Mihkel Tiksi uus korvpalliraamat
Kirjastuse Tänapäev mullusel romaanivõistlusel sai Mihkel Tiks oma „Mängumehe” eest eriauhinna. Nüüd, kui tekst on kaante vahel ilmunud, saame aru, miks. Laadilt pole raamat kauniskirjandus ega žanrilt romaan. „Mängumees” on dokk, mida autor on kirjutanud eluaeg, alustades sellest, kui Tiks oli alles „õpetaja T” lahtise peaga õpilane. Veel enne, kui temast sai Raplas korvpallur ja hiljem N Liidu noortekoondise, Eesti rahvusmeeskonna ja Kalevi mängija. Enne kui mehest tuli literaat ja omavalitsustegelane. Miku oli ta vanasti ja on nüüdki.
Tiks näib olevat ajastu- ja faktitäpne. Lävisin noorpõlves Tiksi tädipoja Jaaguga, olime Pärnus koolivennad ja hiljem kursusekaaslased. Mikuga saime tuttavaks, kui ta poisipõlves sageli Pärnus suvitas. Jäätiseputkad Supeluse – tollal Nõukogude – tänaval asusid täpselt Tiksi osutatud kohas. Kujud, kellest Tiks kirjutab, olid nimelt seesugused. Olid lutsulik tagahoov ja villa Hortensia. Küllap on Tiks sama täpne kogu mahukas mälestusteraamatus.
Ühes intervjuus on Tiks märkinud, et kunagises „Korvpalliromaanis” oli ta liialt pinnapealne. „Mängumehes” käib autor vanas Kalevi korvpallimeeskonnas valitsenud inimsuhted uuesti üle, jäädes aga siin-seal sama pinnapealseks. Pidid need ikka suhted olema, mida ka aastakümneid hiljem ei saa sirgeks rääkida!
Veidral kombel ei tee seda oma elulooraamatus ka Aleksei Tammiste, kelle varjust Tiks pole tänapäevani välja saanud. Kes „Mängumeest” loeb, naudib, kuidas Tiks maadleb oma kurja ingliga, korvpallihiiuga, keda on nimetatud Tammaks, suurmeistriks või rahvakunstnikuks. Ei ole vanaks Kaleviks kutsutud sootsiumi kallale sööstnud ka teised tollased peategelased Tomson, Lipso, Krikun, veel vähem vana Tartu korvpalliprofessor Ilmar Kullam. Mingi salapärane nimbus peab ometi jääma...
Ajastu lõige
Faktirohke teksti mõistmiseks peavad olema mingid taustateadmised. Vanema, hädaga ka keskmise põlve kossusõpradel on need olemas, kuid huvitav, mismoodi on „Mängumees” mõistetav nooremale lugejale, kellel Vene ajast ja tolleaegsest spordist on üpris hägune ettekujutus. Ei paku ju Tiks sugugi ainult pallimänguga seotut, ta käib üle ka 1970-ndate Tartu olud, kui „alevipoiss oli paotanud ukse Vaimu kuningriiki”. Kuid puudutab väga pinnapealselt telemaja elu, kus autor lühikest aega komsomolisekretärina tegutses.
Saame teada õhkkonnast hotellis Tallinn ning eluolust suurel Venemaal. Sekka poolfilosoofilisi ekskursse. Ei, esteeti Tiksi tekst ei veetle. Autor on (kavatsuslikult?) valinud iroonilise vestlustooni, mis ei võimalda kellelgi talle kraesse hakata.
Liiati mängib Tiks lahtiste kaartidega. Ta ei rüüta oma tegelasi kergesti lahtimuugitavatesse varjunimedesse nagu „Korvpalliromaanis”, vaid igaüks esineb oma õige nime all. Autor laulab viisil, kuidas nokk lubab.
Huumor ja enesekriitika
See viis on mõnikord päris lõbus. Näiteks koht, kus noormängija palub treener Prillilt (Kullam) luba järgmisest treeningust puududa. Treeneri torisemisest selgub, et poiss peab minema iseenda pulma. „Ja-jah, vaata, et see oleks viimane kord!” pomiseb tüdinud treener.
Tiks tõdeb raamatu lõpus, et „õpetaja T lahtise peaga poiss” ei olnudki nii lahtise peaga. Tõdemusest aimub, et ega Tiks pealkirjaks olevat mängumehe määratlustki väga tõsiselt võta. Tammiste mõõdupuu järgi oli vanas Kalevis ehk ainult viis mängumeest. Rahvusmeeskonda pääs polnud iseendast veel soovitus. Kes oli sel vanal ajal mängumees? Palliplatsil oskaja, kellel ka tippspordiks sobiv psüühika. Kindlasti spordimees, kes võis küll pulli teha, kuid keda ka pohmakas ei tohtinud pallimängus segada. Ja lõpuks, mängumees pidi tunnustama teatud kirjutamata seadusi, mis teevad „kehadest” meeskonna. Tiks sai küll Kalevi mängujuhiks, ent seda alles Tammiste ja Krikuni mänguvõime nõrgenemise ja loobumise järel. Ta ei suutnud neid üle mängida. Tammiste loobumise järel „lõppes üks etapp Eesti vabadusvõitluses”, ent Kalev ei kukkunud N Liidu esiliigasse. Tiks jõudis enne loobuda, kui meeskond sinna langes. Liiati, korvpallur, kes luges vabal ajal Brjussovit või Buninit, ei saanud olla igas mõõdus sobiv profikorvpallur.
Kui palju on tänapäeva Eesti korvpallis mängumehi? On arvatud, et üksainuke ja nimetatud Valmo Kriisat. Ei tea, mängumeheks saadakse ikka teiste mängumeeste õlule toetudes.
Siinkirjutaja vanuses spordisõpradele Tiksi raamat meeldib. Pisipatukeste kõrval saab Tiksi nuhelda ka ühe suurema eest. Ta võinuks teksti veel kord läbi kirjutada ja liigse vee välja muljuda. Sadakond lehekülge lühemana, ja tekst oleks ainult võitnud. Ka välises tüseduses poleks raamat palju kaotanud.
Kellele on käesolev raamat kirjutatud? Mängumees kirjutas „Mängumehe” korvpallisõprade meeleheaks. Ta jõudis eesmärgini.
„Mängumees. Poiss sai 50”
Mihkel Tiks
Tänapäev
