Distantsilt: pildikesi Eestist
Maandusin Eestis 2005. aasta novembris. Mu tollane kaaslane oli alustanud Tartu ülikoolis tööd juba paar kuud varem – septembris. Ja kui enne minu tulekut Skype’is vestlesime, rääkis ta, et Eestis on igav. Proovisin nõu anda: mine mõne töökaaslasega välja. Pidasin loogiliseks, et kohalikud hispaania keele huvilised ei väsi uuele õpetajale ekskursioone korraldamast ja näitavad talle kõiki linna nurgakesi – ning tunnevad huvi hispaania muusika, filmide, inimeste ja toidu vastu, räägivad oma reisidest Hispaaniasse. Kuid miski polnud tõest kaugem.
Pakkusin, et ta võiks minna nurgapealsesse baari, võtta raamatu kaasa ja nautida õhtut kohviga. „Siin ei ole nurgabaari,” ütles ta. Ma ei uskunud. Hispaanias on igas nurgakeses Barcelonast Cadizini baar, kus einet võtta ja ajalehte lugeda. Meie, hispaanlased, elame baarides. Naudime head toitu ja vajame suhtlemist nagu õhku.
Mu esimene kokkupuude eestlastega oli Gatwicki lennujaamas. Enamik reisijaid, kes lennukile pääsemist ootasid, olid inglased ja eestlased. Seal nägin, kuidas eestlased välja näevad, ja kuulsin, kuidas nad räägivad. Nagu ma oma hispaanlastest sõpradele naljatades kirjeldasin: löökidena nagu kirjutusmasin, lühikeste sõnadega, et saaks suu kiiresti kinni panna, enne kui hakkab külm. Sõnadega nagu „öö” (kui hirmutav!), „jää”, „kuu”, „õhk”, „lõhn”.
Kui olin lennukisse sisenenud, rabas mind esmalt pea hauatagune vaikus. Aga siis tulid kohe inglased, umbes 30 meest, juues ja lärmates. Nende „eesti pidu” oli alanud. Nii tutvusin ma sellise nähtusega nagu nädalalõputurism ja purjutamine.
Klient on... alam
Esimene kontakt, mis võõral maal tekib – ükskõik kas tulla üheks päevaks või pikemaks –, on kogemus teeninduse, poodide ja restoranidega. Usun, et Eesti on esimene maa, kus olen tundnud, et klient on kõiges süüdi, klient ei ole kuningas, vaid alam, ta on nuhtlus ja lihtsalt väljakannatamatu inimene, kes tülitab võõrast, keda kutsutakse ka kelneriks või müüjaks. See tunne tekib supermarketi kassas, kus müüja ei ütle sageli tere, kauba maksumust ega täna. Mu peaaegu eluline vajadus juua igas või-malikus kohas kiirelt kohvi kadus esimesel kokkupuutel Eestiga. Proovisin mitmel korral Paabeli „nurgapealses baaris” osta kohvi ja pirukat. Kannatlike eestlaste järjekorra pikkus vastas Werneri ettekandja aeglusele. Aja jooksul, mil ettekandja teenindas ühte klienti, oleks Hispaanias teenindatud kaheksat. Teine vahejuhtum leidis aset lokaalis Suudlevad Tudengid. Ettekandja serveeris Coca-Colat ja ma palusin: „Vabandust, kas te võiksite tuua veidi jääd ja sidrunit?” Seepeale haaras ta peaaegu raevunult klaasi ja läks tagasi baarileti juurde.
See kõik juhtus mõned päevad enne nädalalõppu, mil läksime Amsterdami hispaania keele õpetajate kursustele. Ühes kohvikus tellisime Coca-Colat. See toodi jääta. Kuna mu alateadvuses oli endiselt ere mälestus Tartust, palusin kogu oma hollandi keele oskust appi võttes kelnerit: „Härra, palun vabandust, kas te oleksite nii lahke ja tooksite koola juurde jääd?” Ta vastas: „Te ei pea seda paluma nagu taevaõnnistust!” See oli tunne, mida hakkasime hiljem sõprade seltskonnas kutsuma „vastupidiseks kultuurišokiks” – see tekib, naastes koju või kohta, kus on varem elatud ja mille kultuuri omaks peetud.
Hispaaniasse minek on iga kord peaaegu trauma. Pärast kuid Eestis kedagi musitamata tuleb põsemusisid jagada kogu perele ja sõbrannale, kellega tänavanurgal kokku põrkad. See on peaaegu masendav. Siis mõtlen, kui mugav oleks mitte öelda tere inimestele, kellega kokku juhtun. Kui mugav oleks mitte naeratada ega helistada lihtsalt selleks, et küsida, kas kellegi tervis on täna parem kui eile. Ei mingit keerutamist ega silmakirjalikkust nagu Hispaanias.
Pärast Tartu-aastaid (ja enne taas Eestisse naasmist) elasin aasta Bakuus. Tulles kord närvilise ja kaootilise liiklusega Bakuust Riiga, kohtusin sõbra Epuga. Läksime lennujaamast linna ja parkisime auto jõe äärde. Kui ma suurt teed ületades nägin lähenevaid autosid, tegin seda, mida teeks ükskõik milline hispaanlane või aser. Jäin seisma, et kindel olla, et autod peatuvad. Epp oli selleks ajaks juba peaaegu teisel pool teed ja naeris. Liikluskasvatus Balti riikides on võrreldes lõunaga imetlusväärne.
Kohtasin oma head sõpra Andrust ühel teisipäeval kohvikus otsimas oma sülearvutit. Küsisin, millal ta selle kaotas. „Eelmisel reedel,” vastas ta. Üllataval kombel leidis ta selle. See oleks Hispaanias mõeldamatu, Eestis aga täiesti normaalne. Räägin alati, et Eesti on maa, kus pole korruptsiooni ja inimesed on ausad.
Tumm paarike Eedenis
Alati, kui mul on käinud külalisi väljastpoolt Eestit, on tulnud jutuks inimeste käitumine, näoilmete ja inimestevahelise läheduse avaldused. Eedeni kaubanduskeskuses istus üks paar ja einestas. Mu sõber José Maria vaatas neid ja ütles: „Kas saad aru? Nad on minuteid istunud ilma sõnagi vahetamata ja isegi üksteisele otsa vaatamata.” See on juhus, mõtlete teie, head lugejad. Aga ei, see ei ole juhus, see on üks paljudest suhtlemispuuduse näidetest.
Olen keeleõpetajana märganud radikaalset muutust, mille teevad läbi Eesti noored, kes on mingi aja veetnud Hispaanias õppimas. Vaiksetest ja tõsistest inimestest said naeratavad, suhtlevad ja žestikuleerivad inimesed.
Välismaalasest Eesti elanikuna on mind ikka lõbustanud mu mõnda aega välismaal elanud eesti sõprade märkused oma rahvuskaaslaste kohta. „Miks me, eestlased, peame olema nii tõsised?” küsis Maris, kes elab Mehhikos. Kui mu sõber Marti küsis Niguliste kirikusse sisenedes, kas pääs esimesele korrusele on tasuta, sai ta uksehoidjalt vastuse: „Kus maailmas on pääs muuseumisse tasuta?” Väljudes hüüatas Marti üllatunult: „Miks ta pidi nii ebameeldivalt vastama?!” Sul on õigus, Marti, Madridis on peamiste muuseumide külastamine nädalavahetusel tasuta. Tere tulemast tagasi kodumaale!
Kuigi minu jutust võib naljaga pooleks järeldada, et eestlased leiutasid Skype’i selleks, et vältida näost näkku suhtlemist, on mul siiski õnnestunud eestlaste seas sõpru leida. Mulle meeldib rahulikus Tallinnas elada. Tööle minnes imetlen vanalinna. Talvel vaatan lumeräitsakaid akna taga. Või näen tänaval oravat või rebast. Selline maalähedane, rahulik, aga samal ajal kõigi euroopalike mugavustega linn ei tekita stressi, vaid on hea elu- ja töökeskkond.
