakse teda.
„Paul Pinna nägu oli värske ja elurõõmus… võimatu oleks ütelda tema vanust. Ta oli noor ja ometi mitte enam noor, ta oli vanem mees ja ometi mitte vana... Elastne, elegantne, alati lõbus ja löögivalmis seltskondlikus konversatsioonis. Võimeline igas olukorras kohanema ja õiget tooni leidma. Lisaks kõigele oli ta käitumine inimestega sarmikas ja võluv. Arusaadav, et selline inimene võib olla seikleja: ta oskas võita inimeste poolehoidu.”
Selle iseloomustuse, mille täpsem allikas puudub, on Pinna oma päevikusse kopeerinud. Talle on see sedavõrd täpne tundunud. See oli pisut enne tema kuuekümnendat sünnipäeva. Viis aastat oli veel ees.
Paul Pinna (1884–1949)
Sündis Tallinnas linnaametniku peres ja alustas varakult teatritegevust Estonia seltsis. Näitlejana debüteeris 1901 ja kujunes hinnatud esinejaks. Üks Estonia kui kutselise teatri asutajaid. Andis koos Theodor Altermanniga välja teatriajakirja Näitelava.
Aastal 1913 esines Saksamaal Kieli linnateatris ja 1914–15 edukalt Venemaa teatritruppides. Esimese maailmasõja puhkemisel naasis Eestisse, kuid Estonia teater oli muudetud hospidaliks. Pinna otsustas teatritegevust jätkata Moskvas, aga juba aasta pärast tuli kodumaale tagasi.
Töötas Draamateatris, olles nii teatri direktor, näitleja kui ka näitejuht (1918–22). Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, mis tegutses 1927. aastani. Jätkas teatritegevust Estonias.
Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti 1941. a Punaarmeesse, viibis Venemaal tööpataljonis, hiljem määrati Eesti NSV riiklikesse kunstiansamblitesse. Pärast sõ-da töötas elu lõpuni Estonias.
