Kuulamise, vaatamise ja mõtisklemise võimaldamiseks on vajalikud ka toestavad tegevused, nagu käimine ning einetamine, muidu jääb Pilve reisikirjas autori enda isik Itaaliaga, selle ajaloo ja ühiskonnaga võrreldes tagaplaanile.

Väsitav Rooma

Märkimisväärse sidususe ja „aktsiooni” puudumisest hoolimata on „Ramadaan” tänu autori erudeeritusele ja ladusale väljendusoskusele huvitav lugemine. Mõistagi leiab siit arhitektuurimälestiste ja muuseumi-eksponaatide kirjeldusi. Kõnekamalt mõjuvad aga fragmendid mööda vilksatavast argireaalsusest, mis mõjub põhjamaalase pilgule ometi eksootilisena – seinal hiiliv sisalik, lauljat pärani silmi vahtiv poisike, tänaval käekotte ja vihmavarje müütavad mustanahalised. Ühe viimase pildina jäädvustab Pilv elektrikapi peal päikese käes jalgu kõlgutava vanamehe. „Me ei rääkinud midagi – kas ta mind tähele panigi, kes ma teda eemalt seirasin –, aga ma tundsin, et olen temaga nõus.”

Rooma tundub Pilvele väsitav, nagu paljudele teistelegi enne teda. Massimõrvaritest keisrite rajatud kunstimälestisi vaadeldes meenub autorile, et tsiviliseeritus ei tähenda metsikuste lõppu, vaid nende süsteemseks muutmist. Sümpaatiat tekitavad temas aga elusad itaallased, kelle elu saatev näiline korralagedus jätab ruumi inimlikule üksteisega arvestamisele.

Aare Pilv

Ramadaan

Tuum 2010

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid