Must ja valge parteiraha
Kuigi poliitikud ise, vähemalt osa neist, tahtvat endale sõltumatut rahaasjade kontrolli organit, siis paraku ei taha mitmed kutsutuist – ei riigikontroll, advokatuuri esindajad ega mõned teised – seda rolli endale võtta. Ajaleht Sakala leidis, et riigikontroll lausa viilib oma tööst kõrvale. Portaali Delfi arvamustoimetus aga soovis, et parteide rahaasjad võiks just riigikontrolli kontrollida olla, kuigi riigikontrolör läheneb vanuselt 70-le ning on tagatipuks abielus keskerakondlasega.
Ma olen riigikontrollile avaldatud usalduse ja ootuse eest väga tänulik. Samal ajal ei ole suudetud parteide rahastamise kontrolli üle arutledes asjade olemusele paljuski pihta saada. Nii esitataksegi järjest illusoorsemaid mõtteid, kuidas rahastamine kontrolli alla võtta ja kes seda peaks tegema. Eristada tuleks ka parteide rahastamise kontrolli ning poliitilise korruptsiooniga võitlemise meetodeid.
Milles on probleem?
Parteide raha teema tuleb jagada kaheks: esiteks on raha, mille erakonnad saavad riigilt, seaduslikelt annetajatelt, enda majandustegevusest ning mis on kõik kirjas erakonna raamatupidamises ja mille kohta esitatakse regulaarselt aruandeid. Selle n-ö valge rahapaja kontrollimisega probleemi pole. Vandeaudiitorid hindavad ju ka praegu igal aastal, kas parteide raamatupidamine on korras, palkadelt maksud makstud jms. Mõnes Euroopa riigis vaatavad neid aruandeid kohalikud riigikontrollid. Ka Eesti riigikontroll võib kas või hommepäev minna ja vaadata selle raha kasutamist, mida riik on igal aastal erakondadele andnud, seda raha on ligi 85 miljonit krooni. Milles siis probleem?
Aga selles, et avalikkuses on tõstatatud küsimus rahast ja teenustest, mida me ei näe ehk millest aruannetes juttu pole, kuid mida erakonnad väidetavalt kuskilt kellegi käest saavad. Kuidas ja kes saaks püüda sellist raha kindlaks teha? Riigikogu moodustatav komisjon? Riigikontroll? Põhimõtteliselt võib selleks olla ükskõik milline organ, kui talle on antud vastav võimupädevus, kompetentsed inimesed ja eelarve. Paraku peab see võimupädevus olema erakordselt lai, sest n-ö nähtamatu raha kindlakstegemiseks on vajalik varjatud infokogumine – pealkuulamine, jälgimine. Sel asutusel peab olema õigus teha ettekirjutusi, määrata sunniraha jms. Ma ei hakka spekuleerima, palju sellise parteipolitseilise asutuse ülalpidamine võiks maksta ja kas kontrollimiseks minev raha pole suurem kui kontrollitav või potentsiaalselt avastatav nn must raha.
Riigikontroll kui Eesti riigi audiitor, kes tegutseb rahvusvaheliste auditiorganisatsioonide põhimõtete alusel ja annab soovitusi, mitte käske, ei tule juba olemuslikult sellise superkontrollijana absoluutselt kõne alla.
Iga probleemi lahendamiseks tuleb valida proportsionaalne meede ja antud juhul tuleb kõigepealt selgeks teha, kui ulatuslik see n-ö musta raha teema meie erakondade puhul on. Siis saab otsustada, kas aitab kiiritusravist või on vaja kirurginuga. Või aitab suisa ennetustegevusest.
Meediapildist nähtub, et osa avalikkusest ja ajakirjandusest on oma lootused rajanud riigikogu menetluses olevale eelnõule nimega „Erakonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu”, mis ilmselt võetakse vastu ülehomme. Selle järgi saaks kontrolliorganiks sõltumatu komisjon (nagu vabariigi valimiskomisjon), mis koosneb riigikogus esindatud erakondade esindajatest, kes ise parlamenti ei kuulu, samuti oleks eilse arutelu tulemusel kaasatud esindaja vabariigi valimiskomisjonist, õiguskantsleri kantseleist ja ka riigikontrollist.
Põhiseaduskomisjoni esindaja on nentinud, et lisaks sõltumatute institutsioonide esindajatele valvaksid kontrollikomisjonis olema hakkavad parteide esindajad üksteise rahakoti järele väga tähelepanelikult ja mingit kokkulepet küll ei maksa kahtlustada. See võib olla kõik õige. Elame, näeme. On aga ka skeptikuid, kes arvavad, et erakondade esindajad eelistavad üksteisele näpuga näitamise asemel vaikida, kartes ahelreaktsiooni – kui üks räägib teise kohta, mida ta teab, siis võib kindel olla, et see teine laob omakorda jälle lagedale info esimese kohta. Kuna kõik teavad kõigi kohta midagi, kulub see info ära, et ergutada muude kokkulepete tegemist.
Minult on riigikogu põhiseaduskomisjon vastava eelnõu ja võimalike kontrollijate asjus omal ajal arvamust küsitud ja ma olen kirjas komisjonile öelnud järgmist: „Mis tahes valiku puhul tuleks esitada küsimus, kas see ka tegelikkuses lahendab probleemi. See on minu jaoks kogu teema puhul olulisim küsimus. Ausast ja otsekohesest jah- või ei-vastusest sõltub tegelikkuses edasine tee, mida parlamendil teema menetlemisel valida.”
Siit peaks mu arvamus olema selgelt väljaloetav. Ma ei usu, et uue komisjoni loomine lahendaks tegelikkuses n-ö musta rahapaja küsimuse, sest ka see komisjon hakkab tegelema ju taas nendesamade finantsaruannete vaatamisega, mida audiitorid niikuinii auditeerivad ja mis on avalikkusele kättesaadavad. Samamoodi vaatavad nad valimiskampaaniate aruandeid. Tõsi, uus kavandatav kord siiski täpsustab erakondade esitatavat infot raha kohta ja on aruannete sisukuse mõttes ehk positiivse mõjuga. Abi saab ka maksuametist, kelle võimalusi just rahalisi annetusi puudutavates asjades tuleks laialdaselt kasutada. See aitaks ilmselt päris hästi 100 000 krooni annetavate „töötute” vastu, sest maksuamet saab nõuda sisse makse vastavalt isiku väljaminekutele.
Aga küsimus ei ole ju ikkagi selles, mis on seal aruannetes kirjas, vaid selles, mida sinna väidetavalt kirja ei panda! Arvan, et üheski erakonna peakorteris ei ole nii rumalaid inimesi, kes ei suudaks korrektseid ja küsimusi mittetekitavaid aruandeid kirjutada.
Ma ei näe seda moodust, millega komisjon hakkaks kindaks tegema seda n-ö musta raha, mis ei pruugi tähendada üldse sularahakohvrit, vaid mingit teenet, teenust vms. Ja see võimalik teenus või muu heategu ei pruugi üldse erakondliku struktuuriga puutumusse sattuda.
Aga mida ma siis rahastamise kontrolli asjus asemele pakun? Ei midagi ebatavalist, vaid pigem lihtsat ja jõukohast, mis on ka praegu kõik juba olemas. Kuna erakonnad esitavad oma aastaaruanded niikuinii avalikkusele ja annetajate kohta info lausa igas kvartalis, siis võiks need olla edaspidigi rahulikult kättesaadavad erakondade ja/või vabariigi valimiskomisjoni veebilehel. Ja neid raamatupidamise aruandeid auditeeriks – nagu ka seni – vandeaudiitorid. Nendele võiks ette anda ka nimekirja seadustest, millele vastavust tuleks tehingute puhul hinnata, mitte piirduda vaid raamatupidamise seadusele vastavusega. Kui siiski parlament leiab, et erakondade aruandeid peaks täiendavalt auditeerima ka riigikontroll, siis see on vastava ressursi eraldamise korral samuti võimalik. Ja parteide puhul peaks minu arvates avalikustama lisaks nende tuludele detailselt ka kõik kulud ning seda mitte ainult kampaaniate puhul.
Kui aga kellelgi tekib põhjendatud kahtlusi, et üks või teine isik või erakond on rahastamise reegleid rikkunud, tuleks pöörduda vastavalt rikkumise spetsiifikale kas maksuameti, politsei või kaitsepolitsei poole, kelle asi on siis kahtlust menetleda. Siis rakendataks tõe teada saamiseks juhtumi iseloomule kohast arsenali. Ja menetleja siis juba kas kinnitaks kahtlust või lükkaks selle selgelt ümber. Menetluse tulemus peaks olema avalik.
Raha ja mõjuvõim
Avalikkus peaks ennekõike teadvustama, miks on vaja teada, kes on ühele või teisele parteile annetanud. Miks peab erakondade rahastamise kontrolli süsteem tagama, et kõik eraldised ja annetused, mis erakond on saanud enda ülalpidamiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks, avalikustatakse?
Vastus, mille me tihti unustame, on järgmine: teadmine, kes ja kui palju erakonnale annetas, võimaldab avalikkusel hinnata erakonna mõjul tehtud otsuse ja erakonnale tehtud annetuste võimalikku seost. Teiste sõnadega – kas esineb poliitiline korruptsioon.
Just poliitiline korruptsioon on võtmekoht, millele tegelikkuses tähelepanu tuleks pöörata. Seepärast paistab mulle olevat viljakam suunata raha ja jõupingutused mitte niivõrd keelatud annetuste kindlakstegemisele, kuivõrd nende võimaliku mõju ehk poliitilise korruptsiooni minimeerimisele.
Otsuste ja õigusaktide vastuvõtmisel tuleb senisest olulisemat tähelepanu pöörata mõjude analüüsile – ja nii eelmõjude kui ka tagajärgede analüüsile. Riigikogu puhul võiks see tähendada, et mõjuanalüüs tehakse mitte ainult menetlusse antud eelnõu, vaid ka kõigi sellele esitatavate parandusettepanekute kohta ning lõplik laiahaardeline mõjuanalüüs peab olema avalikkusele kättesaadav enne tervikteksti lõpphääletust. Analüüsis peaksid olema loetletud nii poolt- kui ka vastuargumendid. Selliste mõjuanalüüside kaudu oleks ehk võimalik minimeerida seda, mida mu hea sõber, endine õiguskantsler Allar Jõks on nimetanud seaduste ostmiseks, pidades silmas, et eri huvirühmade mõjul on ette valmistatud sobivad seadused. Mõju- ja taustaanalüüside kaudu on võimalik muuta seaduse ostmise riski talutavaks, nulli ei saa seda aga viia kunagi.
Erakondade rahastamise asjus on vaja üheselt määrata kindlaks reeglid. Panna muu hulgas paika piirangud ja ka selge vastutus nende reeglite rikkumise eest. Reeglid peaksid olema selged ka kandidaatidele tehtavate annetuste asjus, samuti erakondade kõikvõimalike vesivõsude ehk sidusorganisatsioonide asjus. 2003. aasta detsembris vastu võetud erakonnaseaduse muudatustega jäeti sidusorganisatsioonid n-ö hämarasse tsooni. Samuti on jäetud seni selgelt reguleerimata erakonna liikmetele ja kandidaatidele tehtavate annetustega seonduv. Ma olen piisavalt kaua siin ilmas elanud, et mitte arvata, nagu oleks sellised kassiaugud seadusse jäänud eksitusest või teadmatusest. Mitmed juhtumid on leidnud ajakirjanduses kajastust, kuid lõppenud eimillegagi, sest juriidiliselt on olnud tegu hämara tsooni või suisa korrektse käitumisega.
Riigikogu menetluses olev eelnõu teeb siiski reegleid selgemaks, kuid võiks rohkem. Ma olen kaugel arvamusest, et on võimalik teha reegleid, millest nupukad inimesed ei leiaks võimalust kõrvale hiilida. Küll aga saab teha reegleid, millest mööda hiilida on tavapärasest raskem. Samal ajal tuleb vaadata, kas mingid rahastamise üliranged piirangud hoopis varjatud rahastamise osakaalu ei kasvata. Rõhutan taas – me ei saa riske kunagi viia nulli, kuid me saame vähemalt püüda muuta olukorra talutavaks.
Tuleb meeles pidada, et demokraatlikus õigusriigis ei ole erakondade rahastamise kõikehõlmav, põhjalik, sisuline ja tõhus kontroll ainuüksi riigi sunnimeetmetega korraldatav. Oluline roll on täita ka avalikkusel ja vabal ajakirjandusel ning seda eriti võimaliku poliitilise korruptsiooni vähendamisel/ennetamisel. Ses mõttes oli Eesti Päevalehe juhtkirjas väljendatud hoiak – meie tahaks küll kontrollida – täiesti õige ja vastutustundlik.
Ma näen aga siin ohtu, et isegi olukorras, kus ajakirjanikel on õnnestunud välja uurida mingi kahtlane rahastamisjuhtum või rahast mõjutatud otsus/seadus, sumbub see kas juriidilisse ?ongleerimisse või ühiskondlik-poliitilisse ükskõiksesse suhtumisse: las aga kirjutavad, räägivad või näitavad, küll nad päeva paari pärast väsivad, sest uued teemad tulevad peale. Ja väsivadki. Ja tulevadki uued teemad. Ja miski ei muutu. Ses suhtes erineb praegune ühiskond sellest, mis oli 1990-ndatel.
Seepärast ma rõhutangi – kõik sõltub poliitilisest kultuurist ja ühiskonna moraalsetest hoiakutest. Muide, kui vaadata välisuudiseid, siis ma ei ütleks, et Eesti näeb mujal parteide rahastamise ümber käiva susserdamise taustal kuidagi halb välja, mis paraku ei tähenda, et meil oleks kõik korras. Me lihtsalt ei tea täpselt, kas on või ei ole.
Julgen siiski arvata, et meie poliitikud ja parteiametnikud ei ole ausamad ega vähem ausad kui me kõik, sest nad tulevad meie endi seast. Muutus saab toimuda vaid meie endi hoiakute muutmise kaudu.
Seepärast ei ole mul ülearu suuri ootusi riigikogus heakskiitu ootava järjekordse parteide rahaga tegeleva komisjoni ja selle töö resultatiivsuse suhtes. Ilmselt komisjon tuleb, otsus langeb lähipäevil, kuigi Allar Jõks on andnud rahvusringhäälingu otse-eetris lubaduse oma magamistoa aknast lausa alla hüpata, kui parlament enne volituste lõppu siiski sellekohase eelnõu vastu võtab. Aga lugejatel ei maksa Jõksi elu ja tervise pärast siiski muret tunda, tema magamistuba on esimesel korrusel.
