Ann-Liis Ojaots: anonüümsus kaitseb kiusajat
•• Küsin esimese asjana: mis asi see koolikiusamine üldse on? Kui keegi sikutab patsist ja sellega see lõpebki? Või kui keegi jookseb koridoris ja tõukab teist? Kas see juba on?
Koolis me räägime ka lastele, kuidas kiusamist ära tunda. Loomulikult tuleb kogu aeg viisakalt käituda, kuid üks asi on siiski ühekordne või kogemata juhtunud asi, kiusamiskäitumine on midagi muud. Kiusamiskäitumine on pahatahtlik ja korduv.
Algkoolilapsed küll kipuvad niimoodi ütlema: ta võttis mu pliiatsi ära, ta kiusab mind, aga päris ühekordset ja juhuslikku käitumist me veel kiusamisena ei vaata.
•• Kes satuvad kiusamise ohvriks?
Üldine profiil on selline, et ta võib millegi poolest erineda. On näiteks kas teistest eakaaslastest lühem, teistest pikem, teistest targem, teistest vaesem, teistest rikkam. Kuidagi teistmoodi. Kiusatava käitumises võib ka olla midagi sellist, mis ahvatleb kiusajaid: ta näitab reaktsiooni väga välja või ei oska kuidagi toime tulla, hoiab väga omaette, ei seltsi kaaslastega, hakkab kergesti nutma, ägestub, hakkab karjuma, lööma.
•• Kõiki neid erinevusi võib ju olla, aga ikkagi ei satuta kiusamise ohvriks. Kas see võib-olla ka lihtsalt juhus?
Täpselt. Võib olla ka juhuslikkus. Vahel näeme, et on täiesti tavaline hästi toime tulev noor inimene, aga ometi keegi võtab tema suhtes õiguse… Nii et jah, kiusamine võib alata ka juhusest ja võib ka olla, et juhuslikult avastatakse, et teise käitumine on kas väga allaheitlik või ründav.
•• Kuidas peab kiusamise ohver käituma?
Koolikiusamise temaatikas on suur tähelepanu seotud grupidünaamikaga: kuidas õpetada ja kuidas peaksid käituma nn kaasteadjad. Sest see ei ole ainult kiusatava ja kiusaja omavaheline probleem, on väga palju muid osalisi. Kes on kaasõhutaja, kes on kõrvaltvaataja, kes on potentsiaalne kaitsja, kes läheb vahele.
Kui kiusatav jääb tõesti üksi, siis see on kõige keerulisem olukord. Sellisel juhul on küll soovitus, et seda ei tohiks varjata. Kiusajale on anonüümsus kõige suurem kaitse.
•• Peaks rääkima õpetajatele või vanematele?
Jah. Anonüümsus kaitseb kiusajat. Kui keegi juba teab, siis saab läbi rääkida.
•• Meie kultuuris on kaebamine taunitav. Vajame grupiusaldust ja solidaarsust — nii laste kui ka täiskasvanute seas. Kuidas koolikiusamise kontekstis kaebamise taunitavusest üle saada?
See on keeruline teema. Kui meilt varastatakse auto, siis on loomulik sellest teada anda. Kas see on siis politseile kaebamine? Kui aga meie enesehinnangut kahjustatakse, siis on sellest justkui väär teada anda.
Kaebamise sõna on väga ebameeldiv ja sellega kiusaja ka ähvardab: „Kui lähed kaebama, siis…” Seda tuleb muuta. Korduvalt ebameeldivatesse olukordadesse sattumisest või nende pealtnägemisest teada andmine on elementaarne kodanikujulgus.
Algkoolis õpetame, mis on kiusamine ja mis on käitumine, mis lihtsalt ei meeldi.
•• Mis on kooli ja õpetajate roll? Kas õpetajad ikka märkavad kiusamist?
Koolides küll pööratakse tähelepanu, aga on ka võimalik, et õpetajad tõepoolest ei näe. Näiteks pildistamine, filmimine, internetikiusamine. See, mida näeme, on füüsiline kiusamine – kui keegi teeb kellelegi haiget. Ma ei usu, et keegi jätaks sellised asjad tähelepanuta.
•• Aga veel kord: mida siis õpetajad saavad teha? Kas last üldse võib karistada?
Koolipsühholoogid on seisukohal, et sellel, kes kiusab, on ka mingi vajadus – tähelepanuvajadus. Tal võib olla endal habras enesehinnang. Õpetaja saab uurida. Mitte otsida niipalju süüdlast kui otsida lahendust.
Füüsilisele kiusamisele saab õpetaja vahele astuda. Kui on aga ignoreerimine, siis seda saab grupitööga harjutada. Kõige tähtsam, et see on kogu klassi asi, et seal on palju osalisi, pealtnägijaid, teadjaid – kõiki neid tuleb õpetada, kuidas nemad võiksid käituda.
•• Kas poisid ja tüdrukud kiusavad erinevalt?
Natuke erinevalt küll. Poiste käitumine paistab rohkem välja: kipuvad kas ütlema või lööma. See on nähtav. Tüdrukutega on koolil raskem, vähemalt märkamise mõttes. Tüdrukud sosistavad, räägivad taga. See toimub ka varjatumalt ja väljaspool kooli: kooliteel, bussipeatuses, MSN-is.
