Taasta oma privaatsus
„Kuidas film meeldis?” küsisin ma, olles kuulnud, et nad sõidutasid kogu ettevõtte rahva bussidega filmi vaatama samal päeval, kui see kinosse jõudis. „Mulle tundus see üsna kuivavõitu,” ütles üks, „ja pisut aeglane.” „Üpris igav,” arvas teine. Kas siin võtab juba ilmet ettevõtte seisukoht? Facebook ütleb, et film Facebookist on, noh, igav.
Seda ei maksa uskuda. „Sotsiaalne võrgustik” on pasunahuige, mis kindlasti väärib vaatamist. Ärge vaid kujutage ette, et tegemist on tõsise teosega sotsiaalvõrgustikest ja internetist ning et selles lahatakse hea ja kurja võimalusi. Tegemist on meelelahutusega Harvardi, Ameerika juristide ja 19-aastane olemise teemal. See pakub hiilgavaid ja naljakaid liialdusi.
Film pole realistlik. Kõik need Harvardi tudengid pilluvad sädelevaid teravmeelsusi nagu kamp verisulis Woody Alleneid. Nad ei topi oma lausetesse kohmitsevaid „nagusid”. Kuid hoogsalt edasi kapates puudutab loo satiir teemat, mille Facebook ka tegelikus elus tekitab: privaatsuse kaotsiminekut. Filmi algupoolel kasutab väljamõeldud üliõpilane Mark Zukerberg purjuspäi oma blogi selleks, et mõnitada seal tüdrukut, kes on ta äsja maha jätnud, ja seejärel maksab kätte kogu naissoole sel moel, et paneb Harvardi naistudengite pildid meestudengitele hindamiseks netti üles, seda tüdrukute teadmata ja nende nõusolekuta.
Privaatsus on surnud?
See suhteliselt tühine privaat-sfääri tungimine on lapsemäng võrreldes sellega, mida oleme viimase kümnendi jooksul kogenud. Samal nädalal kui film linastus, jõudis uudistesse jube vahejuhtum Rutgersi ülikoolist. 18-aastast üliõpilast Tyler Clementit filmiti salaja tegevuses ühe teise mehega. Tema toanaaber, kellel Tyler oli palunud ta mõneks ajaks tuppa omaette jätta, oli arvuti veebikaamera käima pannud ja levitas siis videot veebis nõnda, et kõik said seda näha. Tyler Clementi hüppas George Washingtoni sillalt Hudsoni jõkke ja tappis end. Tema hüvastijätusõnum Facebookis oli „hüppan gw sillalt alla, vabandust”.
Ilmselgelt pole see lugu Facebookist ega Facebooki vastu – kuigi minu jaoks on see viie-sõnaline Facebooki-hüvastijätt kummaliselt painav. Kuid tegemist on looga sellest, kuidas uued kommunikatsioonitehnoloogiad teevad privaatsuse rün-damise väga kergeks.
Facebooki esindajad protestivad, et nende sotsiaalvõrgustik annab märksa suurema kontrolli oma privaatsuse üle kui paljud teised selle hea uue maailma nurgad. Nende väidetel on tuuma. Võrreldes Briti tabloidiajakirjanikega, kes häkkisid end inimeste mobiilisõnumitesse ja paljastasid nende intiimsed saladused lihtsalt selleks, et rohkem lehti müüa, on Facebook kui vooruslik preester, kes hoiab pihisaladust. Ent tema enda eelnev tegevus – koos sellega, kuidas inimesed seda kasutasid – on aidanud privaatsust minema uhtuda ja ka praegune tegevus jätab siiski omajagu soovida.
On juba kulunud klišee, et „Facebooki põlvkond ei hooli enam privaatsusest”. Muidugi muutuvad ühes põlvkondadega ka normid, kuid paistab, et juhtunud on hoopiski see, et inimesed võtsid hämmastava uue kogemuse entusiastlikult vastu ja on nüüd, mõni aasta hiljem, tagajärgedest mõnevõrra ehmunud.
Oma uues raamatus „Facebooki efekt” tutvustab David Kirkpatrick USA tööandjate seas tehtud uuringu tulemusi, mille kohaselt on 35 protsenti ette-võtteid lähtunud tööotsijate taotlusi tagasi lükates sotsiaalmeediast leitud teabest. Üks kolmest! Keegi ei suuda mind veenda, et „Facebooki põlvkond” peaks seda lahedaks.
Facebook ütleb, et tema privaatsuskontroll olevat nüüd parem ja taset saavat ise valida. See on sinu valik. Kindlasti on see põhimõtteliselt õige, kuid kuidas on lugu praktikaga? Üritasin äsja nullist uut kontot avada ja minu arust pole privaatsusseaded pooltki nii head, kui võiksid olla.
Ligipääsu piiramine võtab kõvasti aega. Väga lihtne on mitte märgata pisikeses kirjas asju nagu „kohene personaliseerimine”, mis annab ligipääsu „mõnedele valitud partnerlehekülgedele niipea, kui sa saabud”, ning tuleb minna teisele leheküljele (Applications and Websites), et seda kinni keerata. Kuigi ma ei klõpsanud aadressiraamatu automaatotsingule, tõi Facebook ometi lagedale pika rea soovituslikke sõpru ja „inimesi, keda ma tunnen”, kellest paljusid ma tõesti tunnen (näiteks üks mu poegadest – tõesti kena teist meid tutvustada), kuid mõnest polnud ma ka iial kuulnud. Väljajätmise, mitte sissemeldimise põhist lähenemist on arvustanud ka Facebooki endine privaatsusespets, praegune California peaprokuröri kandidaat.
Stasi kindrali unistus
Suurem teema on aga privaatsuse kaotsiminek, mis on toimunud viimase kümnendi jooksul paljudel rinnetel. Seda tugevdavad kolm jõudu. Tehnoloogia ise, mis muudab võimalikuks jälgida kogu elu ning jälgida igaüht igal pool sellise kiiruse ja täpsusega, et see paneks Stasi kindralil suu vett jooksma. Rolli mängib kasumijanu, mis ajendab firmasid üha üksikasjalikumalt klientide maitset ja kombeid vaatlema, et neile paremini reklaami müüa. Ja mõjutavad valitsused, kes koondavad suure osa selliseid andmeid enda kätte ja lisavad neile ka serveri-täite kaupa enda kogutut.
Niisiis, näiteks Google Earthi ja Google Street View üksikasjalikud ülesvõtted on näha kõigile – ka luurajale, piilujale, vargale või terroristile – lõbu pärast vaatamiseks. Sinu nutitelefon jäädvustab su liikumist. Sinu Google’i otsingute minevik on sinu elu intiimne ajalugu. Kõigi pangatehingute ajalugu hindavad pangad rutiinselt.
Arvan, et me võiksime lihtsalt edasi liikuda ja leppida tõsiasjaga, et sinnapoole maailm lähebki. „Privaatsus on surnud. Saa sellest üle,” nagu Scott McNealy, Sun Microsystemsi kaasasutaja, olevat kord öelnud. Me võime ka vastu hakata ja püüda muist kaotatud privaatsust tagasi võita. Võime seda teha ise standardeid luues ja neid teistega jagades. Võime seda teha töötades otse Facebooki suunal, kelle tuluallikaks me oleme. Me saame kasutada Facebooki ennast, et Facebooki muuta.
Needsamad tehnoloogiad, mis meie privaatsust kahandavad, võivad anda meile jõudu selle vastu võidelda.
Tõlkinud Priit Simson
