Kogu tõde Sofi O-st
Kuidas muidu seletada Eesti „kadunud tütre” Sofi Oksaneni „Puhastuse” menu nii raamatuna kui ka teatrilaval? Või seda, et prantsuse keeles „Eesti romaani” kirjutanud Katrina Kalda on juba enne teoste maakeelde jõudmist kuulutatud uueks Oksaneniks, ehkki ta seda grammigi olla ei pruugi?
Mille muu kui rahvusvahelise tunnustuse kvaliteedimärgiga seletada seda, et eestlased näivad arvavat kui üks mees, et just „Puhastus” – mille käigus tapetakse neli-viis inimest (üks taluperemees, üks maffiaboss, kaks sutenööri, lisaks veel üks enesetapp), kommunistid vägistavad korduvalt kahte naist ja üht alaealist tüdrukut ning viies-kuues stseenis pilastatakse prostituudiks muutmise käigus üht eesti juurtega Vladivostoki plikat – on just see, mis „avab hingehaavad ja räägib Eesti ajaloost sellisena nagu see on”?
Ajaleht Helsingin Sanomat avaldas uudise, kuidas Vanemuise esietenduselt lahkuvad Eesti ministrid tunnistavad, süda peopesal ja silmis pisarad, et just see narratiiv oli Eesti ajaloo tunnetamises puudu. Mida menukamaks „Puhastus” muutub, seda enam võetakse see omaks kui ainuvõimalik ja ajalooline narratiiv hirmuaastatest. Ei saaks öelda, et see mulle pärismaalasena meeldiks. Mul on oma suhe ajaloo ja kannatustega, ma ei vaja selleks üldkehtivaid narratiive.
Kõige odavam lahendus
Mulle kui enda arvates innovatiivse Euroopa väikeriigi kodanikule teeb tuska, et globaalselt leviv „Puhastus” käsitleb Eestit ja Vladivostokki ühtse kultuuriruumina, kus 1990-ndatel (ja miks mitte praegugi?) saab tüdruku osta paki sukkpükste eest.
See tähendab, et ikka ja jälle tuleb mul naisena tunda end Soome laevadel ja hotellide ööklubides Ida-Euroopa litsina, keda iga õige jommis mees võib tissist näpistada või kelle meessaatjale temaga magamise eest raha pakkuda. Kas selles kontekstis ei aita naistevastasest vägivallast rääkimine sedasama vägivalda taastoota?
Ülemaailmsed Eesti ajaloo narratiivid võivad muutuda sedavõrd valdavaks, et keegi neid enam kahtluse alla ei seagi. Kõik ju teavad, et Talvepalee vallutanud revolutsioonilised madrused ronisid üle aia. Vähesed mõtlevad sellele, et kaadrid, mida nüüd kroonikana näidatakse, on pärit Sergei Eisensteini mängufilmist.
Vägistamine ja verepulm on hirmutunde edasiandmiseks kõige lihtsam ja mõjusam viis – kuid kas ka kõige kunstilisem? Või tõetruum?
Olen korduvalt vaielnud inimestega, kes leiavad, et „Võsareporteri” vaatamine näitab Eesti elu sellisena nagu see on. Minu jaoks näitab see eelkõige rumalate, purjus, šokis või meediakogenematute inimeste avalikult lolliks tegemist, millel pole reaalsusega kuigivõrd pistmist. Kui, siis ainult selle reaalsuse utreerimise ja kannatuste tiražeerimise poolest – ilma nendele hädadele samas mingit lahendust pakkumata.
Ma arvan, et Eesti ajaloo hirmuaastaid saab käsitleda pieteeditundelisemalt kui vägistamiste ja verepulmade kaudu. Ma ei usu, et neist asjust rääkimine viiks meid lähemale sellele, et need 60 aasta tagused vägistajad kohtu ette veetaks või nende tegevust inimvastase kuriteona hinnataks.
Imbi Paju dokumentaalfilm „Tõrjutud mälestused”, mis pajatab tema ema ja ta kaksikõe loost, on just seetõttu, kui tundlikult on seda teemat käsitletud, väga õnnestunud film. Ma austan kaht vanaprouat sellepärast, et nad end ja teisi üksikasjadest säästsid.
Vägivalla ja ängi jälk kaste
Ma keeldun uskumast, et ainus moodus Eesti ajaloo täielikuks tunnetamiseks, puhastumiseks ja „hinge katki käristamiseks” on valada see moodsa dan-browniliku lühilauselise põneviku vormi ja kallata üle modernse naistevastase vägivalla, masenduse ja ängi jälgi kastmega.
Naistevastase vägivalla kujutamine sellisel moel, nagu „Puhastus” seda teeb, on pigem ülemaailmse kogemuse rüütamine eestimaisesse vormi. Mis tähendab, et Eesti ja Ida-Euroopa asetub selles samale teljele Kosovo ja miks mitte ka Kongoga. Ma arvan, et need kogemused ei ole sünteesitavad.
Kui saksa naised on oma Vene vägede naistevastast vägivalda käsitlevates dokumentaaljutustustes „Naisena Berliinis” ja Gabi Köpi „Miks ma sündisin tüdrukuna” kirjeldanud vene vägistajasõdureid pigem seksuaalselt harimatute metslastena, siis Oksaneni vallamajastseenid kajastavad rafineeritumaid seksuaalperverssusi. Näiteks alaealise tüdruku vägistamine kuuma lambipirniga, mida pandi sooritama tema tädi. Midagi sellist oleme kuulnud pigem Kosovost kui Eestist.
1940.–50. aastate reeturlikku ja hirmurohket ajastut on käsitlenud ka pärismaalastest kirjanikud – Viivi Luik, Leelo Tungal ja Ene Mihkelson – ning seda kirjanduslikult sügavamalt ja pieteeditundelisemalt kui Oksanen. Ent pole märgata, et neid teoseid oleks teatrilavale või kinolinale toodud, rääkimata Luige, Tungla või Mihkelsoni lunastajaks nimetamisest. Ilmselt puudub neil eestlaste ajaloost võõrkeeles kirjutava autori hõrk võlu.
Seesama Ida-Euroopa ääre-ala kannatusterohke väikerahva hõrk valu tagab aga rahvusvahelise menu autorile, kes on võrsunud küll heaoluriigi tingimustes, kuid kellel jätkub südant oma kauge ja tundmatu emamaa ajalugu soome või prantsuse keeles moodsaks kirjanduseks vormida.
Ent tõele au andes: mille muu kui buliimia, kummaliste seksuaalsete sättumuste, sõltuvushaiguste, võõrandumise ja kolonialismi teemadega ikka hea-oluühiskonna kirjandusmaastikul silma paista oleks? Ega asjata ei soovitanud prantsuse kirjastaja kirjanik Katrina Kaldal (kes on tituleeritud „uueks Sofi Oksaneniks”) panna romaani pealkirjaks „Un roman estonien” ehk „Eesti romaan”, mis toob esile selle eksootilise külje. Kuid kui hinnata Eesti ajaloolist tausta kui „eksootilist” müügiargumenti, siis mis eristaks neid romaane „Võsareporteri” müügiargumentidest?
Tundub, et Eesti ajaloo 1940.– 50. ja 1980.–90. aastatest hakkab saama võõrkeelsete noorkirjanike teemapark, kust ammuda ängi, masendust, vaesust, õetappu, reetmist, vägivalda ja muud sellist. Kuid kas ei võiks kodu- ja välismaal jääda oma ajaloosse ka teistsugune suhtumine? Et alati, kõikides oludes võib olla nii, et mehed astuvad vägivallale vastu, naised ei reeda oma perekonnaliikmeid ega lapsi ja inimene jääb alati inimeseks? Mul lihtsalt on sellesse usku.
