Kommentaar: Laskesuusajuhtide möödalask

Eesti laskesuusatamise föderatsiooni juhtidel tulnuks anda en­dast kõik ja veel rohkemgi, et andekas Martten Kaldvee ei oleks meelisalale selga keeranud.

Jaanuari alguses jahmatas Kaldvee Eesti spordimeediat Saksamaal Oberhofis peetud MK-sarja sprindietapi seitsmenda kohaga. Mis sellest, et tuisus ja tormis võisteldes kujunes jõuproovist paljudele tema rivaalidele laskejoonel paras loterii – vaid ühe möödalasu teinud Kaldvee näitas aga keerulistes oludes samuti ka sitket sõiduvormi.

Üheksa kuud hiljem ei ole Kaldvee paraku enam laskesuusataja, kuigi on alles 24-aastane ja võiks auga välja teenitult nautida Eesti A-koondislase staatust. Ajal, mil tema endised koondisekaaslased valavad higi uueks hooajaks valmistumisel, käib Kaldvee viiel päeval nädalas kella 8.30-st kuni 17-ni raamatupidajana tööl ning esmaspäeva, kolmapäeva ja reede õhtuti on hõivatud finantsjuhtimise magist­riõpingutega EBS-is.

Tubli, Martten, tuleb öelda – lahtine pea ei jäta sind ka pärast ootamatult lühikeseks jäänud sportlaskarjääri kindlasti hätta!

Paraku saadavad Kaldvee spordist loobumist mitu valusat „aga”. Eesti sport ja eriti veel laskesuusatamine pole kuidagi sedavõrd laia kandepinnaga, et võiksime lubada luksust lasta sportlasel, kellele mitu tippspetsialisti on ennustanud helget tulevikku, eeldatavate karjääri parimate aastate eel püssi põõsasse ja suuski nurka visata!

Mida tegid Eesti laskesuusatamise föderatsiooni juhid selleks, et keelitada Kaldveed tippspordis jätkama? Aus vastus: mitte mi­dagi. Suurte eesmärkidega noormees, kellelt tunnustatud soome lasketreener Asko Nuutinen ootas lähiaastatel maailma tippu tõusmist, vajanuks alaliidult mingitki majanduslikku abi, aga seda ei tulnud ega tulnud ei kevadel ega ka suvel. Kui augustis ilmnes, et ei tulegi, lõi Kaldvee lõplikult käega. Tema sõnul pole mõeldav käia Eesti riiki vaid oma rahakoti toel esindamas.

Ta on seda teinud – ka mainitud Oberhofi MK-etapile, mis jäi tema karjääri säravaimaks võistluseks, pidi ta millegipärast lendama oma raha eest. Eesti alaliit pole auvõlga ära klaarinud tänase päevani, kuigi saab rahvusvaheliselt föderatsioonilt (IBU) MK-etappidel osalemiseks kopsakat toetust. Eesti võis eelmisel hooajal igal MK-etapil välja panna kolm nais- ja kolm meessportlast, kellest igaühe reisikulusid toetas IBU 1000 euro ehk 15 646 krooniga. Kuue sportlase peale kokku teeb see üle 90 000 krooni. Olgu veel mainitud, et kõnealusel Oberhofi-etapil käis Kaldvee asemel IBU raha eest endine murdmaasuusataja Priit Narusk, kes toona alles õppis püssi käes hoidmist.

Saamata stipendium

Kevadel, kui pandi paika Eesti koondis eelseisvaks hooajaks, ootas Kaldvee lootusrikkalt, et hakkab saama A-koondislase stipendiumi, 15 000 krooni kuus. Lootuseks see jäigi. Lisaks ei suutnud alaliit tagada laagrite eest tasumist. Samal ajal tegeles Kaldvee ise aktiivselt sponsorite otsimisega, sest plaanis jätkata koostööd Nuutineniga. Ta pani kokku uue hooaja eelarve – juunis laager Norras, seejärel kolm laagrit Austria Alpides, oktoobris-novembris pikk esimese lume laager Põhja-Soomes, harjutamine kodumaal ja muidugi võistlusreisid –, mis paisus koos treeneri palga ja kuludega miljoni kroonini. Kui noormees ühel hetkel avastas, et 60 protsenti vajaminevast summast jääb puudu, oli aeg raskeks otsuseks küps. Kuidagi oleks ta võinud ju punnitada ja ehk isegi välja vedanud, ent maksimalistina ei näinud sel mõtet.

Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver, kes oli Kaldvee murdmaatreener, aidanuks ilmselt edasipüüdlikku laskesuusatajat  tasu küsimata tulevikuski. Ilmselt sportlikust huvist, et kuhu ta küll välja jõuda võiks, arvas Kaldvee. Alaver pakkus Kaldveele kevadel, et võiks püüda aidata tal eelarvet kokku saada, aga eks suusaprofessoril jätku niigi palju tööd muudel rinnetel.

„Sportlane on kuningas, treenerid, alaliidu töötajad ja muud manulised aga tema alamad,” on Alaver öelnud. „Kui poleks sportlasi, ei oleks ka alaliitu.”

Laskesuusatamise föderatsiooni juhtkond eesotsas hiljuti taas presidendiks valitud Aivar Nigoliga võiks nendele sõnadele tähelepanu pöörata. Eriti olukorras, kus hulk noorema põlvkonna sportlasi kirjutas kevadel alla pöördumisele, milles nad teatasid, et ei soovi teha koostööd koondise peatreeneriks palgatud lätlase Maris Cakarsiga. Nuutineni peatreeneriks ihanud sportlaste hääl jäi paraku hüüdja hääleks kõrbes. Nii nagu sageli on juhtunud.

Pole ime, et osa sportlasi (Eveli Saue, Kadri Lehtla, Priit Viks) jätkasid kõigest hoolimata Nuutineniga koostööd. Laskesuusakoondises on aastatega kogunenud palju lahkhelisid ja musta pesu, mida üleöö ei hävita. Aga alajuhid võiksid vähemalt üleöö end sportlaste teenistusse rakendada!