Arvustus: Homsest kinodes: Kukumägi ja tema salalik deemon
Dokumentaalfilmist kirjutades on alati raske vahet teha, kas sa kirjutad filmist endast või selle peategelasest. Sest eks lõppude lõpuks määragi filmi headuse eeskätt peategelase isiksus ja panus filmi valmimisse, tema karisma, tema avatus, tema koostöötahe. Muidugi on võimalik ka see, et režissöör teeb filmi peategelase teadmata või vastu tema tahtmist, luurates põõsastes ning kasutades piilukaamerat. Aga siis on tegemist rohkem spiooni kui filmimehega.
Arvo Kukumäge pole tarvis olnud võsast filmida, tema on üks filmi „Kuku: mina jään ellu” autoritest (koos Andres Maimiku, Kaidi Kaasiku ja Martin Männikuga). Ja ehkki võib oletada, et nii mõnegi stseeni filmimisel pole Kuku juuresolevast kaamerast teadlik olnud või siis pole ta kaamerat lihtsalt ära tundnud, on selge, et hiljem on ta materjaliga tutvunud ja sellele oma õnnistuse andnud. Vana filmimehe nina lihtsalt tunneb ära, mis on hea kino ja Kuku jaoks on vist alati olnud Kunst pisut olulisem kui Elu.
Nii et pole juhus, kui viimastel aastatel pigem episoodiliste rollidega piirduma pidanud Kuku teeb nüüd dokumentaalfilmis hiilgava peaosa. See, mis tavalise mängufilmi väntamise puhul on Kuku miinuseks („mine tea, äkki hakkab keset võtteid jooma ja mis me siis teeme?”), osutub tema elust kõneleva dokumentaalfilmi juures hoopis plussiks. Sest Kuku hakkabki jooma ja tulemuseks on rida hingekriipivaid ja pisut õõvastavaid kaadreid inimesest, kellel pole enam inimese tegu ega nägu – kellest on üleöö saanud libahunt. Mehest, kellest tema deemon on korraks jagu saanud, aga kes ei vannu siiski alla. Kukust, kes jääb ellu.
Ei kangelane ega ohver
Siin ei ole tegemist joodiku heroiseerimisega ega ka moraliseeriva looga alkoholi kahjulikkusest. Kuku pole kangelane ega õnnetu ohver. Ta on lihtsalt üks mees, kes peab päevast päeva elama koos temas peituva paharetiga – täpselt samamoodi nagu filmi teine peategelane, Kuku invaliidist lapsepõlvesõber. Igaühel oma tõbi. Sõber on raske haiguse tagajärjel surutud ratastooli, Kuku deemon on salalikum ja kükitab enamasti peidus nagu tukkuv lohe, et siis aeg-ajalt seda raevukamalt varjust välja söösta. Kuku teab seda ja otsib deemoni vastu abi, aga samal ajal on ta ka liiga skeptiline ja terve mõistusega, et uskuda imedesse ning kuulata, pea norus, kõiksuguste nõidade ja posijate õpetusi. Pigem ta siis juba kergitab uhkelt kaabut ja jääb selleks, kes ta on: meheks, kes teab, et täiskuuöödel varitseb teda oht muutuda libahundiks.
Siinkohal tuleb mängu filmi naispeategelane, kelleks on Kuku abikaasa Marit. Sest mis saaks muinasjuttudes libahundist, kui ei leiduks heasüdamlikku naisterahvast, kes julgeb talle noa otsast leiba ulatada, misjärel susi aeglaselt inimeseks muutuma hakkab? Kui sellist naist poleks, jääkski hunt metsa. Samal ajal pole libahundi kantseldamine kindlasti meelakkumine ning jääb üle vaid imetleda Mariti visadust – ikka ja jälle on ta oma noaga õiges kohas, ikka ja jälle jätkub tal leiba. Ja ega tema pole ainus. Kukul on vedanud, tal on palju sõpru, kelle poole ta pöördub filmi lõpus, oma 50. sünnipäeval kivil seistes ja kõnet pidades. Huvitav on muidugi teada, et filmis pole kronoloogiat järgitud ja tegelikult eelnes omalaadset happy end’i kujutav juubel kõikidele teistele sündmustele. Aga see pole tähtis, Kuku elu on käinud alati üles-alla. Mäletan, lugesin Loomingust Rein Ruutsoo mälestusi 80. aastatest, kus Ruutsoo kirjutas, kuidas ta kohtus noore näitleja Kukumäega, kes lubas, et nüüdsest on viinaga lõpp. Deemon on olnud tõesti vastupidav. Deemonid ei kao.
Võimas film. Ilma happy end’ita. Aga kas siis inimese elul saabki seda olla? Ei saa. Ja ometi on elu ilus. Ka Kuku jääb ellu ja teeb tulevikuplaane. Deemon on alles ja võib vabalt veel kord ärgata, aga mees on ju ometi suurem kui tema saatus. Fuck off, deemon!
„Kuku: mina jään ellu”
Dokumentaalfilm
Tegid Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi
Tootis Kuukulgur Film
linastub 23. veebruarist Tallinna kinodes Sõprus ja Artis, 25. veebruarist Tartu kinos Ekraan, 28. veebruaril Rakvere teatrimajas
