Noppeid vene teatrist. Kuues aastakäik
Juba mitu aastat korraldab Svetlana Jantšek Tallinnas omalaadset Kuldse Maski tütarfestivali. See on alguse saanud Tallinnast, kuid toimub nüüd ka teistes Baltimaades ja on paras kultuurikorralduslik kübaratrikk. Tänavu on Kuldne Mask Tallinnas ja Jõhvis oktoobri alguses.
Kahtlemata ei ole Kuldne Mask nii böse (sks vihane) nagu Baltoscandal. Aga kuue aasta jooksul on programmis olnud maailmanimed Donin, Karbauskis, Ženovatš, Hermanis, Donnellan ja Nekrošius. Muljetavaldav.
Klassikutest on seekord kohal leedulane Rimas Tuminas. Ta on juba aastaid töötanud Venemaal ja tema töödes ühenduvat leedu koolkonna tegevuslikud metafoorid ja vene emotsioon. Vähemalt arvavad nii teoreetikud. Igatahes on tema kujundlik „Onu Vanja” suutnud Vahtangovi-nimelise teatri akadeemilisest unustusest taas tähelepanu keskmesse tuua.
Teine vene klassikaga hullav lavastus on Boriss Eifmanni „Karamazovid”, kus Dostojevski on laval balletina. Põnev-põnev... Kes aga tahab näha head nukuteatrit (mis pole, muide, sugugi vaid laste pärusmaa), otsigu kavast välja Kudašovi „Väike prints” ja teatristuudio KUB pärjatud „Leningradlanna”. Joseph Beuysi nimeline teater on epateerivalt lennukas nagu ta nimigi. Varem on nad lavastanud valgevene päritolu slängi-Tšehhovit Pavel Prjažkod, Tallinna aga tulevad groteskina Pavel Morozovit kui ühiskondlikku müüti uuriva lavastusega „Pavlik – minu jumal”. Samuti käsitleb vene elu paradokse (ehkki mitte niivõrd ideoloogilisi) juba mõnda aega Peterburis töötava poolaka Andrzej Bubeni lavastus „Vene keedis”.
