Kettamaailm on nagu kunagi meeldima hakanud puhkusesihtkoht – sinna aastast aastasse tagasi minnes saab rõõmsalt nentida „ma tean seda kohta küll” ja ometi on seal iga kord ka midagi uut avastada. Siit-sealt läbi põikavate vanade tuttavate ees tõusevad peategelasteks hiljuti ülikooli küünlatöökojas niristajana tööle asunud salapärase päritoluga härra Nap, tema ülemus ja sõber, Ankh-Morporki jalgpallilegendi Dave Usutava poeg Trevor ning öököögi tüdrukud Glenda (suurepärased pirukad!) ja Juliet (kirjeldamatult ilus). Seekord on ohus Nähtamatu Ülikooli võlurite rikkalik juustulaud ja see ei ole asi, mille suhtes saab teha järeleandmisi. Laua vaesumise hirmus peavad võlurid hakkama jalgpalli mängima! Ühtlasi kujundatakse samal ajal ümber mängu põhireeglid. Nagu arvata võib, tuleb segadust rohkem kui euro (15,6466 krooni) eest.

Teise läbiva mustrina läbib loo kudet teema, kuidas leppida (või vastupidi, mitte leppida) sellega, kellena-millena oled sündinud. Naerukrampe kartma ei pea, aga suunurgad kisub üles küll. Pähkliteks šokolaadis on väikesed iroonilised märkused, nagu et karjäär on nende jaoks, kes ei suuda töökohta pidada, või et jalgpall on nagu elu – „Sina teed, mis suudad, a’ siis annab keegi sulle jalaga ’argivahesse.”

Kuigi „Nähtmatud akadeemikud” pole Pratchetti parim raamat, on ta sooritused stabiilselt head nagu nelja-viielisel koolilapsel. „Kettamaailma” sarja suur eelis on, et kõik osad on eraldi loetavad, kuigi tausta tajumiseks on kasulik läbi lugeda midagi ka sarja algusest. 

„Nähtamatud

akadeemikud”

Terry Pratchett

Tõlkinud Allan Eichbaum

Varrak