Andres Noormets – olemuselt luuletaja, vormilt lavastaja
— Mul soovitati alustada intervjuud küsimusega „Mis on elu mõte?”, kuna „Noormetsal on hea filosoofiline tasand”. Mis siis saaks, kui küsiksingi, mis on elu mõte? Kas teil enda jaoks on vastus olemas ja kas seda saaks universaalselt laiendada-rakendada? Ja kuidas erineb see eesmärgipäraselt elatud elust?
— Ma ei tea. Mul ei ole elu mõttele käepärast definitsiooni. See, et pole, tundub õige ja tore. Rahustab maha, ei aja närvi. Kuskil inimlikus olemises on sees mingi arusaamise, osasaamise, mõistetud saamise püüd. Ka üldisema olemisega üksiolemise tahe.
Müügimehed püüavad neid ürgtunge asjadeks konvertida ja nad on edukad. Sellel pole aga elu ja elamisega midagi pistmist. See on tehnilise progressi tekitatud vaba aja surnukslöömine, tühja ruumi täispumpamine.
Tajun teadvust mingi mitmekihilise substantsina, mida on kõikjal. Mis ongi kõik. Teadmistest, tundmustest ja mitte millestki laetud ruum. Ma ei oska nimetada. Sõnad ja tähendused on meie igapäevaelus ilmselgelt ületähtsustunud. Olulisem tundub aga see, mis on nende taga või kohal või sügavamal sees. Võib-olla ongi mõte päris nimede sees ja kogu nähtav maailm on vaid huntide metsakutsudeks ja hallivatimeesteks kutsumine. Ma ei tea.
Minu olemuseks on vist luuletajaks olemine. Tekst ja sõnad pole mulle niivõrd kommunikatsioonivahendid kui ehitusmaterjal. Millegi tegemise ja kokkupanemise võimalus, dekonstrueerimise võimalus.
— Tegelikult on soovitajal ju õigus – olete mõtleja, kes arutleb teatrist kaugemale. Kas tunnete, et teil on piiramatu huvi uurida, mõelda, selgeks teha? Millest see tingitud on?
— Mulle meeldib hommikuti une ja ärkveloleku vahel lebada ning mõtetel unenägude ja reaalsuse piiril uidata lasta. See on hea ja selge aeg, mis ei selgita midagi. Ilmselt tahangi, et mõned asjad oleksid ebaselged, lõpetamata ja kujutud. See võib olla alateadlik vastuhakk igapäevasele tööle, mis just kujustamisega tegelebki. Väljamõtlemised, ideed, täpselt kirjeldavad laused – need kõik tahavad saada vastukaalu, et tervis püsiks. Paistab, et entroopia võib mõõdukas annuses kasulik olla. Niisugune teostamata kõikvõimalikkuse latentne väli.
— Oma teatritöödega otsite vist igakord midagi uut, selle asemel et langeda mugavasse, hästi töötavasse mustrisse? Ühelt poolt on kõik teosed omaette, samal ajal aga võib öelda: jah, kohe näha, et Noormetsa lavastus/käekiri.
— Ma ei tegele teadliku uue otsimisega. Eriti teatris. See on kuidagi liiga konkreetne ja igav. Mõnikord otsin pilte, mõnikord lugusid – nende algusi ja lõppe ja ristumispunkte, mõnikord helisid. Saan aru, et selline jutt on absoluutselt abstraktne ning niisuguse sisuseletustega projekte ükski terve mõistusega haldur ei rahastaks, aga mulle meeldib. Mul on õnne olnud lugude sündimise maailmas elada ja töötada – ausalt öeldes ma eriti mujal olnud polegi – ning see on kuidagi loomulikuks vormiks muutunud. Võib-olla pärisosaks.
Asja tuum on vist pidevas kohalolekus. Selles, mille kohta öeldakse, et siin ja praegu, ja mis ei kõla küll väga adekvaatselt ja usaldusväärselt. Tunnen luksust olla mittefikseeritud, määratlematu ja olla seeläbi vastupanuvõimeline. Nii saab asju vaadata sellistena, nagu nad on. Vähemalt on lootust.
Niimoodi on siin töölepingute lõppemise ajas üks aktuaalselt magus konksuke veel: kuidas lasta lahti seda, mille eksisteerimise salasoov ongi olla lahti lastud. Kuigi nüüd paljastasin vist midagi, mida poleks tohtinud. Aga samas võib see olla ka lõks.
— Kas on mingid asjad, mida tahate hoida igas lavastuses? Mingid ühisosad, mingid igikestvad teemad, mingid motiivid või detailid?
— Teadlikult ei ole. Aga kui vaatan oma töid distantsilt või vaatan nende visuaali, siis paistavad mõned sarnasused välja küll. Need pole tahtlikud, ma väga loodan. Mulle meeldivad deformeerumispotentsiaaliga ruumid, amorfsed struktuurid. Nii inimeses kui ka inimese ümber. See teeb maailma naljakaks ja tõsiseks. Just amorfsuses on kõige rohkem võimalusi eripäraste kristallide tekkeks.
— Teil on nüüd rohkem lavastamise kui näitlemise periood. Miks? Kas sooviksite rohkem näidelda? Mis on näitlemises igatsusväärset ja mis on lavastamises tänuväärset, mis selle omakorda korvab?
— Mulle meeldib mängida. Võib-olla sellepärast, et kardan mõnda asja ning mulle ei meeldi väljastpoolt antud ja detaile organiseerivad seadused. Mängu sees on palju vabadust ja õnnetunnet, on sellist liikumise kiirust, mida päriselt välja ei kannataks.
Näitleja ja lavastaja on ühe ja sama aine eri olekud. Et nad oleksid võimelised ühises ruumis tegutsema, peab mingi aines kokku langema. Samas – valguses seisavad nad erinevalt. Siin ongi vist põhjus, miks tahaks aeg-ajalt olla nii see kui ka teine.
— Teil on aastate jooksul kindlasti tehtud mitmeid ettepanekuid tulla ära pealinna teatritesse. Miks te seda seni teinud ei ole? Hoopis Ugala, Endla...
— Mingeid jutte on olnud, aga miski on alati lahti haakinud. Tagantjärele vaadates on läinud hästi – pole põhjust kahetseda. Kui sul pole endal kohalt liikumise valu, siis ei saa seda ka kunstlikult tekitada. Vahel on olulisem kohal olemise valu – see võib olla arutult selge ja julm enesetunne, eneseteadvustus.
Täna tunnen, et on olemas mõned ettepanekud, mis pole sõnastusteks saanud, aga mingil sõnadetagusel kombel on nad juba olemas. Mõnikord enne und võtan nad välja ja mängin pisut – sügavama ja parema une huvides.
— Olete öelnud, et teile on alati meeldinud sotsiaalne teater ja üritate ka enda lavastusi sotsiaalselt terava närviga hoida (omal ajal, 1980-ndatel, tegite ju Komissarovigagi selliseid lavastusi). Kuidas teile praegune eesti teater just sellest, sotsiaalse närvi perspektiivist tundub? Mis seis on? Kuhu liigutakse?
— Ma ei mäleta suht midagi, mida olen öelnud. (Kirjalikud intervjuud on selles mõttes väga tänuväärsed – täidavad valgeid laike.) Terav närv tundub olevat huvitav ütlemine, sotsiaalsus seal kõrval aga pisut arusaamatu. Kuna teater seisab niivõrd liikumisteede tsentris ning inimestega pidev kokkusaamine on tema olemuses, siis mingi sotsiaalne mõõde on meie tegevuses alati. Kas seda eelduslikku sotsiaalsust peab veel üle sotsialiseerima, ma ei tea. Ma ütlen juba mitmes kord, et ma ei tea – see hakkab igavaks muutuma.
Me liigume kuhugi määratluste vahele, vahealadele. Teadmise ja empiirika vahelisse prakku. Kui üks ära langeb, kaotab ka teine oma koha. Ühiskond on läbikasvanum kui kunagi varem – teater ütleb talle seda ette. Kihistutakse küll, aga aina kitsamas, vähenevamas, kokkutõmbuvamas ruumis.
— Mis on teie jaoks teatris endiselt huvitav, mis teid pärast kõiki aastaid endiselt paelub?
— Teatri teeb külgetõmbavaks tema kaduvus. Me saame etendust kirjeldada, kuid selle täpne kordus pole enam kunagi võimalik. Kõige suurem väärkujutelm ja illusioon on arvamine, et mingi ülesvõte fikseerib olukorra igaveseks. Ei, see pole võimalik – nii saab aimu ainult asja vormist. Kõik muu läheb kaotsi.
Vaatasin paar päeva tagasi filmi Panso lavastatud „Hamletist”, mis on oluline ajastu dokument, aga näitlejavahendid, mida kasutati, olid paiguti ehmatavalt ebaloomulikud ja võltsid. Ometi oli see oma aja absoluutne tipp eesti teatris. Mis on siis lahti või valesti? Ei muud kui see, et elavast ajast välja tõstetud etendus pole muud kui pakend. Tema õiget hinge ja hingamist ei saa tselluloidil või pildifailis säilitada. Teatri elupaik on hetke sees, ühes kokkusaamise silmapilgus.
Need silmapilgud on ehedad ja ettearvamatud. Sinna sisenemiseks võib kuluda aastaid, aastakümneid. Hetke kinnipüüdmine, selle elusuuruseks tegemine tundub väärtuslik tegevus. Selle nimel tasub õppida ja liigutada.
— Kunagi mainisite tihti Moskva teatrimeest Anatoli Vassiljevit. Mis teie praegusi teatritegusid enim mõjutab?
— Vassiljevi teater ja teatrinägemine on mind tõesti mõjutanud. Kuidas täpselt, ei oska öelda. Aga praegused mõjutajad on suht abstraktsed: improvisatsioon, muusika, arhitektuur. Pisut ka nüüdisaegne tants, kirjandus. Kusagilt sealt kandist on pärit äratundmine, et inimese keha on lahutamatu tervik. Ka pea ja aju on kehaosad ning seda on ka mõtlemine ja tekst, mida seeläbi produtseeritakse nii kõnes, kirjas kui ka tegudes. Selline jagamatus on loodusele omane, see mõjutab meid kõiki.
Kui istun kontserdil, vaatan mõnd head filmi või etendust, siis tabab mind tihti mingi sõnulseletamatu inspiratsioonivoog, piltide ja ideede tulv, mis viib avasilmi ära kuhugi paralleelmaailma. See on üks rikkalikult laetud väli, kus olles oled kõige sees, kus kõik on olemas. Võid kaasa võtta, aru saada, näha ette ja taha, sügavale ja kõrgele. See pole pelgalt ettekujutus. Sealt olen kaasa toonud stseenide kaupa materjali oma teatritööde tarvis. Tihti on see vool nii intensiivne, et peab haarama mingi juhusliku paberiserva ja üles kirjutama, et ära ei ununeks. Kui pärast kontserti küsitakse, et kuidas oli, siis pean vastuseks midagi luiskama, sest hakata seletama, kus ma tegelikult olin, tundub veider.
— Mõtlesin, et vaatan teie lavastuste nimekirja ja proovin üldistada ning küsida, aga see on võimatu. See nimekiri ei allu lihtsale, triviaalsele üldistusele. Kuidas te oma materjale valite või pigem leiate?
— See on ikka seesama jutt, mida paljud räägivad, et materjalid lihtsalt tulevad ja otsivad su üles. Hoia ainult silmad, kõrvad ja muud vajalikud kohad lahti. Ei ole võimalik, pole lootustki end kõigega kursis hoida ja pole vaja ka. Aeg on nii lühike, kõike ei jõua nagunii. Seepärast pole mul ka mingit teostamata plaanide riiulit või tuba. Kui on tegemise aeg, siis tuleb sinna ka mõte juurde.
Järjest rohkem olen hakanud ise kirjutama, sest nii on kõige lihtsam. Mitte alati kõige parem ja originaalsem, aga just lihtsam. Siis olen kõige rohkem asja sees ja kõige vabam. Ma võin kõike muuta, üle kirjutada, kustutada, ümber tõsta. Pole vaja liigset viisakust ja pieteeti. Kui kannad autorit ja lavastajat ühe inimese sees kaasas, siis on nende koostöö möödapääsmatu. On küll pisut naljakas, aga olen mõnel korral sinna ka näitleja lisaks toppinud ja seejärel imestusega tõdenud, et tulevad toime küll. Kui kogu aeg nii oleks, võiks vist kitsas hakata, aga ajuti on väga tervistav.
— Natuke poliitilist juttu ka – mida arvate viimase aja kultuuripoliitilisest vaidlusest, nt NO99 teatri väljaütlemisest, et Eesti kultuuripoliitika on üks pidev segane rapsimine, dialoogi puudumine ja rahandusministeeriumi kaudu asja ajamine?
— Kõik, mida tehakse selle nimel, et rohkem omada, on segane rapsimine. Sisulises mõttes. Väliselt võib see isegi sile ja mõttekas paista. Poliitikas on liiga palju imitatsiooni. Ma olen kohati liiga naiivne ja idealistlik inimene, et viitsida nende alltekste lahti lugeda. Võib-olla pole see hea ja võib-olla peaks selle koha pealt pisut arenema, aga probleem on motivatsioonis. Eesti on väike ja inimesi on siin vähe – riik peaks meile kuidagi lähemal olema, peaksime saama teda katsuda, kui vähegi vaja. Küllap see on tahtmise ja treenimise küsimus, koostegemise koht.
Eluloolist
Andres Noormets
näitleja ja lavastaja
•• Sündinud 1. oktoobril 1963 Paides
•• Lõpetanud Paide 3. keskkooli
•• 1982–1983 õppis Tallinna pedagoogilises instituudis näitejuhtimist
•• 1988 lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri 13. lennu
•• 1988–1994 Ugala näitleja ja lavastaja
•• 1994–1995 vabakutseline lavastaja
•• 1999–2000 Ugala peanäitejuht
•• 1990–2001 Viljandi kultuurikolledži lavakõne ja näitlejameisterlikkuse õppejõud, dotsent
•• 1994–1999 Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri juhataja
•• 1995 pälvis Ants Lauteri nimelise preemia
•• 1996–1999 Ugala lavastaja
•• 1997–2005 Eesti lavastajate liidu esimees
•• 2001–2005 Ugala näitleja
•• 2005– Endla lavastaja
•• 2010 pälvis Prix Europa parima raadiokuuldemängu auhinna „Vaikuse ja karjete” eest
