Aare sada päeva
Mõlemad olid varem olnud rahva lemmikud. Kumbki sai ette näidata uhkeid võidetud lahinguid, kuid oli sellest hoolimata sunnitud taanduma unustusse. Ühel hetkel pöörduti aga tagasi. Napoleoni ootas ees tema Waterloo. Mis võib oodata Aaret ja Rahvaliitu?
Sellele küsimusele vastamiseks on vaja mõista, millistele eeldustele tugineb hea valimistulemus. Korralikku häältesaaki on Rahvaliidul aga väga vaja, sest parlamendist väljajäämine tähendab erakonna hääbumist. Sellist pretsedenti Eesti poliitikas ei ole, kus künnise taha jäänud endine parlamendipartei oleks suutnud oma positsiooni taastada. Järelikult tuleb kõigest väest joosta, et paigal püsida.
Valimisedu eelduseks on korralik platvorm, tasemel valimisnimekiri ja inimeste seas vastukaja tekitav kampaania. Need kõik peavad üldjoontes olema valmis vähemalt kolm-neli kuud enne valimisi. Seepärast ongi Juhan Aarel oma tagasitulekulahingu ettevalmistamiseks aega sada päeva nagu Napoleonil, mitte ümmarguselt seitse kuud, mis tänast päeva valimistest eraldavad.
Korralik platvorm on varasematel valimistel olnud üks Rahvaliidu murelapsi. Tõsi, see ei ole ainult nende probleem. Eestis juhtub üsna harva, et mõni erakond saab kokku ideoloogiliselt tervikliku valimisplatvormi. Põhjus on väga lihtne.
Platvormid pannakse kokku üksikutest killukestest. Keegi vastutab majandusosa eest, teine vaatab sotsiaalteemat, kolmas nuputab hariduse tulevikku. Lõpuks lüüakse kõik ühte patta kokku. Nii pole ka ime, et platvormid koosnevad omavahel üsna kehvasti haakuvatest või teinekord lausa üksteist välistavatest osadest. Kui erakonnal endal ideoloogilist selgroogu pole, ei saa seda olla ka platvormil.
Hirm sügaval sisimas
Suurt probleemi pole see aga valimistel tekitanud, sest ka valijad ei vaevu tervikpilti vaatama. Heal juhul otsitakse sõnumit, mis endale meeldib, ja ülejäänut ei vaadata. Nii võibki kahe silma vahele jääda, et mingi pakutava soodustuse saamine on väga ebatõenäoline, sest lehekülg varem on suuremas kirjas lubatud riigi sissetulekuid vähendada.
Raskusi tekitab aga see, kui mingid olulised valdkonnad on platvormis kehvasti kajastatud. Ajakirjandus ei anna armu, kui näiteks välispoliitika või riigikaitse on kirjutatud kas või natukenegi asjatundmatult. Rahvaliidul on seni olnud just nende kahe valdkonnaga raskusi.
Valija ei tõsta sind kunagi peaministripartei staatusesse, kui ei usu sinu suutlikkusse Eesti iseseisvust tagada. Meil on rahvana sügaval sisimas alles hirm Venemaa ees ning ainus viis seda alla suruda on usk diplomaatide ja sõjaväelaste võimekusse. Kui seda usku pole, siis Islandi väljakule või Sakala tänavale ligi ei lasta, Stenbocki majast rääkimata.
Siit tuleb Juhan Aare esimene väljakutse. Näidata, et endiselt põllumeeste erakonnaks peetav jõud suudab kaasa rääkida ka parketil ja püssirohusuitsus.
Valimisnimekiri on seevastu olnud üks Rahvaliidu tugevusi. Isegi Tallinnas on suudetud välja panna tugevad esinumbrid, kuigi pealinnas on nn maaerakonna maine seni ka parimate kandidaatide tõsiseltvõetavust alla kiskunud. Natukene on erakonna üldine kuvand raskendanud tööd ka Tartus, kõigis teistes valimisringkondades on see olnud pigem pluss.
Heale valimisnimekirjale on lisandunud ka Rahvaliidu suurim eelis teiste erakondade ees: toimiv organisatsioon. Suuremas jaos maakondadest on olnud korralik võrgustik, kus vähemalt igas vallas ja paremates piirkondades isegi igas külas on tegutsenud toimekas rahvaliitlane. Inimene, keda võetakse tema kodukandis tõsiselt ja kelle juttu valimiste eel kuulatakse.
Praegu aga paistab, et see kants on kõikuma löönud. Jah, tänavuste mullistuste tagajärjel ei lahkunud erakonnast arvuliselt just kuigi palju liikmeid. Aga nad läksid siiski ja minejad ei olnud passiivne ballast. Inimene, kes pole viitsinud oma erakonna heaks midagi teha, ei viitsi ka ära minna. Inimene, kellel on ükskõik, ei viitsi samuti ära minna. Inimene, kelles on tekkinud trots ja kes on aktiivne, läheb ära ja tõestab oma õigust kusagil mujal.
Lahkutakse laevalt
See ongi juhtunud. Rahvaliidust lahkunute hulgas on endisi ministreid ja riigikogulasi, vallajuhte ja valimismeeskondade vedajaid. Ükskõik kui head nägu Rahvaliit ka ei tee, on see valus kaotus. Iga lahkuja võttis kaasa ka oma võrgustiku, niipalju kui tal seda oli. Seega on erakonna kunagiste edukate valimiste punutisse rebitud suured augud. Rahvaliidule kui suuresti liikmeskonna aktiivsuse arvel hääli saavale erakonnale mõjub asjade selline käik palju rohkem kui mõjuks üldise maine ja massiivse kampaania arvel hääli saavaile Reformi- ja Keskerakonnale.
Siit tuleb Juhan Aare teine väljakutse. Organisatsiooni peab taas kokku lappima ja leidma loodavale platvormile usaldusväärsed ja tõsiseltvõetavad kandjad. See ei ole niisama lihtne, eelmiste parlamendivalimiste nimekirja esimesest kolmekümnest poliitikust ei kandideeri seekord u 90%.
Rahvaliidu valimiskampaaniate tase on olnud üsna kõikuv. Ka see ei ole Eestis midagi eripärast. Stabiilselt teevad oma valijaskonda kõnetavaid häid kampaaniad vaid Reformi- ja Keskerakond. Teised on hädas ja sellegi põhjus on lihtne.
Korraliku kampaania tegemiseks on vaja teadmisi, kogemusi ja usaldust kõigi asjaosaliste vahel. See tähendab, et kampaaniameeskonnas oleks inimesi, kellel on vähemalt elementaarne arusaam kommunikatsioonist, propagandast ja reklaamist. Peale selle on vaja inimesi, kes on ka varem kampaaniaid teinud. Nad teavad, mis toimib ja mis mitte. Ning kõige selle juures tuleb suuta omavahel suhelda ja teisi usaldades oma ego alla suruda.
Kampaania eest vastutajaid ja reklaamiagentuuri pidevalt vahetades ei ole võimalik seda saavutada. Eestis juhtub aga üsna tihti, et valimistel hakatakse kampaania tegemist alles õppima. Seda võib ju endale üks kord lubada – siis, kui erakonda alles luuakse. Edasi on niisugune katsetamine kurjast.
Juhan Aare kolmas väljakutse on seega leida erakonnast üles inimesed, kes on olnud varasemaste edukate kampaaniate juures. Seejuures peaksid nende kogemused olema pärit siiski sellest sajandist, 1995. aasta loorberid on praeguseks tolmama hakanud. Kõrvale oleks ka vaja reklaamitegijaid, kes looksid Rahvaliidule moodsa ja tänapäevase kuvandi.
Juhan Aare teab fosforiidisõja ajast, mida võib korda saata õigesti valitud sõnade ja piltidega. Kui nüüd õnnestub leida tänapäeva sobivad, järgneb Juhan Aare sajale päevale võidukas kampaania, mitte Waterloo. 1
Aastatel 2002–2007 tegi autor Rahvaliidu valimiskampaaniat.
