Aare Pilv: kirjutasin „Ramadaani” valmis oma peasiseses Itaalias
•• Teie raamat on suures osas reisikiri. Miks otsustasite esimese pikema proosateose just selles, isegi liiga populaarses žanris kirjutada?
Ega ma žanrile kirjutamise ajal väga mõelnudki, lihtsalt hakkasin otsast kirjutama ja alles poole peal jõudis mulle pärale, et see on ju tegelikult reisikiri. Ise ma eriti suur reisikirjanduse lugeja pole, nii et ega mul pole väga selget ettekujutust, kuidas „Ramadaan” tolles praeguses „žanrikaanonis” täpselt paigutub ja kirjutades ei püüdnud ma end ka žanriga kuidagi teadlikult suhestada. Nüüd pärast raamatu väljatulekut tajun küll, et olen vist kuidagi „trendikas”, vastuvõtt on hoopis innukam kui luulekogude puhul, mille vastukaja on pikema vinnaga ja mõtlikum. „Ramadaaniga” oli üldiselt samamoodi nagu mu muude „ilukirjanduslike” asjadega – et teksti žanr ja vorm selgub kirjapanemise käigus; sama hästi oleks sellest võinud tulla ka Itaalia-teemaline luulekogu. Algselt nimetasin seda lihtsalt žanrilt Itaalia-failiks, kuhu järjest kogunes teksti juurde, ja nüüdki määratlen seda endamisi kui lihtsalt „Itaalia-raamatut”.
•• Kas Itaaliast ja Itaalias on kerge kirjutada, mis peibutab seda tegema? Ma pean silmas seda, et Eesti (ja mitte ainult Eesti) kirjanduslugu tunneb mitmeid Itaalia reisiraamatuid, siis justkui võiks selles olla midagi ahvatlevat juba sajandeid.
Eks siin vist on lihtsalt see põh-jus, et Itaalia on mitmes mõttes Eestile üsna vastandlik – lopsakas lõunamaa vs. kidur põhjamaa, euroopaliku kultuuri alg-lätted vs. Euroopa perifeeria. Need kontrastid ilmselt ärgitavad vaimu, löövad mingeid endastmõistetavusi paigast ära. Ma polnud varem ka väga eriline Itaalia-fänn (pigem tunnen mingeid hämaraid ihasid Andaluusia suhtes), nii et polnud ehk kõige tähtsam, et see oli just Itaalia, olulisem oli see, et mul oli võimalus mõnda aega elada nii, et miski ei meenutanud mulle Eestit ja siinset kultuurikeskkonda. Ja on õige küll, et „Ramadaani” oli väga kerge kirjutada, sest oli võimalik kirjutada kuidagi „õhus rippudes”, oma tagamaadest ja kontekstidest distantseerunult, mängeldes.
•• Osa raamatust on kirja pandud eri paikades Eestis, mingi osa Itaalias. Kuidas tajusite koha mõju kirjutamisele?
Põhiosa raamatust on kirjutatudki Eestis ja kummaline oli see, et koha muutus tegelikult ei mõjutanud kirjutamist, pigem oli niipidi, et kirjutamine oli minu viis Itaalias edasi viibida – need tund-paar, mis iga päev kirjutamisele kulutasin, elasingi otsekui Itaaliat taas läbi, viibisin nendes tundetoonides ja hoiakutes, mida olin seal kogenud. Nii et võib-olla saab öelda hoopis, et kogu raamat on mu peasiseses Itaalias valmis kirjutatud.
•• Tsiteerite nii Goethet, Bornhöhet kui ka Johannes Adam Freyd. Kas tundsite kohustust seda teha?
Ei, vastupidi, tsiteerisin neid suure mõnuga. Goethet on ainult ühes kohas, ja see oli spontaanne seos, mis tekkis Napolis sidrunipuid vaadates. Bornhöhe ja Frey aga on väga toredad lugemised, kas või oma keele, stiili ja väljendusviisi poolest, mis mõjub tänapäevas pisut kohmakalt, aga sedakaudu ka kuidagi soojalt ja inimlikult. Tundsin lihtsalt, et nad on meeldivad reisiseltsilised.
•• Heidate „Ramadaanis” mitmel puhul pilgu islamile, mida märkimisväärne osa Itaalia immigrante esindab. Mida teie, ksenofoobiat mitte põdedes, ütleksite neile, kes hirmutavad Euroopa islamiseerumisega?
Arvan tegelikult, et see pole pelk hirmutamine – pean üsna tõenäoliseks, et islami roll Euroopas üha kasvab. Kas sellest kujuneb islamiseerumine, seda ei tea, aga seda usun ma küll, et islam hakkab Euroopa tulevikus – näiteks poole sajandi pärast – vaikselt üle võtma seda funktsiooni, mis praegu on tõsikristlusel. Selle põhjused on nii demograafilised kui ka sisulised – muslimid võtavad usku tõsisemalt ja siiramalt kui sekulariseerunud Euroopa oma kristlust. Ja kindlasti ei kujune see valutuks, juba kas või seetõttu, et Euroopa, kes seni on saanud ikkagi suhteliselt omas mahlas küpseda, mis on hõlbustanud tolerantsuse ja demokraatia harrastamist, võib islami levikuga silmitsi olles ühtäkki avastada, et euroopalikul sallivusvõimel on piirid, kui ei olda enam nii ilmselgelt domineeriva tsivilisatsiooni asendis. Nii et suurimaks probleemiks ei pruugi saada lihtsalt võõra kultuuri sisseimbumine, vaid eurooplaste avastus, et nende usk oma tolerantsivõimesse, mis on praegu euroopaliku demokraatliku ühiskonna alus, on olnud illusioon.
•• Reisiraamat on tihedalt mäletamisega seotud minakirjutus. Kas „Ramadaani” luues sai teile midagi selgeks sellest, mida te varem kirjandusteadlasena teiste tekstidest lugenud olete?
Minakirjutuslikus mõttes ma vist midagi nii uut ei avastanud, mida ma poleks varem teadnud või aimanud. Kui ma midagi õppisin, siis seda, kuidas on kirjutada pikka proosat, nii et sellel oleks mingi sidusus ja struktuur. Üks asi, mis „Ramadaaniga” kinnitust sai, oli see, et kirjutamistegevuse enda ajaline struktureeritus aitab luua teksti struktuuri ja sidusust. Ette teada olev ajalõik, kuu aega Itaalias, hakkas vist juba ette struktureerima kohapealset kogemust kui kindla kompositsiooniga lugu, kuigi ma nägin seda alles tagantjärele. Ja kirjutades võetud eesmärk, et „Ramadaan” võiks valmis saada mu enda sünnipäevaks, st kirjutamine hakkas struktureerima mu enda elu, kandus ka teksti enda loomusesse üle. Kuid see polnud midagi põhimõtteliselt uut, ka mu viimatised luulekogud on kirjutatud samamoodi teatavate isikliku eluaja organiseerimise projektidena.
•• Järelmärkustes ütlete, et vastutate teksti ortograafiliste iseärasuste eest. Kas ka ilukirjanduslikus tekstis tuleb „keelepolitseiga” sekelduste vältimiseks iga väikse kõnekeelsuse eest juba selge vastutus võtta?
Ei, mitte seda. Selles raamatus olen sihilikult kõrvale kaldunud ühest eesti õigekirja reeglist (mis see on, jäägu lugejate mõelda, sest sellel on natuke sisuline tähendus) ja selle märkuse panin igaks juhuks, et ei arvataks, et hea toimetaja on selle tähelepanematult läbi lasknud.
Eluloolist
Aare Pilv (snd 1976)
kirjanik ja tõlkija
•• Kirjandusteadlasena uurinud autometatekstuaalsust ja Madis Kõivu loomingut
•• Raamatuid: „Näoline” (Tuum, 2007), „Nägemist” (Tuum, 2002), „Tema nimi on kohus” (Tuum, 1999)
