Erkki Tuomioja: oskan kirjutada ainult erapooletult
— Teie raamatust jääb ettekujutus, et Hella Wuolijoe ja Jaan Tõnissoni vahel oli vastastikune sügav lugupidamine. Hoolimata sellest, et nende poliitilised vaated olid täiesti erinevad. Millel see lugupidamine põhines?
— Hella Wuolijoki kohtus Jaan Tõnissoniga 15-aastasena ja sai siis suuresti mõjutatud Tõnissonist kui rahvuslikust suurkujust. Jaan Tõnisson nägi arvatavasti Hella Wuolijoe suurt andekust, ta hindas teda kirjutajana. Ta võib-olla ei osanud tollal veel näha Wuolijoed kui edukat ärinaist. Nad kohtusid ka hiljem, mälestustes kirjutab Wuolijoki, kuidas nad kohtusid Peterburis, kui Tõnisson oli Vene duumas, ja vaidlesid öö läbi. Neil olid ühised poliitilised huvid, mõlemad pidasid tähtsaks hoida nii Eesti kui ka Soome Teisest maailmasõjast eemal ja tahtsid arendada selleks suhteid Nõukogude Liiduga. Mõlemad nägid tollal suurimat ohtu Saksamaas.
— Te kirjutate ka mehe-naise tõmbest, mis nende vahel oli.
— Sellest on liikunud kuulujutud, et Tõnisson avastanud kord oma voodist noore Ella Murriku. Samal ajal on Tõnissonile lähedased inimesed väitnud, et nende kahe vahel oli erootiline tõmme olemas. Kui Wuolijoki kirjutas mälestustes, et ta oli noore neiuna kihlatud endast oluliselt vanema mehega, siis ma oletan, et ta pidas silmas Tõnissoni. Nende suhe arenes välja tugevaks sõpruseks. Hella Wuolijoel oli omadus saada hästi läbi nendega, kellega tal olid armusuhted. Ta sai hästi läbi Sulo Wuolijoega, kellest ta lahutas. Wuolijoede suguvõsa pidas Hellat omaks ka pärast lahutust. Sama oli Hella õe Salmega, kellest sai Inglismaal juhtiv kommunistlik tegelane. Salme viis oma endise mehe Eino Pekkala kokku Mary Rhodes Moorhouse’iga ja kui neil sündis tütar, panid nad talle nimeks Salme.
— Jaanuaris valmib Hella Wuolijoe eluloo põhjal mängufilm. Kas teie olete kuidagi selle filmiga seotud?
— Võib-olla sedapidi, et tänu raamatule on Hella Wuolijoki rohkem tuntud. Ta tähendus on praegu suur. Olin koos lavastaja Kaisa Horhosega hiljaaegu kolmetunnises raadiosaates, kus me rääkisime Hella Wuolijoest kui näitekirjanikust. Tema Niskamäe-näidendite tegelased on saanud soomlaste jaoks väga omaseks, justkui polekski tegemist kirjandusteostest pärit inimestega.
— Aga film? Milline see tuleb?
— Olen lugenud filmi käsikirja. Kui selle järgi otsustada, siis tuleb poliitiline põnevusfilm.
— Oma kahe viimase raamatu kirjutamiseks olete ära õppinud eesti keele. Käivad jutud, et on olemas eliitklubi, kus õpitakse eesti keelt ja kuhu kuulub ka teie parteiline seltsimees Tarja Halonen.
— Olen omandanud eesti keele, nii et saan dokumente lugeda. Meil on tõesti sama õpetaja
– Kai Yallop. Tema juures on õppinud teisigi inimesi, näiteks endine Soome suursaadik Eestis Jaakko Kalela. Aga eesti keele tunnid toimuvad meil erineval ajal. Koos me eesti keelt ei õpi.
— Teie raamat oma vanaemast on väga põhjalik ja neutraalselt aus, justkui võõrast inimesest. Kuidas te seda suutsite?
— Minu jaoks on see ainuke võimalus kirjutada. Olin kaheksa-aastane, kui mu vanaema suri. Mul on temast mälus vaid lapseajast pärit kujutluspildid. Ma pole olnud tema süles. Mäletan seda kohta, kus me kohtusime, aga mitte vanaema ennast. Teisiti, kui faktidele toetudes ja eri versioone mõistusega kaaludes, kui ebameeldivad nad ka poleks, ma kirjutada ei oska. Nii kirjutasin ma ka raamatu isast.
— Miks kirjutasite oma Eesti-ainelised raamatud küpses eas ja mitte varem?
— Polnud kontakte Eestiga. Noore inimesena polnud mul ka huvi oma suguvõsa vastu. Nüüd ma tunnen, et oleksin pidanud rohkem rääkima emaga, kellelt oleksin saanud väärtuslikku informatsiooni. Aga siis mind ajalugu ei huvitanud.
— Kellele on raamat „Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus” kirjutatud, kes on adressaat?
— Kirjutasin selle raamatu soomlastele, kes ei tea kuigi palju Eesti ajaloost. Olen kirjutanud Eesti poliitilisest elust, valitsuste moodustamisest kahe maailmasõja vahel, sest sellest ei teata. Jaan Tõnissoni seosed Soomega pole olulised, suhted Soomega polnud talle tähtsad. Ta käis küll läbi Aino Kallase, Hella Wuolijoe ja Eino Leinoga, keda Soomes teatakse.
— Kuidas on raamatul läinud poodides?
— Ma pole seda täpselt uurinud. Tean, et esimene trükk on läbi müüdud, trükitud on teine.
— Miks on teil üksnes võrdlemisi põgusalt kirjas Eesti kultuuriloos oluline Jaan Tõnissoni konflikt Karl Menninguga, mille tagajärjel katkes Vanemuise teatri areng ja kus Tõnisson mängis tähtsat ja vastuolulist rolli?
— Ma püüdsin oma raamatus keskenduda eelkõige Tõnissoni poliitilisele tegevusele. Mu raamat ei ole täiuslik. Siin ei ole kõiki Tõnissoni elutöö tahke. Rohkem oleks saanud kirjutada ka Tõnissoni tegevusest ühistute alal, kus tal oli juhtiv roll. Ka oleks olnud vaja rohkem selgitada Postimehe omandamisega seotud asjaolusid.
— Oma uurimistöös olete kasutanud ära välisministri positsiooni, et pääseda Venemaa arhiividesse. Ja ikkagi ei õnnestunud leida tõde Tõnissoni elu lõpust.
— Pean versiooni, et Jaan Tõnisson jäi pärast 1941. aastat ellu, ebatõenäoliseks. See rajanes lootusel, et ta on elus sellepärast, et Päts ja Laidoner on elus. Kui selle saladuse lahendus on olemas, siis on see Moskvas. Võib ka olla, et kui tema surmaotsuse täideviimise paberid olidki kunagi olemas, ei pruugi need enam alles olla. 1941. aasta suvel, kui see kõik toimus, valitses Tallinnas kaos.
— Kui Moskvas on peidus vastused meie ajaloo küsimustele, siis millal need leitakse?
— Küll see ükskord tuleb. Vene arhiividest leidsin ma rohkem Wuolijoe kui Tõnissoni kohta. Venelaste jaoks on ajalugu raske küsimus. Millest räägib kas või seegi, et ilmub ajalooraamat, kus ülistatakse Stalinit. Putini jaoks kõlbab ka Nõukogude-aegne ajalugu. Medvedev paistab olevat moodsam inimene, kes juhindub lääne väärtustest.
— Miks on nii, et kuigi eestlaste ja soomlaste 20. sajandi ajalookäsitlused erinevad vaid nüanssides, on venelaste jaoks soomlased paipoisid, samal ajal kui eestlasi süüdistatakse pidevalt ajaloo võltsimises?
— Soomlased on ühes venelastega juba pikemat aega ajalugu koos arutanud. Veel Nõukogude ajal arutati koos Talvesõja küsimusi. On tutvusi ja koostööd arhiivide tasandil.
— Vastne Venemaa Föderatsiooni suursaadik Eestis on pakkunud välja, et tuleks moodustada Vene-Eesti ühiskomisjon, kus ajaloolased klaariksid meie ühist minevikku. Kuidas teie sellesse suhtute?
— Ma arvan, et sellest võimalusest tuleks kinni haarata. See võib aidata ligi pääseda dokumentidele, mis on peidus Venemaa arhiivides.
— Soome-Vene suhetes on uus olukord selle tõttu, et Vene meedias on õnnestunud luua Soomest pilt kui maast, kus kiusatakse taga lapsi ja vanamemmesid. Kuidas sellesse suhtute?
— Sõnavabadus ei tähenda veel, et sõna ei kasutata valesti. Meil oli just seminar, mis oli pühendatud Soome ja Venemaa vaheliste diplomaatiliste suhete sõlmimise 90. aastapäevale. Seal kerkis see küsimus üles. Kõik Venemaa esinejad, kes sellest rääkisid, väitsid, et ajakirjanduses toimunud kampaaniad ei avalda mõju Soome ja Venemaa omavahelisele poliitikale.
— Olete Tõnissoni raamatus kirjutanud, et Eestis on hirm ajaloo ees. Millega seda seletada?
— Eesti on oma ajalooga saanud tõsiselt tegeleda alles viimase 20 aasta jooksul. Tegemist on nähtusega, mida on olnud ka Soomes. 1960. ja 1970. aastatel oli Soomes raske kirjutada Talve- ja Jätkusõjast. Olid suured vaidlused. Sellest saadi üle. Nüüd on raske kirjutada Urho Kaleva Kekkose aegsest Finlandisierung’i perioodist. Kuni on elus sündmuste tunnistajad, on raske leida objektiivsust. Eesti emigrante vaadates torkab silma, et need olid jagunenud tulisteks Pätsi ja tulisteks Tõnissoni pooldajateks. Ma usun, et Eestis hakkab peagi tulema ka häid ajalooraamatuid. Sealhulgas suurkujude elulookäsitlusi. Ajaloolane Jaak Valge rääkis mulle, et käiku on läinud toetusprogramm, mis peaks soodustama sellise kirjanduse loomist. Nii et miks ei peaks tulema uued eestlaste kirjutatud raamatud nii Pätsist kui ka Laidonerist.
— Kuidas suhtute Martti Turtola kirjutatud Pätsi ja Laidoneri elulooraamatutesse?
— Mulle ei meeldi nende raamatute stiil. Seal on kõik õiged faktid olemas, aga tõlgenduste üle võib vaielda.
— Teie raamatud tõmbavad tihedalt paralleele Eesti ja Soome ajalooarengute vahel, mis on võrdlemisi uus lähenemine. Soomes oli varem komme võrrelda ennast Tšehhoslovakkiaga. Miks nii?
— Siin toimisid omad analoogiad. Näiteks vasakpoolne rahvasaadik Hertta Kuusinen ütles aastal 1948 parlamendis, pärast seda, kui kommunistid olid võtnud Tšehhoslovakkias võimu, et „Tšehhoslovakkia tee on ka meie tee”. Sama oli ka 1968. aastal, kui Tšehhoslovakkias toimunud uuendusprotsessile Soomes innuga kaasa elati. Soome uusvasakpoolne põlvkond lootis väga Dubcˇeki peale. Mauno Koivisto nuttis, kui tankid Tšehhoslovakkiasse sisse viidi.
— Olite teiegi tollal vasakpoolsete radikaalide seas. Mida arvasite ja tegite?
— Olin minagi aastal 1968 Nõukogude Liidu suursaatkonna ees, avaldamas meelt Tšehhoslovakkiasse vägede sisseviimise vastu.
— Ajaloo alternatiivide üle spekuleerimine pole tänuväärne. Aga mis oleks juhtunud Euroopas, kui tollal oleks läinud teisiti?
— Pärast kommunismi kokkukukkumist Ida-Euroopa maades esines seal langemist teise äärmusse. Kui ühiskonna vabanemine oleks toimunud järk-järgult juba tollal, ehk oleks saanud seda vältida.
— Suure osa energiast kulutate kauge Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisele. Miks?
— Tõepoolest. Olin hiljuti Londonis ühel üritusel, kus arutasime teiste endiste välisministritega selle umbsõlme harutamist. Selle kohta on öeldud, et see on kõikide konfliktide ema. Ta mõjutab arenguid Lähis-Idas laiemalt. Ja Euroopas.
— Kirjutate oma raamatutes Soome sillast, mida eestlased pidasid tähtsamaks kui soomlased. Nüüd on Eesti ja Soome olnud juba neli aastat ühises liidus, kas see sild on toimib mõlemat pidi?
— Aga omal ajal käsitleti seda Soome silla ideed teist moodi. Soomlaste jaoks oli hõimuromantika suunatud peamiselt Karjala poole. Ka ajaloos on seiku, mis näitavad erinevusi. Soomlaste poolt maale kutsutud Saksa sõjapealik von der Goltz oli eestlaste jaoks vaenlane, kelle vastu võideldi Vabadussõjas. Meie ühises ajaloos on olnud ka tumedaid kohti, näiteks Jüri Vilmsi mahalaskmine. Või siis Soomes olnud eestlaste väljasaatmine. Enne Esimest maailmasõda redutas Soomes palju eestlasi ja nende seas oli Soome silla idee populaarne. Tegelikult oli kahe maa vaheline läbikäimine olnud pikka aega piiratud. Kuni 1960. aastateni polnud massilist turismi. Siis hakkasid soomlased Eestis käima. Nüüd käivad pealinnade vahel tihedalt laevad, inimesed liiguvad ilma passi- ja tollikontrollita. Peagi on ühine ka raha. Kui soomlane tellib kontoriremondi, on võimalus, et seda tuleb tegema eestlasest töömees.
— Aga poliitika tasemel? Palju on koostööd kas või Euroopa Liidu sees?
— Parlamentide koostöö võiks olla tihedam. Võiks enam vastastikku toetada pürgimusi Euroopa Liidu sees. Tähtis on koostöö, mida teevad Põhjamaad ja Balti riigid. Norra ja Island on ka siin ühise majandusruumi kaudu sees.
— Kas teie järgmine teos tuleb taas Eesti-aineline?
— Tõenäoliselt mitte.
— Aga kas Tõnissoni-raamatu eesti keeles ilmumise peole tulete?
— Olen sel teemal rääkinud kirjastusega Varrak, kes raamatu veebruaris välja annab. Kavatsen tulla.
— Mida tähtsat võiks eestlane Jaan Tõnissoni vaimsest pärandist endale kõrva taha panna?
— Jaan Tõnisson alustas parempoolse poliitikuna. Vene riigiduumas tegi ta koostööd kadettidega, kes olid ta jaoks liiga vasakpoolsed. Oma poliitikukarjääri lõpetas ta aga sotsiaalliberaalina. Ta tegutses selle nimel, et Eesti saaks Euroopa kultuuriruumi osaks. Püüdis jõuliselt arendada suhteid Rootsi ja Inglismaaga. Hoolimata oma kalduvusest autokraatiale seisis Jaan Tõnisson demokraatia eest. Inimese põhivabadused olid talle tähtsad. Usun, et kui temal oleks õnnestunud kehtestada kaitseseisukord, nagu tegi seda Päts, siis poleks see kasvanud diktatuuriks, nagu see juhtus. Lisaks on Jaan Tõnissoni varalahkunud poja Ilmari pärand. Ilmaril oleks olnud suur mõju oma isa peale. Ilmar esindas juba moodsamat liberalismi. Kummaline mees on aga Jaan Tõnissoni teine poeg Heldur. Minu teada pole Šveitsis elav Heldur kordagi Eestis käinud. Ka kunagi isale kuulunud Postimehe omandamine oli tema jaoks puhtalt äriline projekt, ta müüs selle vaheltkasuga norralastele.
