Eesti Mälu: Dagmar Normet „Avanevad uksed”, „…ainult võti taskus”
Dagmar Normeti esimene mälestusteraamat „Avanevad uksed” ilmus 2001. aastal. Kui 2004. aastal järgnes „…ainult võti taskus”, oli see väike üllatuski. „Avanevad uksed”, noore naise kujunemislugu esimestest mälestustest kuni kooli lõpetamiseni ja ülikooli astumiseni, tundus valmis tervikuna. See oli lugu lävepakule jõudmisest. Ühele poole jäi senine turvaline maailm, teisele poole tundmatu uus, ent valik puudus. Eesti Vabariigi eksistentsi lõpetas vägivald ja koos sõjaga lõppes kogu senine elu.
IGA elulugu on osa oma põlvkonna loost (või vastupidi – põlvkond kujuneb samalaadseist lugudest), ta jagab ühiseid mõisteid, samastub või vastandub, tahab ta seda või ei taha. Möödunud elu tekstiks vormides on selgitused möödapääsmatud, kuna elulooline mäletamine toetub enamasti grupi-identiteedile, mis aitab tõlgendada toimunut ja jagada arusaamu.
Dagmar Normeti mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinud generatsiooni saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, küll väike, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.
Päevikukatked avavad uksed
Kirjanik alustab läbi aja pikksilma vaatamist, leidmaks esimesi mälupilte. Kord näeb ta last (laps on üksi toas…), siis samastub selle lapsega. „Olin kahe ja poole aastane,” tõdeb ta. Esimene maailmasõda oli lõppenud, oli 1920-ndate algus, ta vanaisa oli oma üheksa last kutsunud kokku Danzigi-lähedasse Sopotisse. Tulid kolm Poolast, üks Rootsist, üks Tallinnast, kaasas abikaasa ja tütar Dagmar, ei saanud tulla kaks poega Moskvast ja üks tütar Petrogradist.
See on hea algus, kuid jääb välja arendamata, sest tegemist pole Rubinsteinide perekonnaloo ainelise romaaniga, vaid ühe järeltulija mälestustega. Kõik onud ja tädid pole ta elus ja eluloos kaasas, kuigi nende saatused annaksid ainet rohkem kui ühe romaani jaoks ja oleksid samas head õppevahendid ajalootunniks. Ajalugu käib elulooga kaasas ja selleski raamatus osutatakse sagedasti, mis sai kellestki või millestki hiljem. Ent ajalugu ja mälu ei saa samastada, ajaloo asi on tõe väljaselgitamine, mäletagu keegi, kuidas mäletab. Dagmar Normet on heal majanduslikul järjel perekonna ainuke laps, kelle elu oli kaitstud ja muretu. Juudi päritolust on juttu peamiselt vaid peatükis, kus kirjeldatakse peisahhi ehk pääsemise pühitsemist. Olulisemad on tütarlapsele usuküsimused: kust ma tulen, kes ma olen.
Noorusaeg tähendab talle heades koolides õppimist, muusikatunde, keeletunde, traditsioonilisi meelelahutusi (uisutamine, kino, ilmuvad esimesed helifilmid), välisreise. 1920-ndate ja 1930-ndate Tallinna meenutatakse igas mõttes elamis-väärse paigana, mis pakub eluks kõiki võimalusi nii talvel kui ka suvel ja kus ei puudu oma markantsed tüübidki, näiteks Tallinna voorimehed. Jutustajal on kaitstud n-ö parema perekonna järeltulija lapsepõlv ja kuigi vanemad lahutavad ja peagi uued pered loovad, ei jäta see noorde hinge traumaatilist mälestust.
Dagmar Normetil, kes enda kohta kirjutab: „Minul, keskklassist pärit vasakpoolse maailmavaatega tüdrukul”, on silma märgata, et kõigi elu ei ole nii muretult ilus, ja ta kinnitab, et ta mälusse jääb lõpuni võõrastav pilt, kuidas isa kingib oma kaabu töömehele, kes suudleb selle eest põlvili ta kätt. Ka ei unusta ta, kuidas keldrikorteri kingsepanaine tunneb uhkust, kui saab kunagi öelda, et ta pojad on lõpetanud ülikooli.
„Avanevatesse ustesse” on põimitud kooliaegse päeviku fragmente, kuigi autor kirjeldab hirmu päeviku avamise ees, kartust kohtuda selle inimesega, kes ta kunagi oli. Need päevikukatked avavad 1930-ndatel sirgunud noore mentaliteedi pareminigi kui meenutused. On ju mälestused ikka „minevik olevikus”, päevaraamat aga jääb selleks, mis ta kunagi oli – „minevikuks minevikus”. Peale platooniliste armumiste, õhtupalvete, sõbrannade juttude on koht ka „suurel ajalool”, sest maailma poliitika ulatub ka koolitüdruku päevikusse.
1933. aasta märtsis on 12-aastane koolitüdruk Dagmar kirjutanud: „Eile käisid meil külalised ja siis räägiti sellest, et seetõttu, et Hitler on riigikantsleriks saanud, kõik muutub, Poola võtab endale Leedu ja Läti lõunaosa, Saksamaa võtab Meemelimaa tagasi. Ja punased kommunistid/---/võtavad mu armsa, truu, nii kalli Eestimaa.”
„Avanevad uksed” on väga tüdrukute raamat, naisvaatekohast kirjutatud, ilma et sellest vaatekohast juttu oleks, välja arvatud ehk huvi Ellen Key raamatute vastu. Tundub, et Dagmari ja ta kooliõdede maailm erineb temast kakskümmend-kolmkümmend aastat hiljem, see tähendab 1950-ndatel, kuuekümnendatel või ka seitsmeküm-nendatel koolis käinud tüdrukute maailmast rohkem, kui näiteks Louisa May Alcotti 1868. aastal ilmunud romaani „Väikesed naised” tegelaste maailm erineb 1968. aasta ameerika tüdrukute maailmast. Seal jäi maailm samadele väärtustele püsima. Nõukogude Eesti 12-aastase koolitüdruku jaoks oleksid 1930-ndate koolitüdruku mõtted tundunud küllap näitena 19. sajandi ilukirjandusest. Avanevad uksed löödi kinni, Eesti asus maakera sellel küljel, mida pöörati itta.
Noor eesti daam Venemaal
Sõja puhkedes evakueeriti Nõukogude Liitu peale kommunistliku nukuvalitsuse liikmete ka nõukogude aktivistide perekonnad, samuti anti võimalus Eestist lahkumiseks juudi perekondadele. Nii lahkus ka Dagmar Rubinstein (eestistatud perekonnanimi Randa), kes oli Tallinnas gümnaasiumi lõpetamise järel asunud Tartu ülikoolis õppima kehalist kasvatust. Raamat algab pika rongiteekonna kirjeldusega ja meenutustega mahajääjaist, järgneb piltidega Vene linnadest, nii nagu neid nägi heast perekonnast noor eesti daam: rahvasumm, hallus ja mustus, loosungid ja plakatid, tüüpilised nõukogude tegelikkusele.
Sõjaaegsed talved mööduvad ülerahvastatud Uljanovskis, algul töötades, hiljem õppides. Sõja, harjumatute tingimuste ja raskuste kõrval on selle raamatu peamiseks teemaks nende aastate noorus, selles raamatus mitte kadunud sugupõlve loona, vaid mõnevõrra ebatavalise elluastumisloona. 1943. aasta sügisel avanes Dagmar Normetile võimalus õppida Moskvas kehakultuuri keskinstituudis. Raamat lõpeb naasmisega kodumaale, noore armastuse ja uue algusega.
Nõukogude tagalasse evakueeritutest ei ole liiga palju räägitud, siin peaks meenutama küll „Eesti mälu” sarja Paul Pinna mälestusi. Eesti kirjanduse esinduslikum tagalaromaan, 1962. a ilmunud Lilli Prometi „Meesteta küla” suutis end tsensuurist kuidagimoodi läbi kavaldada, Dagmar Normeti „...ainult võti taskus” pakub sellele arvestatavat täiendust. Dagmar Normeti mälestused on hästi sõnastatud ja ootamatult helged. See on noore inimese maailma avastamise ja kõigi raskuste üleelamise lugu, milles korduvad paljud sõja-aastate noorte jaoks universaalsed teemad: mina olen siin, kus oled sina või hävinud kodu, millest on jäänud vaid võti taskus. Aga nad elavad veel ja jõuavad oodata, millest ei julgenud unistadagi.
Dagmar Normet
(1921–2008) kirjanik ja tõlkija
Dagmar Rubinstein sündis
Tallinnas juristi tütrena, õppis Tallinna saksa gümnaasiumis, lõpetas 1940 inglise kolledži.
Astus Tartu ülikooli kehalise kasvatuse osakonda, evakueerus Nõukogude tagalasse, õppis Uljanovski pedagoogilises instituudis vene keelt ja kirjandust; seejärel Moskvas kehakultuuri.
Lõpetas 1945. aastal Tartu
ülikooli kehalise kasvatuse õpetajana. 1945–1960 abielus Leo Normetiga. Töötas võimlemise, rahvatantsu ja kehalise kasvatuse õpetajana.
Alates 1956. aastast oli vabakutseline kirjanik, kes kirjutas teatritekste, filmistsenaariume ja ka filmi „Vallatud kurvid” stsenaariumi, tõlkis ja kirjutas peamiselt lastele.
Raamatud „Maalesõit” (1948), „Me ehitame maja” (1957), „Vöödiline hobune” (näidend, Draamateatris 1968), „Lo Tui” (monograafia, 1973), „Lõvi ja lohe” (1993) jt.
