Raul Rebane: tippsportlased lahendavad oma psühholoogilised probleemid ise

Raul Rebane jätkab tööd talle preemia toonud teemaga ning otsib lahendust küsimusele, kuidas lahutada järgnevaks paariks kuuks Gerd Kanter ja ketas.

•• Raul, palju õnne! Võitsid oma tööga sportlase sotsiaalsest rollist Euroopa kergejõustikuliidu innovatiivsuse auhinna. Gerd Kanter on väga suhtlusaldis – ta jagab lahkelt intervjuusid, kui vaja, siis Skype’i teel, esineb, kohtub noortega, kirjutas raamatu. Kas tõesti on sportlase sotsiaalsus nii eriline, et selle kirjeldamise eest saab võita innovatsiooni auhinna?

Minu töö koosnes teoreetilisest osast ja praktilisest rakendusest. Kindlasti ei saanud ma auhinda sellepärast, et Gerdi käitumine oleks kuidagi eriline.

Esiteks, teema oli juba innovatiivne, sest jahmatusega avastasin, et spordi filosoofilisi-ideoloogilisi töid on Eestis tehtud väga vähe. Enamik kirjutab sellest, kuidas teha mingit liigutust paremini ja kuidas rohkem saavutada. Aga miks või milleks, seda edasi ei analüüsita. Otsisin meie mõlemast ülikoolist töid, mis puudutaksid spordi rolli ühiskonnas. Kümne viimase aasta jooksul selliseid töid pole tehtud.

Uuenduslik on selles töös kindlasti ka müüdikriitika, mis sündis suuresti seetõttu, et ma vihkan NSV Liidu ja Saksa DV spordisüsteemi ideoloogiat. Tuli teha kannapööre ja minna teises suunas. Oluline oli ka kommunikatsiooni formaadi väljatöötamine. Kuidas hõlbustada sportlase suhtlust meediaga – sportlane võib palju võita, aga ka kaotada. Siinkohal tuleb mul alati meelde stseen „Gladiaatorist”, kui peakangelane seisis keset platsi ja ütles: ükskõik kes sealt uksest välja tuleb, hoidke kokku, te võidate. Mul on sama soovitus: ükskõik kui kohutav ajakirjanik välja tuleb, temaga tuleb hakkama saada.

Veel üks asi, mida konkreetses töös küll veel ei ole, on küsimus: kes tegelikult on andekas? Mind peeti omal ajal kergejõustikus andekaks, aga nende indikaatorite järgi, mida ma ise hindan, viskaksin ma ennast kohe TSIK-ist välja. Kulutaksin seal vaid riigi raha.

•• Gerdi oli ilmselt ka hea vormida, nagu sa oma tööski ütled, ta on haritud inimene hea inglise keelega?

Vastastikune vedamine oli suur, kohtusin Gerdiga, kui ta oli 21-aastane, kuid saime enne tema lõplikku väljakujunemist suunad koos läbi arutada. Tal puudus sotsiaalsete suhete süsteem, tal ei olnud oma lugu. Gerdil on palju loomupärast andekust, ta on esinejana suure seltskonna ees hiilgavalt hakkama saanud – aga selleks peab ta protsessi ise kaifima ja piisavalt edev olema.

•• Sinu töö üheks juhtmõtteks on sportlane kui eeskuju.

Gerdil on üldine mõtteviis vägagi paigas. Ta tõestas seda taas Taavi Peetre surma puhul: selle asemel, et kutid läheksid niisama Saaremaale ketast loopima, korraldasid nad ürituse, kus koguti raha Taavi perekonna toetuseks. Gerd sai päris mitu pattu andeks, kui ta mulle pühapäeval helistas, et mis sa arvad, korraldaksime sellise ürituse. Spordi eesmärk ei ole pakkuda vaid meelelahutust, vaid kasvatada kodanikke. Emotsiooni korjamiseks ja värskendamiseks on laste ja noortega kohtumised väga laadivad.

•• Kas Gerd peab paljudest esinemiskutsetest loobuma?

Jah, peab küll. Nüüd hüppamegi uude projekti, lähme Eesti Energia programmi raames Ida-Virumaale, mis on Gerdi jaoks tundmatu kant. Aga tõesti, igale poole pole võimalik jõuda, sest Gerdi prioriteet on ikkagi treening. Kusjuures see oli ka raamatu kirjutamise üks olulisem põhjus – raamatu kaudu jõuavad mõtted kiiremini paljude inimesteni.

•• Kas sinu töö ja kogemuse põhjal võib väita, et igast andekast inimesest saab vormida olümpiavõitja?

Ei, kindlasti mitte, sest olümpiavõitjaks sünnitakse, neid ei vormita ega tehta. Põhiline on nad üles leida. Ilma loomupäraste kaasasündinud omadusteta ei juhtu midagi.

Mind on alati huvitanud, mis teeb Eesti spordisüsteemi nii efektiivseks, võitsime ju kümne aastaga olümpialt 15 medalit. Mingisugused süsteemid ega koolid ei saa põhjuseks olla. Seetõttu kipun arvama, et edu aluseks on meie religioon ja kirjandus. Valdav enamus sportlasi ei usu jumalat ega käi kirikus, aga see ei omagi tähtsust. Meie vanaisad ja teised esivanemad võivad küll tseremoniaalsust eitada, kuid loevad väärtused ja need on olemas. Kunagi ütlesin Gerdi isale, et sa ei ole ateist – nagu ta ise väitis –, vaid fundamentaalne protestant. Kirikus ta ei käi, kuid kogu väärtussüsteem, sealhulgas kümme käsku, on temas olemas. Ja see on Gerdile edasi kandunud. Ta teab, et kui kõvasti tööd teha, tuleb ka tulemus – meie kaheksa-aastane koostöö tõestas seda. Nüüd olemegi jõudnud probleemini, sest mõistsime, et vaid tööst enam ei piisa. See on lausa maailmavaateline küsimus – tulevad mehed, kes käituvad teistmoodi ja saavutavad sama palju.

Talente saab jagada kolme rühma: kohalik, rahvuslik ja rahvusvaheline. Viimaseid on Eestis väga vähe. Olin ju ka tubli poiss, läksin spordikooli, õpetajad olid olemas, kuid sportlast minust ei kasvanud. Selles mõttes oli mul lihtne tiimi üles ehitada. Mõelda, kuidas ma ise tegin, ja siis Gerdiga kõik risti vastupidi teha. Oli ju ka suuremaid, tugevamaid ja nooremaid, aga teisel ei olnud silmades seda hullust, mida olümpiavõitjale on vaja.

•• Täiesti siiras küsimus: mis teie tiimile ikkagi edu tagasi?

Mu töös on üks lause: sarnaselt asju tajuvad inimesed teevad sarnaseid valikuid. See ongi meie kõige suurem trump. Koos töötavad inimesed, kes saavad sarnaselt aru, mis on riik, rahvas, kodumaa, ema. Oleme suutnud töötada nii, et polegi raginaga tülli läinud. Vesteinn (Hafsteinsson, treener – toim)on hull Islandi fanaatik, aga me ju mõistame üksteist. Kui üks spetsialist on nii dominantne, et tema probleemide lahendamiseks kulub teistel aega, jääb ka ülejäänud rong seisma.

•• Missuguse hinnangu te lõp­penud hooajale andsite? Gerdi ettevalmistus oli teistsugune, ta võistles vähem, ent medalit ei tulnud?

Pikemad arutelud alles seisavad oktoobris ees, kuid kõige tähtsam edasiminekul on ühtemoodi aru saada, mis siis ikkagi juhtus. Analüüsiprotsess on kestnud juba poolteist kuud ja viimase paari nädalaga oleme maha rahunenud. Kui saame ühtemoodi aru, läheme ühes suunas ja kui suund on vale, siis on. Aga kui igaüks läheb oma teed, ei tule enam midagi välja.

Spordisõbrale see küll ei meeldi, kuid tegelikult on praegune üks huvitavamaid perioode Gerdi karjääris. Tavaanalüüsist enam ei piisa, peame minema sügavuti. Ka Gerdi enda ana­lüüsivõime on plahvatuslikult kas­vanud. Fakt on, et põhjused on psühholoogilised. Veider on seegi, et Gerdi paremad tulemused suurematel võistlustel pärinevad Osakast, Pekingist ja Shanghaist. Mida see näitab?

•• Kuidas sina hindad Eesti spordipsühholoogia seisu? Kas tänavu jäid mõned medalid võitmata just sellepärast, et meie sportlased ei kasuta professionaalide abi?  

Minu veendumuse järgi lahendavad tipptasandi sportlased oma psühholoogilised probleemid ise, sest nad on tugevad ja neil on kogemusi. Ilmselt vaatavad inimesed liiga palju Ameerika filme, kus hüsteerilised naised käivad arstide juures ja saavad kohe abi. Kui inimene on juba olümpiavõitjaks tulnud, pole ta nõrk. Üks probleem meie kultuuriruumis muidugi on  – kõrge enesehinnangu ja egoga isikute jaoks on  psühholoog ja psühhiaater sama tegelane. Öeldakse kohe, et ega ma vaimuhaige ole. Tippsportlase jaoks pole ka psühholoog samast riigist hea lahendus – abi võib temast olla, aga mingi imevits see kindlasti pole.

•• Olümpiavõitjale võib-olla tõesti ei ole abi vaja, aga teistele siiski.  

Nõus, mingil hetkel ongi psühholoogiline abi oluline, kuid seda peaks suutma anda pigem treener kui eraldi inimene. Kahju on muidugi sellest, et enamik treenereid käitub kõhutunde järgi, sest mingit koolitust ju pole.

•• 11. novembril tuleb taas spordikongress, kus käiakse välja ideid ja mõtteid, kuidas ja mida pare­maks muuta. Mis oleks sinu ettepanek spordirahvale?

Esiteks, spordikool on hea vaid pallimängudele. Mina individualiseeriksin sporti, tippu saab vaid väikeste ja professionaalsete üksuste toel – näiteks siinkohal Mati Alaver ja tema meeskond või ka meie. Me anname eeskuju, mitte ei sörgi teiste sabas. Kuna sport on mõõdetav, selguvad vead kohe. Väike riik ei saa suurega samadel alustel konkureerida, vastasel juhul oleme juba ette kaotanud.

Teiseks, kõrgele teaduslikule tasandile tuleb viia talendiotsingud. Alguses võiks isegi riik projektidele õla alla panna. Tuleb leida pädevaid inimesi, kes läheksid maakoolidesse andekaid lapsi otsima. Ja tagasi tulgu nad sealt kolme nimega. Äkki 20 aasta jooksul tasub see süsteem end ka ära. Alaver rääkis, et Ve­ne­maa olümpiakomitee president oli öelnud, et kui täna leiame 5000 last, siis on lootust kaheksa aasta pärast ühele medalile.

Aastas sünnib 11 000 eestlast, nii peaksime rahul olema, kui suudame ühe sportlase olümpiale saata, mitte aga loota kolme medalit. Pärast Vancouverit läks lahti hädaldamine, et saime vaid ühe hõbemedali ja olümpia kukkus läbi. Selline mõtteviis on lihtsalt rumal. Meil on ka häid asju: peaminister ja president on tervisespordihullud, tulemusi toodab kogu maailmas ainulaadne TV 10 olümpiastarti. Ja küllap sünnib kuskil ka mõni laps, kellest kasvab olümpiavõitja.

•• Millega sa edasi tegeled, kas uue töö teema on juba teada?

Lähen sama teemaga edasi, talendi otsimise koha pealt on veel palju öelda. Ealiste iseärasuste tõttu pole mul jõudu sarnast protsessi, kui Gerdiga, enam otsast alata. Kuni Londonini ei anna meist aga keegi endale armu, oleme kõik üles ärritatud. Esmase asjana tuleb Gerdil läbi viia paarikuuline lahutusprotsess – lahutama peab Gerdi ja ketta. Trenni ta teeb, kuid ketast ma tema käes näha ei tahaks. 

Võidutöö:

Millega oli tegemist?

•• Euroopa kergejõustikuliidu innovatsiooniauhind

•• Konkreetne töö

•• Sportlase sotsiaalne roll Gerd Kanteri eduloo põhjal

Võidupreemia

•• 10 000 Šveitsi franki

Osalejaid

•• 30 tööd 16 riigist

Auhinnatseremoonia

•• 16. oktoobril Belgradis

Miks just Rebane võitis?

••  Žürii esimees Sylvia Barlag: „Raul Rebase töö kirjeldab süsteemselt teostatud edukat sportlase arenguprogrammi ning sedagi, kuidas ühest sportlasest saab eeskuju, eelkõige noortele inimestele.”

Uus mõte

Rebane: otsime tervisespordile uue sõna

Raul Rebane kutsub kõiki üles mõtlema uut vastet sõnale „tervisesport”. „Kui ini­mene kuuleb sõna „sport”, seos­tub see talle võrdlemise, võistlemise, psühholoogilise pinge ja millegi keerulisega,” rääkis Rebane, kellele märksa enam meeldib soomekeelne liikunta.

„Tegelikult on liikuda vaja kõigil, sest paari põlvkonnaga on kadunud paljude jaoks füüsiline töö ja seega on tervisesporti vaja inimese elushoidmiseks,” tõdes ta. Nii et kõik, kes arvavad tead­vat, mis sobiks tervisesporti asendama, andke aga julgelt teada!