Metsanduspoliitika kui pükste märgamine
Kui sellesse dokumenti mitte süüvida, siis võib-olla tundubki olukord niisama ilus, nagu seda on esitledes kõlavate sõnadega välja reklaamitud. Tegelikult sisaldab see ametlik paber väga põhimõttelisi vastuolusid. Võtame või alustuseks selle, et arengukavas rõhutatakse metsa suurt juurdekasvu ja puidu akumuleerumist ehk siis kavas näpuga järge ajades pidanuks kasvava metsa tagavara olema meil praegu varasemast kümnendiku võrra suurem. Samal ajal näitavad ametlikud andmed, et viimasel kümnel aastal on kasvava metsa tagavara stabiilselt aina vähenenud. Seejuures on suure osa senisest juurdekasvust moodustanud hall-lepp, kuid metsatööstust huvitab eeskätt okaspuupalk. Teisalt räägitakse kavas küpsete metsade rohkusest. Kava koostajatel on miskipärast kahe silma vahale jäänud, et suur osa meie küpsetest metsadest on hall-lepikud. Samal ajal tuleb silmas pidada ka tõsiasja, et okasmetsade raievanust on puidu-tööstuse janu kustutamiseks viimastel kümnenditel korduvalt alandatud, mistõttu loetakse praegu küpseks ka neid puistuid, mis veel mõni aeg tagasi olid keskealised. Nii et osa praegustest küpsetest puistutest, millesse võib rahulikult sae sisse lüüa, on täies elu- ja kasvujõus ning jutud nende kiirest mädanemisest ei pea sugugi paika.
Raievanus aina langeb
Arengukava kohaselt oleks meie metsade majandamine jätkusuutlik, kui aastane raiemaht püsib 12 kuni 15 miljoni tihumeetri piires. Samal ajal on teada, et raiutavalt pindalalt pole võimalik sellisel hulgal tihumeetriteid puidutöötlejatele ette sööta. Näiteks riigimetsa männikutes arvestatakse kava järgi keskmise väljaraiega 370 tihumeetrit hektarilt, kuigi vanade männikute keskmine tagavara on tegelikult vaid 305 tihumeetrit hektari kohta. Ehk siis tegelikult on selle „jätkusuutliku” raiemahu juures juba arvestatud, et raievanuseid tuleb peagi veel kord oluliselt alandada. Sisuliselt meenutab arengukavasse kodeeritud raievanuste jätkuv alandamine pükste märgamist: alguses, kui puidutööstusele jätkub lühiajaliselt nõutud koguses tooret, on soe, pärast, kui küpsete metsade pindala vähenemise tõttu raiemahud jälle kokku hakkavad kuivama, on märg ja külm. Selle asemel et asuda raiemahtusid aegsasti tasapisi vähendama, lükatakse ebamugavaid otsuseid edasi.
Raievanuste alandamine või muu raievõimaluste administratiivne suurendamine tekitab küll illusiooni raieküpsete metsade suurest hulgast, kuid siililegi on selge, et senisel moel enam pidu pikalt jätkuda ei saa. Raievanuste alandamisega sülitame paljude kadumisohus mutukate, taime-, linnu- ja loomaliikide peale, sest nende koduks olevate vanade metsade pindala hakkab meil järjekindlalt vähenema. Nii jääb näiteks meie vanade metsade vapiliikideks nimetatud kotkastele ning ka lend-oravatele sobilik eluruum aina väiksemaks. Vanade metsade vähenedes kannatab meie metsade ökosüsteem laiemalt. Uues metsanduse arengukavas ei ole arvestatud ka sellega, et viljakamates metsatüüpides väheneb vanade metsade pind-ala kiiremini ja soometsades vanade metsade pindala suureneb, sest seal ei ole raiumine kerge ega tasuv.
Ja paratamatult tähendab see seda, et viljakad vanad metsad ehk need, mis metsatööstureid kõige enam huvitavad, saavad otsa veel kiiremini, kui nägi ette riigikontroll riigimetsade majandamise jätkusuutlikkust puudutavas auditis: kui riigimetsas jätkatakse lageraiete tegemist praeguses mahus, väheneks palu-, laane- ja salumetsades vanade puistute pindala oluliselt juba järgmisel kümnendil. Tulundusmetsade ehk majanduspiiranguteta metsade vanad kuusikud ja haavikud saaksid otsa vähem kui 20 aastaga, vanad kaasikud vähem kui 30 aastaga ning vanad männikud vähem kui 50 aastaga. Arengukava järgi suureneksid raiemahud riigimetsas aga kuni kaks korda. Kulla rahvaasemikud, kui te selle arengukava heaks kiidate, tähendab see vanade metsade pindala olulist vähenemist järgmise kümne aasta jooksul. Sellega halvendatakse ühtmoodi nii metsatöösturite kui ka vanametsast sõltuvate liikide elu. Jätkusuutlikkusest läheb metsandus selle kavaga veel kaugemale, kui see praegu on.
