Üks pealtnähtud rahavestlus – kuidas sünnib loits
Varasemate aegade vaimset pärandit iseloomustades oleme eeldanud, et kombe, jutu või laulu kristalliseerumine nõuab aega. Interneti kaudu levib kõik see hetkega: näiliselt isetekkelised paroodiad, naljakad ja tõsised lood, pilditöötlused, linnalegendid, täitunud ja täitumata ended, unenäoseletused ja maagilised nõuanded.
Eriti ilmekas on, kuidas interneti kaudu peetavas dialoogis on korraga kohal nii uskujad, kahtlejad kui ka tulihingelised vastased. Alati leidub väitele vastuväitjaid, alati leidub skeptikuid: kes tahab kuulutada oma tõde.
Mullu septembris võtsid Delfi Naistelehe külastajad üles rahaloitsu teema. Sealsamas on peetud tuliseid läbirääkimisi armuloitsu üle. Nüüd kerkis küsimus rahalise seisu maagilise mõjutamise võimalikkusest. Folkloristid teadaolevalt arutellu sekkunud ei ole. Teemapüstitus rõõmustab mind eriala tõttu siiski väga. Kas naised (ja mehed?) delfi.ee-s täidavad tühiku aardetraditsioonis?
Olen mõne hea aasta jooksul lähemalt vaadanud rahvajutte peidetud varandusest. Ei meenu, et vanemas, umbes 160 aasta jooksul arhiveeritud pärimuses oleks niisuguseid nõidussõnu kordagi mainitud.
Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiv sisaldab palju nõiasõnu, päris pikki seeriaid otse teadjatelt. Need on vere-, tule-, nikastuse, paise-, ussi-, roosi-, halli-, marutõve, mürgituse, hambavalu-, saksa-, kohtu- ja armusõnad, samuti sõnad loomade kohtlemiseks. Sellist asja nagu rahaloits nende hulgas ei leidu. Teadja poleks neid oma loitsuvihikusse märkimata jätnud.
Aardemuistendites lausutakse mitmesuguseid manamissõnu küll, kuid need kuuluvad jutu sisusse. Enamik muistendeid peidetud varandusest on aegade jooksul meie jutupärimusse mujalt üle võetud, vormellikud väljendid on muistendi kui tervikteksti osad. Neid ei nopitud jutust välja tegelike rahapadade leidmiseks.
Lausumised muistendites kõlasid kolmes olukorras. Esimene oli rahapaja peitmine. Aarde matja kuulutas tingimuse hilisemaks leidmiseks: üheksa pead tuua, seitsme venna veri valada, kukega künda, kanaga äestada. Kullakoormate peitmise episoodi matmissõnade ja ülesleidmise tõotusega leiame ka eepose „Kalevipoeg” 20. loost.
Teine tagajärjega sõnade ütlemine oli kogemata lausutud vanne või väljend, mis põhjustas varanduse lõpliku kaotsimineku.
Tuli ette vastupidist: muistendi tegelane ütles kogemata õiged sõnad, mille peale hakkaski kulda-hõbedat voolama. Kusagil pole neid sõnu aga määratud rahaloitsudeks.
Järelikult oli talupojatarkuse järgi paljalt sõnadega raha juurdekasvu mõjutamiseks võimalusi napilt. Raha tajuti konkreetsena, raha lisandumise allikas pidi olema samavõrra konkreetne, näiteks leitud rahapada. Seda on näha kohalikest juttudest, mis ei rännanud meie maale ei Saksast ega Venest, Soomest ega Rootsist, vaid jutustati külas kohapeal: mõne pere paremat elujärge seletati rahapaja avastamisega.
Teine rahvalik versioon kajastub kratikujutelmades – kellel vara rohkem, küllap see oli ostnud või meisterdanud endale varavedaja. Tegelikult on kratimuistendites raha kokkukandmine suhteliselt kõrvaline teema. Rohkem kui raha, oodati varavedajalt ikka vilja toomist salvedesse.
Kui vanemas rahvaluules „korralikku” rahaloitsu ei ole, siis see ei tähenda, nagu puuduksid väikesed praktilise maagia nipid. Folkloristlik teadmine võimaldab näha inimeste arutlusi maagilise mõjutamise üle pikemas ajalises vaates.
Ka käesolevat mõtisklust inspireerinud foorumis tuleb hästi välja, kuidas noorkuu poole pöördumine (et noorkuu kasvataks rahakogust) – uskumus ja tegu üheskoos – on endiselt tõsiseltvõetavad. Eraldi küsimus on, kas toimingu nimetamine rahaloitsuks endise nimetamata jätmise asemel annab väge juurde või hoopis kahandab loodetud mõju.
Unenägude seletamisele pühendatud vestlustes kordub ikka ja jälle motiiv väljaheidetest kui raha unenäolisest asemikust. Mida rohkem soppa, mida määrdunum on une nägija, seda lubavam on ennustus raha saamiseks ilmsi.
Tänapäevasest teadmisest on taandunud kujutlus tagasitulevast rahast. Kellel läheb korda niisugune raha endale muretseda (väga keerulisel viisil), selle juurde tuleb raha alati tagasi. Peab ainult valvama, et kasutamisel antaks kindlasti vahetusraha.
Tegu ja tagajärg
Sageli selgitame oma seisukohti kas meie endi või kellegi teisega juhtunud lugude abil. Kes tunneb, et tema rahamaagia on mõjunud, tahab kaasvestlejaid veenda positiivses seoses oma teo ja tagajärje vahel. Niisugused subjektiivse tõe edastajad aga kohtavad sageli ratsionaalseid oponente, kes sama visalt vastu vaidlevad.
Traditsiooniliste rahvajuttude hulgas leidusid kõrvuti rahapadade õnnelikud leiulood ja hoiatusmuistendid. Lisaks varandusest ilmajäämisele näitlikustasid viimased õnnetusi ja hirmuelamusi, mida varanduse ihkajal kogeda tuli. Samasuguseid hoiatuslugusid on esitada ka rahamaagia praktiseerimisega kokkupuudete põhjal. Niisiis – vestlus rahaseisu maagilisest mõjutamisest ei jäta kaugeltki ühest muljet kahjutust loitsimisest.
Kestvama aardepärimuse taustal tundub, et rahaloits nii mõistena kui ka sisuliselt on suisa uus. Internetifoorumis osalejad alles loovad seda ühise arutluse käigus ja paljude kõrvaltvaatajate silme all. Nähtavale tuleb, kuidas käikumineku eeldustega näiteid saabub korraga idast ja läänest ning ärist („rahaloitse” müüakse).
Hämmastavalt paljud viimase paarikümne aasta kaasteelised paistavad teadvat 50 krooni maagiat. Kuidas roheline rahatäht niisuguse staatuse omandas, on esialgu hämaraks jäänud. Sellest, et 50-kroonist tuleb kaukas hoida, ei tehta kusagil saladust. Rahatähed seisavad inimeste rahakottides, et tõmmata ligi uusi rahatähti. Nii on seletatud, miks vastava vääringu rahatähte liikus suhteliselt harva.
