Ka naissoost Le Pen ei päästa kustuvat parteid
1972. aastal Prantsusmaal Rahvusrinde (Front National) asutanud, nüüd 82-aastane Jean-Marie Le Pen ei jaksa enam parteid uutele võitudele vedada, seega andis ta nädalavahetusel partei juhtimise üle oma noorimale, 42-aastasele tütrele Marine Le Penile. Praegu on ka Le Penile eeskujuks Sarah Palini ja nn Tea Party esiletõus USA-s, kuid Rahvusrindel on tunduvalt raskem uue liidriga puhtalt lehelt alustada.
Kui ta ka üritab tuua uusi tuuli poliitikasse, on ees ikka tugev usaldamatuse müür. Isegi Marine Le Peni väitest, et suur muslimite hulk Pariisi tänavail olevat võrreldav natsiokupatsiooniga, taheti vasakul tiival välja lugeda natsismi õigustamist. Partei euroskepsis ja immigratsioonikriitika on küll tänapäeva paremale kalduvas Euroopas pigem peavoolu arusaamad, kuid avalik protektsionismivaimustus viib Le Peni ka selgelt vastupidisele kursile kui näiteks igasuguste päästepakettide vastu võitlev Tea Party USA-s.
Protestihääli koguva Rahvusrinde hiilgehetkeks on jäänud 2002. aasta, kui Jean-Marie Le Pen suutis presidendivalimiste teise ringi murda, et siis Jacques Chiracilt hävitavalt lüüa saada. Ja see Prantsuse poliitikas teravaid kirgi esile kutsuv poliitiline jõud ilmutab selgelt hääbumise märke. Parlamendivalimistel 1997. aastal Rahvusrinde saavutatud 14,9-protsendilisele häältesaagile on järgnenud 2002. aasta 11,3 ja 2007. aasta 4,3 protsenti. Ka eurovalimistel on erakonna toetajaskond kahanenud ühekohalisele numbrile.
Sotsialistid pole toibunud
Selliselt lehelt hakkab Prantsusmaa aga valmistuma 2012. aasta presidendivalimisteks. President Nicolas Sarkozy vastu pole Rahvusrindel piisavalt laskemoona, vasakult tiivalt pole aga sotsialistid siiani toibunud 2002. aasta presidendivalimistel vanemalt Le Penilt saadud hoobist. Rahvusrinde moodi, populistlikul protestil rajanevad parteid suudavad laineid lüüa kogu poliitilist korda vaidlustades, paraku esindab praegune president Sarkozy samalaadseid vaateid immigratsioonile ja oht, et sotsialistid uuesti võimule tulevad, teeb paremal tiival tegutsemise keerukamaks. Väljavaade nüüd presidendi tugigrupiks taanduda suureneb üha.
Kui Marine Le Pen just ise Sarkozy asemel kogu paremleeri presidendikandidaadiks ei tõuse ja tema vastaskandidaadiks sotside poolt praegune IMF-i (meessoost) president Dominique Strauss-Kahn ei satu, ei ole ka oodata, et ta suudaks Prantsusmaal oma Sarah Palini fenomeni esile kutsuda. Pealegi on naiselikku alternatiivi Sarkozyle nähtaval enam kui küll: sotside ridadest tahavad presidendiks pürgida nii Ségolène Royal kui ka Martine Aubry, rohelistest aga Norra päritolu Eva Joly.
1968. aastal sündinud Marine, täpsema nimega Marion Anne Perrine Le Pen, tõusis parteiliidriks seetõttu, et ta esindab kõige paremini oma isa vaateid, erinevalt vanemast õest Marie-Caroline’ist, kes on juba Rahvusrindestki välja astunud. Marine on olnud kohalikus poliitikas 1998. aastast alates, europarlamendis esindab ta Prantsusmaad 2004. aastast. Ta on kaks korda lahutatud ja kolme lapse ema, mis paraku Prantsusmaa poliitikas erandlikuna silma ei hakka.
Vichyismist sotsiaalmarinismini
•• Rahvusrinne on vägagi kirju minevikuga poliitiline jõud, mis leidis Prantsusmaal esimese esiletõusu Pierre Poujade’i toetajate liikumises 1956. aastal, kui Jean-Marie Le Pen esimest korda parlamenti sai.
•• 1972. aastal asutatud uus erakond koondas Vichy-režiimi taganutjaid, koloniaalimpeeriumi toetajaid (põrandaalusest rühmitusest OAS) ja kasvavat protesti liiga koormavaks muutunud immigratsiooni vastu.
•• Ta on võtnud hääli vähemaks just vasakult tiivalt ja see oht ei kao ka tema tütre Marine’i ajal, kes on osanud hinge pugeda just töölisklassile ja kelle poliitikat nimetatakse juba sotsiaalmarinismiks.
•• Neonatsideks neid pidada ei saa, holokausti õigustamist tuleb Jean-Marie Le Peni sõnadest vägisi välja imeda, kuid teatav tahe sinna libiseda on parteis siiski olemas. Peaaegu kogu Euroopa vasakpoolsed nägid Rahvusrinde esiletõusus nii suurt ohtu, et Jean-Marie Le Peni vastu tuli mobiliseerida miljoneid meeleavaldajaid. Ja ühtki teist poliitikut Euroopas pole vist üritatud sõnavabaduse kasutamise eest nii palju kordi kohtusse kaevata. Rääkimata kunagisest kallaletungist, mis Le Peni ühest silmast pimedaks jättis.
•• Küsitlustulemuste alusel on oodata, et Sarkozy vastu pääseb teise valimisvooru vaid sotsialistide kandidaat, ükspuha kas siis Strauss-Kahn, Royal või Aubry (kõik 20 kuni 30 protsenti), ning ametis oleval presidendil on ikka veel kerge edumaa nende ees.
•• Marine Le Pen maanduks kindlale kolmandale kohale (9 kuni 13 protsenti). Ja tugev protestijõud kerkib ka vasakult tiivalt, trotskistid on koondunud Uude Antikapitalistlikku Parteisse, mille liider Olivier Besancenot võitleb neljanda koha pärast roheliste kandidaadiga (6 kuni 9 protsenti).
