Torm paiskas Rakverre õpetliku muinasjutu
Lavastuse märksõna on „muinasjutt”. See pole iseenesest midagi uut, sest kolme viimast Shakespeare’i teost, mille hulka kuulub „Torm”, on ikka muinasjuttudeks kutsutud. Aga see muinasjutulisus pole lavastuses mingi hämar väliste kujundite mäng, vaid näitleja tegutsemises väljenduv kvaliteet, mis lugu hästi koos hoiab.
Seejuures on näitlejal rolliga täiesti omalaadne suhe. Tegemist pole mitte sajaprotsendilise ümberkehastumisega, vaid mingis osas näitleja ka jutustab sündmustest, juhtumustest ja emotsioonidest, mida näitemäng pakub. Näitlejad on seejuures paindlikud, eri võtted käivituvad eri olukordades ja mis kõige tähtsam, kogu trupp on selle stilistilise konksu sisuliselt omaks võtnud ja muinasjutt kehastub laval näitlejaansambli väega.
Nii ongi Rakvere „Torm” hästi klaar ja kompaktne, keeruline mitmel tasandil toimiv olulise eellooga Shakespeare’i teos mängitakse ära kolme tunniga (koos vaheajaga). Mõni stseen küll veidi logiseb, kuid kontakti publikuga näitlejad ei kaota.
Lavastus on heas mõttes lihtne. Lavakujunduski on napp, lisaks paarile laevast pärit detailile on laval vaid puurisu. Aga see lihtsus on selline, mis laseb Shakespeare’i mõttel möllata ja selles mõttes on lavastus hästi kavalalt autorile ligi pääsenud.
Õnnestumise korral kerkib ikka küsimus, millised näitlejad said rolli tehes hakkama enneolematu teoga. „Tormi” puhul on ses mõttes peamine võitja Tarvo Sõmer, kes ennast Prosperona ootamatust küljest lahti mängis. Sõmeri Prospero on väga paindlik, muhedus on kõrvuti ägedusega. Ja mis kõige tähtsam, Prospero on lavalise karakterina hästi mõtteselge jutuga. Tema kanda see muinasjutt väga suures osas ongi.
Nõrka rolli polegi
Kindel võitja on ka Eduard Salmistu, kes mängib burleskset joodiku Stephano rolli, kes lisaks veinile joobub ka talle ootamatult kätte sadanud võimust. Stephano on vaimustav koomiline karakter, kes kisub publikul suu muigele ja läheb igal juhul näitleja töövõiduna kirja.
Hästi on mängitud ka noored armastajad Miranda (Liis Haab) ja Ferdinand (Mait Joorits). Õhuvaim Ariel (Lauri Kaldoja) on isikupärane nii plastikalt kui ka musikaalsuselt. Aga kiitust väärib terve trupp, nõrka rolli, mis lavastuse taset ja ideed alla veaks, siin pole. „Torm” seob lisaväärtusena ansambliks Rakvere vanad olijad ja äsja tulnud uued näitlejad.
Millist läbivat õpetlikku mõtet annab lavastusest välja lugeda? Jõulisi lavastuslikke aktsente seal seekord justkui ei ole, kuid ei saa öelda, et tükil pole midagi pistmist praegusajaga. Räägib ju saarele pagendatud Prospero ja tema tütre lugu võimu usurpeerimisest ja selle tagasivõitmisest ning see toob meelde tänapäeva Eesti poliitika. Lavastaja näib „Tormis” pooldavat mitmetähenduslikke lahendusi.
Sellist Shakespeare’i ei maksa mängukavas häbeneda ka hooaja sees, kuuldavasti jätkataksegi „Tormi” etendamist pärast suvevaheaega.
Teater
„Torm”
•• Autor: William Shakespeare
•• Lavastaja:
Hendrik Toompere jr
•• Kunstnik: Riina Degtjarenko
•• Osades: Tarvo Sõmer, Liis Haab, Velvo Väli, Erni Kask, Marko Leht, Mait Joorits, Toomas Suuman, Peeter Rästas, Kertu Moppel, Eduard Salmistu, Lauri Kaldoja, Natali Lohk ja Maarika Mesipuu
