Raili Uibo, kirjutad oma töös, et huvi teema vastu tekkis sul sellest, et sinu sõprusringkond rääkis tihti kaitseväe elust. Kui palju Sa enne bakalaureusetööd kirjutama asumist lisaks sõprade poolt kuuldud lugudele kaitseväe teemaga kursis olid?

Mul ei ole kunagi olnud mingeid otseseid militaarseid huvisid ja ka sõjateemalised filmid ja raamatud jätavad mind suhteliselt külmaks. Aga minu eesmärk ei olnud anda hinnangut kaitseväe mõttekusele, vaid pigem üritasin mõista ja analüüsida kaitseväe institutsioonis toimivaid soo- ja võimusuhteid. Seega mulle pakkus kaitsevägi huvi just maskuliinsuste konstrueerimise ühe võimaliku miljööna.
Leidsin põnevaid ja alternatiivseid maskuliinsuse konstrueerimise viise ja hiearhiate moodustamise mehhanisme. Üllatas ka geist ajateenijate väga laialdane võime reflekteerida oma seksuaalsuse, keha, mehelikkuse ja muu sellise üle, samas kui heterod selles vallas palju tagasihoidlikumalt esinesid.

Kirjutad, et geide seast oli intervjueeritavate leidmine väga keeruline, mida nad intervjuudest keeldumise põhjuseks tõid või kas siiski on teema selles, et homoseksuaalseid mehi on kaitseväes niivõrd vähe? Oleme ju kuulnud sellest, et geiks olemine on piisav põhjus, miks mitte aega teenima minna...
Otsest intervjuust keeldumise põhjust mulle tihti ei öeldud, vaid lihtsalt ei vastatud minu kirjadele. Ma arvan siiski, et peamiseks põhjuseks oli usalduse puudumine. Eesti on ikkagi väga väike ja homofoobne riik, nii et sellistel teemadel võõra tudengiga rääkimine ei tundunud kindlasti kuigi ahvatleva ideena. Seega kindlasti on päris paljud gei/bi mehed ajateenistuse läbinud, aga nad lihtsalt ei soovinud sellest rääkida. End geina identifitseerivaid mehi on nagunii ühiskonnas vähem kui heterosid (sealjuures ka vähem kui meestega seksivaid mehi!) ja seetõttu on nende osakaal kaitseväes samuti väiksem. Lisaks vabastatakse mingi hulk neist seksuaalse orientatsiooni põhjal, kuigi mitte kõikjal ja mitte alati. Ametlikult ei ole kaitseväes mingit seadust geide ajateenistusse lubamise või mittelubamise kohta, ent seaduses kirjutatu ja reaalsus erinevad sageli.

Kirjutad, et hetkel kultuuris levinud arusaamade järgi seostatakse maskuliinsust otseselt heteroseksuaalsusega ja sellest tulenevalt ei peeta homoseksuaale tõelistesks meesteks. Kas võisid veenduda selles, et sinu poolt intervjueeritavad mehed ka sellisele tõekspidamisele vastasid?
Ei. Üks asi on see, milliseid tähendusi geidele väljastpoolt omistatakse ja hoopis teine, kuidas nad seda ise mõtestavad. Kultuuris levinud negatiivseid tähendusi ei pea tingimata üle võtma, vaid enda maskuliinsust võidakse alternatiivsetel viisidel luua. Näiteks võidakse maskuliinsust vaid oma treenitud kehaga seostada, jättes seksuaalse orientatsiooni maskuliinsuse definitsioonist kõrvale. On ka võimalus positiivselt eristuda - ennast „tüüpilistest meestest“ iseseisvamana või intelligentsematena kujutada. Või vastupidi - võidakse stereotüüpne maskuliinsus negatiivselt ümber tähistada ja ise „pehmeid väärtusi“ rõhutada. Seega geisid võidakse küll ebamehelikena ja allutatutena kujutada, mis aga ei tähenda, et nad seda tingimata ka oleks või nad selle välise arvamuse omaks võtaks. Maskuliinsus ei sõltu otseselt seksuaalsest orientatsioonist ega ole kaasasündinud, vaid seda on võimalik lugematutel erinevatel viisidel konstrueerida.

Kas pedeks sõimamise all mõtlevad heteroseksuaalsed mehed alati just konkreetset seksuaalset orientatsiooni või võib seda sõna kasutada ka lihtsalt laiemaks iseloomustuseks, millega väljendatakse oma rahulolematust kaaslase käitumise suhtes?
Sõnade tähendus sõltub ju paljuski kontekstist; sellest, kes ja kuidas neid parasjagu kasutavad. Kui geid omavahel naljatledes üksteist pedeks kutsuvad, siis ei ole ju tegemist sõimuga, vaid see näitab võimalust neid tähendusi üle võtta ja ümber tähistada. Samas heterode suus on selle sõna tavapärane tähendus negatiivne. Ja tõepoolest, sõna „pede“ kasutatakse tihti ilma otsese seksuaalse konnotatsioonita. Aga siiski pole see lihtsalt suvaline sõimusõna, vaid sellega märgistatakse mehelikkuse normidele mittevastavat käitumist. Tahtes riivata kellegi au ja mehelikkust, öeldakse talle „pede“. Kuna aga seda peetakse ülimaks solvanguks, siis see näitab midagi olulist geide üldise võimupositsiooni kohta kultuuris.

Kuidas heteroseksuaalne ajateenija üldse homost kaasteenija ära tunneb, kui see näiteks külge ei löö ja püüab igati oma seksuaalset orientatsiooni varjata? Ega ei tunnegi – seda tõestab ju ka edukalt kaitseväe läbinud gei/bi meeste kogemus. Arusaam, et geid peavad alati ja igati oma seksuaalset orientatsiooni varjama, eeldab et geid tingimata oma välimuse või käitumise poolest heterodest erinevad. Et on olemas mingi sügaval asuv gei-olemus, mis üritab pidevalt pealispinnale pressida ja mida seepärast varjata tuleb. Aeg on loobuda sellisest essentsialistlikust käsitlusest. Samas aga võidakse teatud erisust ise rohkem või vähem teadlikult luua. On ka paljusid geisid (ja ka heterosid), kes soovivad traditsioonilisest mehelikkusest mõneti erineda. Näiteks üks ajateenija, kes pärast ajateenistust hakkas meediast ja teistest geisõpradest eeskuju võttes järk-järgult oma käitumist ja liigutusi kontrollima, usub, et enam tal kaitseväkke sulanduda ei õnnestuks. Teda ja teisi mittetüüpilisi mehi aga nähakse „halbade homoseksuaalidena“ , samas kui „heade homoseksuaalidena“ tunnustatakse geisid, kes oma orientatsioonist mingil viisil märku ei anna. Siit nähtub ka meie kultuuri heteronormatiivsus - oodatakse, et kõik käituvad vastavalt heterode seatud reeglitele.

Sinu uurimusest selgub justkui oleks heteroseksuaalsetel meestel kaitseväes teenides homoerootilised naljad ja parodeeriv homoseksuaalne käitumine rohkem lubatud kui geidele, st. et oma seksuaalsust varjav gei peaks siis selleks, et võimalikult hetero välja paista, mõningat homoseksuaalset koomikat siiski praktiseerima.
Minu töö ei ole kindlasti mitte retseptiraamat teemal „Kuidas võimalikult hetero näida“, nii et selliseid näpunäiteid ma otseselt ei jaga. Ajateenijate vaheline homoerootika (õigemini selle paroodia) näitab seda, et homoerootika sugemetega käitumine pole iseenesest probleem, vaid määravaks saab seksuaalne identiteet ja maskuliinsus. Kui ajateenijad ükseise puudutamist matkivad, üksteisele voodisse teki alla ronivad, duši all vedelseepi maha pritsivad ja seda demonstratiivselt kummardades üles korjavad, siis ühendab neid kõiki veendumus, et see on vaid nali. Kuid selline käitumine on lubatud vaid heterotele. Kui peaks selguma, et seltskonnas on ka end geina identifitseeriv mees või kahtustatakse mingi vähem meheliku kaaslase homoseksuaalsust, siis pole sellised „süütud mängud“ enam justui nii süütud. Olenevalt osalejatest ja kontekstist antakse homoerootikale kaitseväes erinevaid tähendusi – kord on tegemist mänguliste naljadega, kord suurima võimaliku kõrvalekaldega.

Kuidas saab endale gei sildi külge heteroseksuaalne mees? Ja kas ning kuidas on tal võimalik oma maskuliinsust tõestada?
Üheks oluliseks tundemärgiks peeti „valel hetkel“ - näiteks duši all - erektsiooni saamist. Aga üleüldiselt on kerge külge saada gei silti, kui ajateenija välimus või keha kasutamine – žestid, miimika, kõnnak eristub mingil moel mehelikkuse standarditest. Ega sel puhul ei huvitagi kedagi, kas sildistatav ise ennast geina identifitseerib või kas ta üleüldse kunagi mõnda meest isegi näpuotsaga puudutanud on. Ebamehelik = gei, nagu ka gei = ebamehelik. See on muidugi tugevalt lihtsustatud loogika... Aga kord sildi külge saanuna on üsna raske sellest lahti saada. Kui kohe alguses ei suudeta ennast kaitseväes mehelikuna tõestada, siis on hiljem väga keeruline hiearhias tõusta. Parim kaitse on rünnak - tuleb leida keegi endast nõrgem ja tema peal ennast maksma panna või näidata üles agressiivset huvi naissoo vastu.

Kas uurimuse käigus tuli jutuks ka see, kuidas siis mehed kaitseväes end seksuaalselt maandavad? Kolm-neli kuud tsölibaati võib ju üsna keeruline olla. Kas sellist teemat polnud, et tekkisid mees-kes-seksib-mehega paarid, kus maskuliinsus jäi küll alles, geiks pidama ei hakatud, aga niiöelda "juhtus"?
Seksuaalse iha maandamise viisidest otseselt juttu ei olnud, küll aga esitati seksita elamist suure probleemina. Osaliselt põhineb see sellel, et naiste ja meeste seksuaalseid vajadusi nähakse olemuslikult erinevatena. Me ei kuule ju eriti tihti, et naistel (olgu siis ajateenijatel või mitte) oleks tohutult raske paar kuud ilma seksita vastu pidada, samas kui meeste sugutungi peetakse pidevaks ja kontrollimatuks sisemiseks vajaduseks. See ei tulene ainult sellest, et naisi nähakse seksuaalsete agentide asemel objektidena, vaid ka sellest, et maskuliinsus ja seksuaalsus justkui tingivad üksteist vastastikku. Mida rohkem seksi, seda kõvem mees ja vastupidi. Ent sellisest seksidiskursusest hoolimata on kaitseväes meestega seksimine kindlaks tabuks. Seersantide poolt räägiti hoiatavaid lugusid ajateenijatest, keda oldi seksimast leitud ning kes seetõttu kaitseväest minema saadeti. Mis aga ei tähenda, et midagi seal sellegipoolest toimuda ei võiks.

Mis see siis lõpuks on, mis armees paneb arvama, et ollakse mehelik mees? Oskaksid sa sellest väikse nimistu moodustada? Kas muskel on olulisem kui mõttetegevus? Kas mehine mees meeste seltskonnas tähendab midagi muud kui mehine mees meeste seltskonnast väljaspool?
Kaitsevägi on üsna spetsiifiline institutsioon, kus väärtustatakse paljusid sellised omadusi, mida laiemas ühiskonnas eriti jätkusuutlikeks ei peeta. Mõndadeks kaitseväes mehelikke mehi iseloomustavateks joonteks on näiteks emotsioonide allasurumine, treenitud keha, jõuline enesekehtestamine, naiste alavääristamine ja nende vaid seksuaalse objektina nägemine. Meeste seltskonnas toimub see kõik aga veelgi rõhutatumalt, sest on vaja end teiste meeste ees tõestada ning endale koht välja võidelda. Tavaelus on aga samas paljud neist meestest kellegi sõbrad, partnerid, töökaaslased, pojad ning nende rollide täitmise juures on olulised hoopis teised oskused.

Mida üldse tähendab geiks olemine? Üks ajateenija ütleb, et inimesed (mehed kaitseväes) kardaksid seda vähem, kui geiks olemist hakataks mõistma...
Aga mida tähendab heteroks olemine? Kuna heteroseksuaalsus on justkui iseenesestmõistetavaks normiks, siis selliseid küsimusi tavaliselt ei esitata, kuigi peaks. See ajateenija pidaski silmas just seda, et kui inimesed võiksid mõista, et geiks olemine ei ole iseenesst midagi niivõrd teistsugust, et seda peaks kartma või häbenema, siis muutuks inimeste suhtumine tolerantsemaks. Ehkki sageli ei peitu homovastasuse taga mitte hirm, vaid sügavad eelarvamused. Seetõttu on ka sõna „homofoobia“ mõneti eksitav, sest rõhutab just hirmu aspekti.

Me siin räägime siiski kogu aeg ajateenimisest kaitseväes. Treeningud rahu ajal on midagi muud kui sõjategevuses osalemine. Kas arvad, et homoseksuaalsuse pinge võiks sõjatandril veel lisaprobleeme tekitada ja tegelikult on homode armees taunimine pigem sellest tingitud kui sellest, et mõni mees pole kaaslaste arvates piisavalt maskuliinne?
Oleme ju kuulnud Sparta sõduritest, kes külg-külje kõrval võitlesid ja ka samasoolisi suhteid harrastasid. Neile ei tekitanud see mingeid probleeme, vaid vastupidi – räägitakse nende erilisest vaprusest sõjatandril. Jämedalt lihtsustatult on selle võrdluse mõte aga selles, et samasoolised suhted osutuvad probleemseks alles siis, kui neid kultuuris probleemsena nähakse. Pealegi, kui homoseksuaalne pinge tekitaks sõjas lisaprobleeme, tekib küsimus, et kuidas heterod pideva heteroseksuaalse pingega tavaühiskonnas hakkama saavad. Kiusatusi (loe: vastassoolisi inimesi) on ju iga nurga peal ja heteroseksuaalsus on igati lubatud ka. Tundub ju lausa kohutavalt problemaatiline, kas pole!



 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid