Kuidas kujutleda Eestit aastal 2030?
Mõned uued kavad on ununenud üles panna, teised on vananenud, vaid osa arengukavu on üleval koos korraliku rakendusplaani ja täitmise aruannetega.
Ka stiililt on nad erinevad: ühed sarnanevad poeetilise ulmejutuga, teised on tehnokraatlikult konkreetsed ja erialatermineist tulvil. Selline kirjusus peegeldab päris hästi erinevat arusaamist arengukavade tähendusest Eesti elus.
Kord selgitas üks ekspoliitik: arengukava abil lastakse fanaatikutel auru välja, tegelik elu läheb seaduste-määruste ja riigieelarve ajel nagunii omasoodu. Kuidas teha nii, et praegu koostatav üleriigiline planeering oleks see, mis ta olema peab – ruumiliselt väljendatud Eesti arengukava, seejuures nõnda läbimõeldud ja nutikas, et selle elluviimine on enesestmõistetav? See oli peamine küsimus, mis tekkis ka juunikuisel visioonikonverentsil „Eesti 2030+” häid ja huvitavaid ettekandeid kuulates.
Liivimaa lööb lahku
Üleriigilises planeeringus on kavas näidata linna- ja maa-asustuse, transpordi, energeetika, rohevõrgustiku ja merealade soovitavat arengut aastaks 2030. Ettekujutusi neist arenguist konverentsil tutvustatigi. Kainelt ja paljude jaoks kurjakuulutavalt mõjus Marju Lauristini tähelepanek, et Liivimaa kipub Eestimaast lahknema: lõunaeestlase värav mujale ilma ei ole enam Tallinn, vaid hoopiski Riia. Kas oskasime sellist arengut ette näha? Ja kuidas vältida ruumi tühjaks jooksmist? Võimalus saada tööd, raha, tunnustust ja leida sõpru määrab paiga tõmbama või tõukama. Tabav tundus Soome teadlase Jussi Jauhiaineni tõdemus, et riikide arenguvisioonide kese on linn, linlik eluviis paratamatult süveneb, seda ka Eestis. Pahane pomin visioonikonverentsi saalis tipnes hääletusega, kas prioriteet on linn või hajaasustus. Tulemus: kaks kolmandikku linna ja kolmandik hajaasustuse eelistamise poolt. Muret tekitab kokkuvõte: võimalik on korraga nii tiheasustusega kvaliteetne linn kui ka hajaasustus koos kiire ja mugava transpordiga, eelistatult kiirrongivõrguga.
Siin paljastubki üleriigilise planeeringu tähenduslikkuse võti: tuleb julgeda eristada magusat unistust ja täidetavat kava. Viimasena öeldu eeldab kireta ennustust. Kui palju on Eestis aastal 2030 elanikke, sealhulgas maksumaksjaid? Kus nad elavad, millised majandusharud võivad üleüldse olla perspektiivsed ja kui palju tuleb Eestil teha kulutusi haridusele, tervishoiule, pensionidele, toetustele, riigikaitsele? Veel tuleb vaadata ümbritsevat maailma ja paigutada Eesti olevik sellesse raami. Seejärel saab vastuse küsimusele, kui paljud unistused on täidetavad. Ja kui mõni unistus on nii magus, et sellest ei raatsi loobuda (näiteks rongiliiklusega ühendatud väikelinnade võrgustik), tuleb kaaluda mõne raamtingimuse muutmist.
Üleriigiline planeering ei ole niisiis ainult geograafide, arhitektide, maastikuplaneerijate või urbanistide asi, kindlasti mitte pelk juriidiline dokument, mis tuleb mingiks tähtajaks ära teha. Üleriigiline planeering on see vorm, kuhu tuleb valada täidetavad tulevikuunistused. Seega võiks 2011. aasta riigikogu valimiste teemaringki keerelda üleriigilises planeeringus tehtavate valikute ümber. Head kava paljude elualade inimeste pühendumuse ja usuta kokku ei pane. Esialgu paistis ettekujutus Eestist aastal 2030 rohkem unistuste virvarrina. Juba samal õhtul Uue Maailma seltsis tutvustatud Helsingi üldplaneering aastani 2050 oli nii loogilisuse kui ka plaanide visualiseerimise poolest leidlikum ja usutavam. Julgem ka.
Heas üleriigilises arengukavas võikski olla ühendatud kunstniku, poeedi, filosoofi, leiutaja ja inseneri vaatepunktid. Eesti väiksus ja kõik-tunnevad-kõiki-olukord annavad imelise võimaluse teha Eestist parim elukoht maailmas.
