Hea küsimus. Eks luulepisik oli juba enne keskkooli, aga siis tuli pikem paus – lapsepõlve luulekatsetused hakkasid juba piinlikkust valmistama, aga suutlikkust rohkemaks ei olnud. Ühel hetkel tuli aga loomistahtmine tagasi ja sai vormitud üks must käsikiri. Õnnelik saatus viis mind kokku just kirjastamistegevust alustanud Sven Kivisildnikuga ja sellest käsikirjast sündis mu debüütraamat. Selleks ajaks olin juba kolmekümne tuuris ja esindangi neid eesti luuletajaid, kes sel sajandil umbes 30-aastasena luuleraamatuid tegema hakkasid, nagu imetlusväärne Maarja Kangro või kadestamisväärne Indrek Koff. Luuletaja saab inimesest ikka sisemise sunni ajel ja soovist kellelegi tähis olla. Kaks võimalust – kas on heal inimesel väga halb või halval inimesel väga hea. Ma kõigun nende kahe poole vahel, ja siis sünnivadki luuletused, õigemini raamatud, sest nii-öelda juhuluulet teen harva. Pigem loon konteksti ja seega nimetangi oma kaanevahelisi just luuleraamatuteks, mitte luulekogudeks.

•• Mõned tekstid „Polügrafisti käsiraamatus” viitaksid justkui sellele, et teatud viisil rida ladudes on võimalik iga teksti luulena esitada.

No see mõte viib selleni, et mis see luule üldse on. Piirid on ju väga laiad ja „Polügrafistis” on peamine teema, kuidas kirjandus saab sündida, elada ja ka surra. Ja lõpuks tuleb välja, et kõige tähtsam on hoopis pakkimine. See on järeldus, milleni selle raamatuga jõudsin. Seda näeme iga päev raamatuturul. Pakend pole mitte ainult kaaned, vaid igasugune haip, mis ühe raamatu ümber käia võib.

•• Kadunud Kalev Kesküla kirjutas sinu „Eesti elulugude” arvustuses, et varsti võiks Meieli keelenalja tagant ka inimene paistma hakata. Tundub, et uues kogus oledki kriitikat kuulda võtnud.

Kalev suhtus minu loomingusse ülihästi ja tema tähelepanekud olid väga terased. Ka Jürgen Rooste ütles mu kahe esimese raamatu kohta, et muidu on kõik hea, aga kuidagi distantsilt ja külm, et inimlikkust on vähe. Niipalju kui ma olen suuteline end avama, nii palju see sokiraamat ka avab. Mul on väga kahju, et see Kalevini ei jõudnud, oleks tahtnud teada, mida ta sellest raamatust arvab. Olen tõepoolest tema tarka sõna kuulda võtnud.

•• „Mu sokid on terved” avaluuletuses kirjeldad sotsiaalse luuletaja rolli ambivalentsust: luuletad küll langusajast, aga su enda „sokid on terved” ja tegelikult sa hädalisi ei aita või isegi ei saa aidata.

Kas ilu päästab maailma? Kas on neid, kes võiksid ehk leida abi mõnest luuleraamatust ka juba selle pärast, et kauplustes on need raamatud üsna kallid? Nad ei suuda neid ka osta. Kuidas neid inimesi aidata, kellele ma seal nii autori seisukohaga kui ka inimtüüpide portreteerimise kaudu kaasa tunnen, aga kellest ma võõrandunud olen? Aga ma olen selle raamatu teinud ja see on minupoolne abi, et hakkaks mingil hetkel veel valusam, et siis oleks natukene parem. Tundeskaalad on kriisiajal ikka laiemad, seal pole ainult masendus, vaid ka rõõmu. Inimene saab langusajal läbi elada rohkemat kui headel aegadel.

•• Kas sa ei karda, et su ajaline luule vajab viie aasta pärast selgitavaid joonealuseid märkusi?

Võib-olla vajab küll. „Mu sokid on terved” on tõesti konkreetses ajahetkes kinni. Ta on osalt jäädvustus, et kui keegi tagantjärele seda aega lahkama hakkab kirjanduse kaudu, siis taustmaterjal, näiteks ajalehed, annab selgitusi, mis on toimunud. Joonealuseid märkused on üldse väga toredad, näiteks Jaak Rähesoo või Enn Soosaare joonealuseid, ees- ja järelsõnu nautisin ma rohkem kui William Faulknerit. See on tundejäädvustus ajaloole, aga kas ta ajale vastu peab, seda ma ei tea.

•• Uue raamatu tsükkel „Riik” on vormilt eksperimentaalne „lahtine” tekst. Kuidas oleks ühe autoripoolse kommentaariga?

Tsükkel „Riik” on otsekui koolikirjand „Minu päev”. Algab minu minekuga tööle, autot mul pole. Vaatan seisvaid autosid, ja olles tekstiga pikalt tegelenud inimene, tahan teada, mida nendel autodel mulle öelda on oma AFX ja AFB-dega. Lähen tööle, loen tänavasilte, ei tunnegi midagi. Kogen seda sama, mida inimene, kes seda raamatuteksti hõlmata püüab. See on diktofoniga tehtud töö, reaalselt elust võetud. Pärast tulpadesse panemist on võimalik, et sealt tulevad mingid uued tähendused. Ülevalt alla, diagonaalis või paremalt vasakule. Omamoodi tekstiotsing. Kui jõuan tööle, hakkan lugema poliitikute kõnesid, kirjutama artikleid, millest vahel jäävadki kõlama ainult märksõnad. Poliitikute kõned, mis kõlavad ilusasti, on sageli üks mulin, mis keerulisemaks, näiteks bi-keelde tõlkides muutuvad hoopis selgemaks. Ja siis lähen õhtul koju ja mõtlen, et saaks nüüd magama, et alustada järgmist päeva täpselt samamoodi, vaadates tänavasilte ja autonumbreid.  

•• Luuletus „Müür” koosneb tuntud inimeste nimedest, millest oleks võimalik müüri ehitada, aga seal pole su kirjastaja ja sõbra Kivisildniku nime. Kas ta ise toimetas selle välja?

Ei, seda seal ei olnudki. Seda võib lugeda austusavalduseks Svenile, kellega suheldes ei ole ma kunagi tundnud, nagu jookseksin peaga vastu müüri.

•• Käisime ühel ajal ülikoolis ja mäletan, et sa olid tuntud kui eriti hardcore Morrissey fänn. Kuidas suurepärane lüürikakirjutaja Morrissey sind mõjutanud on?

Eriti ei olegi, tal on küll väga head sõnad, aga nende puhul hindan eelkõige meloodilisust ja rütmi. Morrissey oleks mu peale ilmselt pahane, kui ta teaks, et ma olemas olen ja niimoodi ütlen, sest ta paneb ikka sõnumit sinna. Kui rääkida muusikast, siis olen avastanud mõjusid  hoopis Pink Floydilt ja Tom Waitsilt, täpsemalt tema naiselt Kathleen Brennanilt, kes talle laulusõnu kirjutab.

•• Mis tundetooniga su langusaja luulet esitama peaks: sõjaka, meeleheitel, sentimentaalse?

Arvan, et lootusrikka. Aga nagu ütlesin, tundeskaala on lai, ühe luuletuse sees on tundeid, mis inimest valdavad ühekorraga, kuid kiiresti vahelduvad. Ühes stroofis võib olla süüdistus, et olete ise oma vaesuses süüdi, ning järgmises võin lootust anda. Ise oma luulet ette lugedes olen püüdnud igasse reasse kätketud eri tunnet ka vastavalt edasi anda.

Ehk mõni näitleja leiab mu luuletamistest kõla ja intonatsiooniga üles seda, mida ma ise avada ei oska.

Luuletaja

Kaupo Meiel

(snd 1975 Pärnus)

•• Õppinud Pärnu Rääma koolis, Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis ja mõnda aega Tartu ülikoolis kirjandust ja folkloori. Töötab Pärnu Postimehe arvamustoimetuse juhatajana. Eesti kirjanike liidu liige

•• Raamatud: „Polügrafisti käsiraamat” (Jumalikud Ilmutused, 2006), „Eesti elulood” (Jumalikud Ilmutused, 2008),

„Mu sokid on terved” (Jumalikud Ilmutused, 2010)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid