Erki Nool: Sydney olümpial oli üks mu raskemaid võistlusi

Homme möödub kümme aastat Erki Noole kullavõidust Sydney olümpiamängudel, mis kujunes äärmiselt närvesöövaks, ent väga õnneliku lõpuga võistluseks.

1996. aasta Atlanta olümpia kümnevõistluses saadud kuuenda koha järel purskas Nool kogu südamest: „Tahan saada võitmatuks!” Mitu korda raskem oli Võrumaalt kuuelapselisest perest pärit enda suhtes ülinõudlikul sportlasel oma unistust teostada. Aegade tugevaimas konkurentsis tuli 1998. aastal 8667 punktiga Euroopa meistriks kroonitud Erkil leida paarisajapunktine arenguvaru. See oli temas peidus, ent kelle toel end maksma panna?

„Kui 1999. aasta jaanuaris Lanzarotel treenides ühel päeval kõrgust hüppasin, ütlesin endale: „Kui tahan tulla olümpiavõitjaks, vajan kõrvale tipptasemel inimesi, kes teavad, mida tuleb tippkümnevõistlejal teha.”

Pädevad abilised

Maikuise Götzise võistluse avapäeva järel soovitas Erkit juba üle aasta abistanud doktor Alexander Jontschew, kes peab praegugi Saksamaal kliinikut, pöörduda kahekordse olümpiavõitja Daley Thompsoni jutule.

„Meil polnud millegagi riskida, kuulus britt sai vastata yes or no!” meenutas Jontschew.

Thompsonit oma iidoliks pidanud Nool selgitas, mida tahab teisel võistluspäeval saavutada. Daley tahtis veenduda, et eestlase suuri soove ja soovide täitmise võimet ei lahutaks käärid.

„Meil polnud vaja Erkit kuidagi motiveerida, ta teadis, et see on tema viimane olümpia, kus ta saab võita kõige ihaldatuma autasu,” lausus Suurbritannia treener Greg Richards, kelle Thompson kutsus ettevalmistuse juhiks. Daley ise asus tiimi mentoriks.

Olümpia suurimaks soosikuks hinnati Tomaš Dvorakit, kes püstitas 1999. aasta juulis Prahas

maailmarekordi 8994 ja lasi lõdvestumise tõttu 1500 m jooksu viimastel meetritel käest ainulaadse šansi koguda esimesena 9000 punkti.

„Nii Tomaš kui ka mina olime veendunud, et ta teeb maailmarekordi juba järgmisel etteastel Sevilla MM-il, kuid sealses leitsakus osutus see võimatuks,” meenutas Dvoraki treener Zdenek Vana, kes esines eelmisel nädalal Tallinnas kümnevõistluse seminaril.

Sealsamas Sevillas tegi Nool inglaste juhendamisel esimese etteaste, kuid andis teivashüppe nulli tõttu kindlana tundunud hõbeda käest. Siis pidas Thompson talle lühikese, ent sisendusjõulise sõnavõtu meistriks kasvamisest. Katkestamine ei tulnud kõne allagi! Nool lennutas oda isikliku rekordi lähedaselt – 70.22!

„Teadsime, kui raske on Dvorakiga võrdselt konkureerida,” lausus Richards. „Meie ülesanne oli aidata Erkil saavutada nii kehaline valmis­olek kui ka tehniline kindlus ja et ta oleks igal alal alati võistlusvalmis. Erki on loomult väga võitluslik: tahtis treeningul olla igas harjutuses, ka sõudeergomeetril parim.”

Kõrge valulävi

Aasta enne olümpiat külastas Nool abilistega Austraaliat, et mängude-eelne treeningulaager Gold Coastis sujuks halbade üllatusteta. Dvorak kogus olümpiahooaja kevadel Götzises taas võimsa summa 8900.

„Ka Erki võistles väga hästi ja püstitas Eesti rekordi 8741,” ütles Richards. „Ta uskus, et suudab tõusta samale tasemele, kus oli juba Dvorak. Kaks kuud hiljem Talence’is lahutas Erkit tšehhist mõnikümmend punkti (8733 ja 8706 – toim), see võistlus andis talle palju enesekindlust.”

Peategelase kindlustunnet süvendasid abilised, kelle hulka kutsus Jontschew veel austerlasest massööri Josef Obermülleri.

„Daleylt, kes oli selle tee mitu korda läbi käinud, sai Erki alati nõu ja vajaduse korral tuge sisemise veendumuse tugevdamiseks,” ütles Richards. „Tema otsusekindlus keskenduda eesmärgi saavutamisele oli kompromissitu.”

Teismelisena Tallinna spordiinternaatkoolis õppides oli Erkil hämmastav koormuse talumise võime, meenutas olümpiavõitja esimene treener Rein Sokk.

„Ta polnud margimees treeningutel, vaid võistlustel,” ütles Sokk seminaril. „Vahel tegi ta võistlustel ebareaalsena tundunud tulemusi. Õpetasin poisse: „Te peate võistlustel ise hakkama saama.” Olümpiakulla saamiseks tuleb enda eest seista. Erkil oli võitleja hing.”

Kahtlemata ka erakordselt kõrge valulävi. Üks näide kevadisest California laagrist: kuuetunnise treeningu lõpetuseks jooksis Nool viis korda 400 meetrit üle minutilise puhkepausi. Kõik seadsid siis end juba minekule, kui Thompsoni ettepanekul sikutati veel sõudeergomeetrit. Muidugi võidu peale, Daleyga teisiti ei saanukski!

„Pärast viimast kordust heitsin põrandale pikali,” meenutas Nool. „Kogu keha tulitas ja käed olid rasked nagu puutükid. Alles kümne minuti pärast suutsin end tasapisi liigutada.”

Kuid igapäevarutiin, mis koosnes kindlal ajal harjutamisest, söömisest, massaažist ja Jontschewi protseduuridest, viskas Noolel olümpiaeelses laagris Brisbane’is äkki üle: „Ei ühtki massaaži enam! Ma ei taha tilgutit näha ka!”

Hästi, vastas Daley ja otsustas: „Homme hommikul sööme linnas, joome kohvi, loeme lehte, külastame kasiinot.” Nool meenutas, et Jontschew ei saanud aru, mis juhtus: kas sabotaaž?

„Erki on emotsionaalne, aga minagi olen emotsionaalne,” lausus Jontschew. „Astusin sammu tagasi. Meile oli tähtis, et sportlane oleks number üks, kõik teised tegutsesid tema heaks. Erki jooksis, hüppas ja tõukas, mitte meie. Ta polnud ju kunagi oma tulemustega rahul. Ei iial!”

Kuigi Nool oli üks Eesti kindlamaid medalitaotlejaid, ei toetanud Eesti arstid Jontschewi kaasamist võistkonna doktorina.

„Läks lahti väga suur kaklus,” lausus Nool. „Et ta pole arst, vaid soolapuhuja. Taheti näha tema koolituslubasid ja tegevuslitsentse, ta saatis need kõik. Vajasin arsti, keda saan usaldada ja kes on pädev.”

Draama kettaheites

Olümpia esimestel aladel jäi Noolel soovitud tulemustest veidi vajaka, ent ka konkurendid loovutasid punkte. Medalimängust langes Dvorak, kes ei kosunudki juba suvel kiusanud seletamatust kõhuhädast. Erki ei kukkunud aga pärast kuulitõuget esmakordselt paremusjärjestuses.

„Isiklik rekord 15.11 oli väga magus, ta oli kuulitõuke kallal palju vaeva näinud: ühel päeval tõukas hästi, teisel halvasti,” lausus Richard, kes nagu hoolealunegi ootas avapäeva järel Thompsonile kuulunud olümpiarekordi 8847 ületamist.

Noole aeg 14,48 110 m tõkkejooksus oli hea, ainult kümnendiku võrra isiklikust rekordist kehvem. Siis tuli dramaatiline kettaheide: kaks nulli! Enne kui Erki kolmandal katsel saadud 43.66 kanti ametlikult protokolli, kulus ligi kolm tundi. Milline psüühiline piinapink kullafavoriidile!

„Ütlesin Erkile: „Hoia pea külmana ja keskendu, jäta otsustamine võistluste žüriile, kes ütleb jah või ei. Sinu ülesanne on edasi võistelda,” meenutas Richards.

Teivashüppele läks Nool tuimalt, pikk teadmatus oli eriti röövinud vaimuenergiat. Ta oli kolmel eelmisel võistlusel ületanud 5.50, nüüd jäi laeks viis meetrit. „Erki sai aru, et peab tugevasti pingutama ja leidma endas jõuvaru, kui tahab tulla meistriks,” lausus Richards. „Odavise oli tal aeg-ajalt ebastabiilne, kuid ta viskas korraliku tulemuse ja 1500 m jooksule võis minna üsna rahuliku tundega.”

1500 meetri jooksuks oli Erki teinud inglaste soovitusel eritreeningut: medalid jagatakse viimasel alal. Olümpiavõitja Nool kogus 8641 punkti. Sinimustvalge lipuga triumfeeris väli­selt kurnatud, ent sisemiselt kindlasti üliõnnelik 30-aastane mees.

„Olümpiamängudel tekib väga suur närvipinge, MM- või EM-võistlustega ei anna võrreldagi,” meenutas ta elu üht tähtsündmust. „Sydneys oli üks mu raskemaid võistlusi.”

Meenutused

Veiko Visnapuu

toimetaja

Noole kire

lummuses

Nool on esimene Eesti sportlane, kelle triumfi tiitlivõistlustel tunnistasin. 2000. aasta varakevad Sydneys ei unune iial. Üle­elamised seljataga, tõusis olümpiastaadioni keskmisse lipuvardasse sinimustvalge lipp ning en­dast kõik ja enamgi andnud Eesti mees po­see­ris saja tuhande ini­me­se ees draamatilise teekonna ta­suks teenitud kuldmedaliga. Sain kaasa elada ka Andrus Veerpalu, Kristina Šmigun-Vähi ja Gerd Kan­teri kullavõitudele eri suur­võist­lustel. Sügav kummardus nen­degi ees, aga erki-noolelikust emotsionaalsusest ja ülevoolavast võidutahtest jäin eestlasi er­guta­des sügavalt puudust tund­ma.

Erki triumfile järgnes magamata öö. Kümnetunnine ajavahe soosis Euroopa lehemeeste tööd olümpialinnas, siirdusime kolleegidega pärast kümnevõistluse lõppu kuldmedalipeole kesklinna pubis­se. Seal intervjueerisin kohaliku aja järgi umbes kell neli varahommikul Erki abikaasat Kadrit ja kell kuus lähetasin emotsionaalse loo naise üleelamistest kodumaale.

Aga ülejäänudki aeg Sydneys kuni kojusõiduni möödus Erki võidu joovastuses. Ta lummas mind ja tuhandeid teisi fänne oma erakordse kirega! Aitäh, Erki, kümne aasta taguse suur­etenduse eest!

Harry Lemberg

tiimiliider Sydney olümpial

Protestid jooksid liiva

Karismaatiline doktor

Alex­ander Jontschew, kellel jagus meeletult energiat. Füsioterapeut Josef Obermüller, kelle käed tegid imet. Da­ley Thompson, suur isiksus, kes rahustas ja ergu­tas ning vajadusel sekkus ka ettevalmistusse. Greg Richards, kes tegi väga head tööd väljakul.

Kuid Gregil polnud kerge, võistlustules oli ka tema teine õpilane, inglaste medalisoosik Dean Macey. Ei tea, mida ta läbi elas! Üks oli selge: Erki ja ta tiim saabusid Gold Coasti treeningulaagrist Sydneysse kulla järele.

Esimesel päeval võistles Erki võim­salt. Kui ta sama kindlalt jätkab, eeldab olümpiakulla võitmine ja Daleyle kuuluva olümpiarekordi alistamine te­malt vaid teise päeva läbitegemist.

Ometi läks ootamatult närviliseks. Erki kettaheite kolmas katse tekitas segadust. Läksime Gre­giga pärast ala lõppu TIC-i (tehnilise informatsiooni keskus) ja te­gime kirjaliku järelepärimise olu­korra kohta. Kettaheitevõistluse vanemkohtunik teatas, et katse oli määrustepärane. TIC-is su­mises nagu mesilasepesas: ametlikke tulemusi ootasid amee­rik­lased, inglased ja tšehhid.  Ütle­sin Gregile: „Sul on parem oma poiste juurde minna.” Pärast amet­like tulemuste tea­tamist läks pillerkaariks: kirjalikult pro­testisid ing­lased ja tšeh­hid, kuid Erki tule­mus jäi jõusse ning pro­testijad jäid sajast dollarist ilma.

Pärast odaviset õnnitles mind Daley ja üt­les, eestlastel on uus olümpiavõitja.

Kristi Vahemaa

toimetaja

Loengu asemel šampanjat jooma

Jälgisin ajakirjandustudengina olümpia teleülekandeid Tartus. Avapäev oli kui Erki võidumarss, ent hinge jäi ärevus. Kõik õnnestus suurepäraselt, järelikult oli mingit jama oodata. Kui süda­ööl telerit vaatasin, nägin tõkkeid ja vihmasadu. Silme ette rullusid komistamised ja libisemised. Kõik sujus, ent mitte kauaks. Pärast ket­ta­heidet läksin minagi pi­sarates magama. Mul oli õudselt kahju nii Erkist kui ka pöidlahoidjatest, sest Sevilla MM-i teivashüppe null oli valusalt meeles. Ma­gada loomulikult ei saa­nud ja igaks juhuks panin teleri män­gima. Just het­kel, kui Toomas Uba tea­tas: meie mees saab siiski edasi võistelda! Närvesööv teivashü­pe, kindel odavise ja elu parim 1500 meetri jooks tõid õnne meie õuele. Või­mas! Nagu oleks ise rassinud ja poodiumile tõus­nud.

Kooliteelt ei unune iial üks seik: keset tänavat lähenesid kaks vanemat daami, kes kohakuti jõudes teineteist Erki võidu puhul kallistasid. Õigusteaduse loengusse me sel päeval ei jõudnudki, otsustasime hoopis šampanjat juua.