Erkki Tuomioja kordab Tõnissonist kirjutades üle vanu mantraid
Nii kirjutas kaks ja pool sajandit tagasi Voltaire ja paar aastat tagasi ajaloolane Heino Arumäe, kui analüüsis soome ajaloolase Martti Turtola raamatut Johan Laidonerist. Selle aasta septembris ilmus Turtola mõttekaaslase, endise välisministri Erkki Tuomioja sulest „Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys” („Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”). Teoses korratakse Tõnissoni nime varjus üle kõik turtolalikud mantrad Eesti ajaloolastest ja surnud suurmeestest: Eesti riigijuhid olid rumalad inimesed, kes ei taibanud üldse, millised ohud riiki ähvardavad; Eesti julgeoleku kindlustamiseks tehti eelmise sajandi kolmekümnendatel liiga vähe tööd; Eestit tabanud saatuses on süüdi autoritaarne diktaator Konstantin Päts, kes ajas Nõukogude Liiduga musta ära ja oli ise „peaaegu venelane”; Eesti lähenemine Saksamaale põhjustas Nõukogude Liidu meelepaha jne.
Tuomioja alustab teost, öeldes, et Eesti esimesel iseseisvusperioodil (1918–1940) oli kaks nime, mis tähtsuselt teiste seast esile kerkivad. Need on Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts. Päts olevat alustanud vasakradikaalse poliitikuna, kuid lõpetas autoritaarse diktaatorina. Tõnisson jällegi oli rahvuslik-parempoolsete vaadetega ajakirjanik, kes oma riigimehe karjääri lõpus oli liberaalse opositsiooni juhtkuju ja kelle surma täpsed asja-olud on siiani ebaselged. Nende kahe mehe koostöö ning omavaheline vägikaika vedamine ja vastasseis olevat mõjutanud tugevalt iseseisva Eesti poliitilist elu enne riigi okupeerimist.
Oma teose eessõnas tuletab Tuomioja meelde, et eestlased ei tee oma ajalooga piisavalt tööd ja neil puudub isegi selline mõiste, nagu on sakslastel Vergangenheitsbewältigung, mida võiks tõlgendada kui ajaloo mõtestamist, ja kuna eestlased oma ajalugu mõtestada ei oska, peavad sellega tegelema soomlased. Küüniline eessõna sünnitab küünilisust ja kohe meenuvad soomlaste luukered, mis jäävad veel pikaks ajaks kappi. Hiljuti kuulutas Soome ülemkohus Stasiga koostööd teinud Soome poliitilise ja majandus-eliidi nimekirjad 50 aastaks salastatuks. Kuluaarides käivad nende nimekirjade kohta aga igasugused oletused.
Meelde tuleb ka, kuidas Tuomioja manitses 2008. aasta lõpu poole europarlamendi liiget Henrik Laxi, kes kirjutas alla Eesti ja Soome intellektuaalide kirjale, kus päriti Helsingi ülikoolilt, millist Eestiga seotud haridust jagab seal eestivaenulik Johan Bäckman. Kuid kardan juba ette, et järgmisel aastal, kui Tuomioja raamat ilmub Eestis, võib sellest kujuneda tõeline meediamull, malakas, sest tõde tundub olevat see, mis paremini müüb. Niisiis ei tea, kas jääb peale Tuomioja nägemus, et Eesti valitsus, kes oli Venemaaga kirjutanud alla baaside lepingule, ei teinud midagi, et Soome eest Kremlis Talvesõja lõpetamiseks seista, või märkab keegi otsida välja viimase Eesti suursaadiku Aleksander Warma mälestused ja Eesti ajaloolaste uurimused, kus antakse põhjalik ülevaate, millist abi Soomele plaaniti ja võimalust mööda ka anti.
Jätk „Õrnroosale”
Tuomioja on oma raamatut kommenteerides kirjutanud, et Tõnissoni elulugu on otsene jätk Hella Wuolijoest ehk autori vana-emast kirjutatud raamatule „Õrnroosa” (2006).
Autor teab, et Tõnisson oli tema vanaema Hella esimene mees. Juba 15-aastase koolitüdrukuna käis Hella Tõnissonil Postimehe toimetuses külas. 1939. aastal, kui Tõnisson olevat leidnud, et kokkulepe Venemaaga on ohutum kui saksasõbralikkus, otsis Tõnisson üles Hella, kellest selleks ajaks oli saanud Nõukogude spioon, ja asus tema abil looma kontakte Nõukogude saatkonnaga. Kuid Eestiga läks nagu läks ja isegi Hella headest suhetest Nõukogude saatkonnaga ei piisanud Soome Talvesõja ärahoidmiseks. Pärast sõja lõppu sai Wuolijoest Soome YLE juht, kes kujundas nõukogudemeelset Soome meediapoliitikat. ENSV-d ei külastanud ta kunagi, kuid otsis üles Rootsis paguluses viibivad Tõnissoni pereliikmed ja püüdis neid tulutult veenda Nõukogude Eestisse tagasi pöörduma.
„Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys”
Erkki Tuomioja
