Viivi Luik: kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale
— „Varjuteater” on roheliste sametkaante vahele, „Seitsmendast rahukevadest” palju luksuslikumalt köidetud. Millest selline pidulikkus?
— Kuna raamatu kujundaja Mari Kaljuste on olnud Roomas, ja on märganud, missugused on Rooma värvid, siis tekkis tal „Varjuteatri” käsikirja lugedes mõte teha kujundus, mis meenutaks Roomat. Raamatu autor ise ei ole kujundust ei tellinud ega mõjutanud. Kirjastajale kujundaja mõte meeldis ja nii köidetigi raamat sametisse. Nägin seda ise siis, kui raamat oli ilmunud.
Ei maksa muide unustada, et „Seitsmes rahukevad” ilmus vaesel Vene ajal, mil oli hea, kui raamatu trükkimiseks mingit suvalist paberit leidus. Mis seal veel köitest või köite kvaliteedist rääkida!
— Raamat on midagi enamat kui reisikiri ja ka „Viivi Luige Itaalia-mälestused” ei anna minu arust teksti žanrist täpset ettekujutust, lugedes mõjub raamat ikka nagu romaan. Kui palju pääses siia fiktsiooni?
— Sellel raamatul pole suurt tegemist reisikirjade ega mälestustega. Muidugi on „Varjuteater” romaan.
— Rooma jõudmine võrdub teie jaoks terve elu kestnud palverännakuna. Rooma on küll tsivilisatsiooni keskpunkt, aga mitte ainus. Ateenal, Konstantinoopolil või Viinil teie silmis samasugust maagiat ei ole?
— Ma ei ole kunagi elanud ei Ateenas, ei Konstantinoopolis ega Viinis. Sellepärast ma ka ei tea, missugune oleks nende linnade mõju või maagia. Kuid jah, tõsi on, et Rooma on minu jaoks olnud eriline koht juba ammu enne Rooma pääsemist.
— Tundub, et Jungi-sarnaselt usute, et kokkusattumustes (sh unenägudes) peituvad tähenduslikud seaduspärad. Mida arvate näiteks kokkusattumusest, et äsja ilmus Aare Pilve roheliste kaantega Itaalia-päevik, üsna sama paksusega ja samas formaadis?
— Need on nii erinevad raamatud, et mingit saatuslikku kokkusattumust on siin raske märgata. Maailmas on lugematu arv raamatuid, mille tegevus toimub Roomas või Itaalias. Ja ometi on iga raamat üks ja ainus, nii nagu see, kes ta kirjutas, on üks ja ainus terves maailmas. Nii palju, kui on kirjanikke, on ka elukogemusi.
— Ütlete nähtud inimeste käitumise põhjal, et Itaalia on tüdrukute riik. Milline kujund sobiks Eestile? Vimmakas vanamees?
— Vastuseks tsiteeriksin lõiku „Varjuteatrist”: „Kuna Martin Luther, „vana Luterus”, tõmbas põhja pool Alpe imedele ükskord kriipsu peale, siis läheb see kriips siiamaani läbi elu ja olu, mõtte ja meele. Ja imet seal juba sündida ei lasta. Ime on põhjamaal kohatu nagu ilugi. Asjadel ja inimestel on põhja pool Alpe kindel otstarve, kaal, maht ja hind. Kui on teada, palju laps kaalub või mis kannikesekimp maksab, on see omamoodi kaitse imede vastu. Nende lihtsate küsimuste ja argiste vastustega vaigistatakse hirmu mõõtmatuse ees. Maa ja taeva mõistatuste ees.”
Eestlane on põhjamaalane ja tajub maailma enamasti nii nagu teisedki, kes elavad „põhja pool Alpe”. On pigem teadlane kui tüdruk. Ta kaalub apteegikaaluga ja ajab juuksekarva lõhki.
— Milline oli teie jaoks Itaalia kõige ärritavam kultuurišokk?
— Kõige parema tahtmise juures ei meenu mulle midagi, mis mulle oleks Itaalias mõjunud kultuurišokina. Muidugi oli ka seal asju, mis tüütasid või paistsid tobedad, kuid raske on neid nimetada kultuurišokiks.
— Viitate eesti kultuuri läbivale kadunud kodu motiivile. Mida tähendab kodu mõiste praegusel sajandil? Selline kodu, kus põlvkondade kaupa elataks, on ju kõigi jaoks kadunud.
— Kadunud kodu on ühe ebamäärase igatsuse nimetus. See on igatsus, mida kõige lühemalt ja täpsemini väljendab sõna „ära!”. Praeguse sajandi inimese kodu on igal pool, kus ta parajasti ise on.
Kuid sellele, et kodu, kus põlvkondade kaupa on elatud, oleks kadunud, sellele ma vaidlen vastu. Selline kodu on tõepoolest kadunud meil siin, teatavatel ajaloolistel põhjustel muidugi, kuid selliseid kodusid olen oma silmaga näinud nii Itaalias kui ka Šveitsis ja isegi Saksamaal. Šveitsis on küllalt nii losse kui ka talusid, kus üks ja sama suguvõsa on elanud viis-kuussada aastat järjest. Itaalias on põlde ja majapidamisi, mis on kuulunud ühele ja samale suguvõsale tuhat aastat järjest. Seal on see enesestmõistetav, et inimese teavad, kust nad pärit on ja kes on nende esivanemad.
— Pärast teie esimeste tekstide ilmumist tõusite kohe kriitikute huvi keskmesse, imelapse staatusse. Kuidas see kõik tagantjärele vaadates teile on mõjunud?
— Mitte kuidagi. Ma teadsin, et mul on pikk tee käia, enne kui ma suudan seda väljendada, mis minus sõnalist väljendust otsib. Ma ei kirjutanud mitte selleks, et teised mind kiidaks, vaid selleks, et väljendada seda üht ja ainsat inimesekogemust, mida ainult mina võisin väljendada. Nii nagu igaüks väljendab oma üht ja ainsat inimesekogemust, sest muud kogemust tal ei ole.
— „Varjuteatris” tuleb juttu 16-aastasest Viivist, kes õhtul läbi lumesaju tulles kirjanike majast varju leiab. Väga dickenslik. Aga kuidas see lugu algas, mida te sinna Harju tänavale üldse tegema läksite? Käsikirja viima?
— Lahkusin kodust. Läksin laia ilma õnne otsima. Jah, just nii, nagu Dickensi romaanides või nagu muinasjutus. Kodu oli vilets ja vaene, seal polnud kauem midagi teha. Tahtsin kirjanikuks saada ja läksin Tallinna. Kirjanike maja aadress oli ainus aadress, mis mul oli.
— Öeldakse, et abikaasad lähevad ajaga üht nägu. Kas olete enda ja Jaak Jõerüüdi tekstides sellist sulandumist märganud või olete selleks kirjanikuna liiga erinevad?
Oleme erinevad. Kuigi, jah, me ei oleks koos, kui meie mõtteviisis ja maailmatajus ei oleks midagi sarnast.
— Jõerüüdi uus romaan pole veel Eesti Päevalehte jõudnud, aga tema hiljutises väga heas luulekogus mõjus rabavalt selle nukker iroonilisus, keskmisest kaugemale nägeva inimese frustratsioon. Milline on teie isiklik seisukoht majanduskasvu ja demokraatia jätkumise suhtes?
— Pideva majanduskasvu võimalikkus on naiivne illusioon. Rahvad, kes usuvad lõputut majanduskasvu ja heaolu tõusu, on nagu väikesed lapsed, kes arvavad, et elu eesmärk on nii palju kommi süüa, et süda pahaks läheb. Süda ongi juba pahaks läinud! Elame ajal, kui illusioonid varem või hiljem purunevad, kui demokraatiast saab varem või hiljem oma aja ära elanud süsteem. Keegi ei tea veel, mis tuleb, sest tuleb alati see, mida keegi pole osanud oodata.
— Teie raamatust lipsab läbi kujutluspilt Viivi Luigest, kes 1991. aastal Nõukogude sõdurit taskunoaga otse silma pussitab. Kas oleksite põhimõtteliselt ka praegu mingite ideaalide kaitseks valmis vägivalda kasutama ja ennast ohtu seadma?
— Olen küll.
— Milles võiks seisneda naise ja mehe hingeline erinevus?
— Naistest ja meestest ei tea ma suurt midagi, sest kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale.
— Olete öelnud, et eesti kultuur on koolmeistrite (vastandina kunstnikele) kultuur. Kuidas kasvava inimese loovust põhjamaises kliimas mitte närtsitada?
— Kui keegi teaks retsepti, oleks ta vanajumal ise. Ei tea.
Katkend raamatust „Varjuteater”
Kui härra B saabus Zürichist Rooma oma uuele ametikohale, oli tal tarvis käia mitmetes asutustes, anda ja võtta allkirju, korraldada asju.
Kuid asjad ei edenenud mitte kuidagi. Ikka oli kas liiga vara ja see ametnik, keda härra B hädasti vajas, polnud veel tööle jõudnud või oli juba liiga hilja ja hädavajalik, kuid nähtamatu ametnik oli juba siestale läinud.
Härra B-l soovitati korduvalt helistada kella 15 ja 17 vahel. Ta proovis mitu päeva, ja kui kella 15 ja 17 vahel kunagi keegi ei vastanud, sai härra B päris kurjaks.
Ta läks ise kohale ja sõimas esimesel ametnikul, keda ta nägi, näo täis kõigis kolmes keeles, mida tema kui korraliku Šveitsi kodaniku kohus oli osata. Perfektses itaalia keeles. Perfektses saksa keeles. Perfektses prantsuse keeles. See võttis aega, kuni kõik kolm keelt olid läbi võetud.
Ametnik kuulas kannatlikult. Kui härra B oli lõpetanud, tõusis ametnik püsti, tuli tumepruuni massiivse puubarjääri tagant pidulikult välja, kohendas oma varrukakaitsmeid, jäi otse härra B ette seisma, mõõtis teda pealaest jalatallani hukkamõistva pilguga ja lausus jäiselt: „Teate, signore, meie siin oleme neid asju ajanud juba kaks tuhat seitsesada kuuskümmend neli aastat. Meie teame, kuidas neid asju aetakse.”
Härra B tunnistas hiljem seda lugu jutustades, et teda ajas segadusse kõige rohkem see arv kuuskümmend neli. See mõjus talle masendavalt ja ta tundis selle arvu ees iseäralikku aukartust. Mida oligi tema maharahustamiseks vaja.
Kes ta on?
Viivi Luik
Kirjanik
•• Sündinud 6. novembril 1946
•• 1962 avaldas trükis esimese luuletuse
•• 1965 ilmus esikkogu „Pilvede püha”
•• 1985 ilmus romaan „Seitsmes rahukevad”
•• 1991 ilmus romaan „Ajaloo ilu”
•• Avaldanud kümmekond luulekogu, lisaks lasteraamatuid, jutte ja esseid
•• Abielus kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdiga, elanud Helsingis (1993–1997), Berliinis (1996) ja Roomas (1998–2003)
Arvustus
Palveränduri mosaiiktekst
„Varjuteater”
Viivi Luik
Eesti Keele Sihtasutus 2010
49-aastaselt koos diplomaadist abikaasaga Rooma kolinud Viivi Luik kirjutab, et Igavese Linna poole on ta tegelikult teel olnud kogu elu.
Tekst meenutab mosaiiki, mille tükke eristavad värvide asemel aastakümned ja paigad ning tükkideks enesteks Luige mälust võetud dialoogikatked, juhukohtumised ja väikesed vaatlused. Kõige tähtsama ehk mustri moodustab autori-minategelase „iseendaks saamine”, nagu ta ise siin samal leheküljel ütleb. Ning mis lugeja jaoks peamine – tükid on oskuslikult lihvitud ja kokku pandud.
„Varjuteatris” seisab kõrvuti kaks mõistet – huumor ja pühadus, mõlemad Itaaliaga enesestmõistetavalt seotud nähtused. Ja seotud ka omavahel, sest nagu ütleb minategelase isa, on elu suur nali ja vanajumal kange naljamees. Isa enda matustel on alguses kõik „asjakohane ja õige kurb”, aga siis tuleb pähe, et isal oleks siin lõbus olnud, see paneb naeratama ning matusemeeleolu on „rikutud”. Peiedel kõlistatakse naerdes klaase.
Nii on kogu Luige raamatuga. Siin on ülinaljakaid anekdoote ja siirast ühiskonnakriitikat. Jääle surema asetatud merivähid mõjuvad autorile painajalikult, kuna kannatuselt on võetud kannatuse nimi ja asendatud see kilohinnaga.
Ning siis on täiesti müstilise laenguga stseene ja kujundeid: Raffaeli hauakambris viiulit mängiv orkestrant või iidse pikniku kaja Hadrianuse aedades. Sellistel hetkedel ärakingitud lill või kerjuselt vastu loogikat saadud rahatäht saab inimesi ja kõiksust ühendava sümboli jõu.
„Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada,” kirjutab Luik. „Ela.”
Kaarel Kressa
