Tõnissoni tee lehemehest rahvussümboliks
„Prohvetid seisid tõe kuulutajatena oma rahva ees ka siis, kui rahvas nad maha jättis ja usu kaotas. Ka Jaan Tõnissoni on saatnud sügav usk oma ülesandesse, millele on ta truuks jäänud ka raskematel silmapilkudel, mil paljudel teistel kadus usk tulevikku,” ütles Palamuse koguduse õpetaja August Kerem Tõnissoni 70 aasta juubeli tähistamisel Tartu Pauluse kirikus. Nüüd on suurmehest ilmunud soome poliitiku ja kirjamehe Erkki Tuomioja kirjutatud teos „Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”.
See raamat on suure allikmaterjali ja hoogsa sulega kirja pandud lugu, mis esitab retoorilise küsimuse: kas keerulisel ajal elanud väikerahva rahvusliku poliitiku ettemääratud saatus oli 1941. aasta juuli esimestel päevadel Kosel Scheeli krundil surra? Või miks tõrjuti üks meie intelligentsemaid ja väärtuslikumaid poliitikuid kõrvale? Rasketel kolmekümnendatel, mil kannatasid suured ja väikesed rahvad ning diktaatorid sõitsid kodanike tahtest hoolimatult üle, oleks vaja olnud humanisti, kelle haridus ja intelligentsitase ületanuks pragmaatiliste ja kasuahnete poliitikute oma. Tõnisson jäi kurva kuju rüütliks, kelle visioonid olid idealistlikud. Eesõigus oli antud talupojale, kes pidi Eesti igast kriisist välja tooma.
Mõistlik rahvuslane
Tõnisson suhtus galantselt naistesse ja kaastundlikult hüsteerilistesse naistesse, ei tõstnud häält isegi siis, kui üks neist oli ta poja 1939. aastal maha lasknud. Ta sai, mis tahtis: Amanda Tõnisson mõisteti 1940. aastal tähtajatule sunnitööle. Oli segane aeg, möönab Tuomioja, kuid sellegipoolest ei peatu ta oletusel, nagu võinuks Ilmar Tõnissoni mahalaskmise taga olla NKVD. Raamatust tuleb selgelt välja, et hilisematel aastatel kummitas Tõnissoni sama häda, mis ei jäta maha ka teisi vanainimesi: ta ei suutnud tegelikkust enam kõige adekvaatsemalt tajuda. Ta laskis võimu usurpeerinud Pätsil ja Laidoneril end kingitustega ära osta, aktsepteeris aktusi, mida seesama võim tema 70 aasta juubeliks korraldas ning kus teda mõõdutundetult ülistati ja talle orden anti. Siiski sai ta poolteist aastat hiljem aru, mis on juhtunud, ja siis oli tal oidu küll, kui ta riigivolikogu valimistel vastasrinda organiseeris. Küllap olnuks väga raske Postimehes Tõnissoni alluvuses tööd teha. Ta oli just seda tüüpi ülemus, kes ei aktsepteeri novaatorlikke ideid senikaua, kuni temaga vaieldakse. Aga esita oma idee kui bossi oma, ja sa jõuad sihile.
Kui Tõnisson oleks jäänud riigivanemaks, sotsid ja vapsid ei oleks Pätsi provotseerinud ja Tõnissoni demokratism olekski jäänud Eesti riiklikuks alustoeks, siis oleks ka vaikiv ajastu ära jäänud. Kuigi Tõnisson oli halb diplomaat – isegi „vaikival” valitsusel oli paremaid –, oleks siis Eesti-Soome sõjalisest liidust maailmasõja eelõhtul ehk asja saanud. Ent vahest tuli see Tõnissonile kasukski, et ta ei saanud võimule, nii jäid tal sooritamata ka kuriteod ja eksimused, mis rasketel aegadel tihti võimuga kaasas käivad. Kui sind süsteemile ligi ei lasta, jääd sa poliitilises mõttes igavesti neitsilikuks.
Hästi tuleb raamatust esile, et suurmeeste pojad ei saavuta iial oma isade olümposlikku kõrgust: kui Jaan oli visionäär, siis tema poeg Ilmar jõudis silma paista üksnes kelkimisega. Vaeseke surigi noorelt. Välismaalasena ei ole autor teadnud kõiki Tõnissoniga seotud rahvalikumaid legende, näiteks seda, kuidas padukarsklane Tõnisson jättis ühel oma austamisõhtul Estonia lavatöölistele viina andmata, mispeale töötajad keeldusid lavakujundust ümber sättimast.
„Jaan Tõnissonist” tuleb esile ka asjaolu, mida Eestil ja eestlasel praegu kõige enam vaja on. See on mõistlik rahvuslus, mis ei ole segatud paranoiaga teiste rahvaste vastu. Ja mis roll on üldse rahvuslusel, kui maailm kipub mässama, nii et mässuseeme puges islamimaailmast Londonisse? Oli ju midagi samalaadset ka Tõnissoni ajal: maailmas levisid Kominterni ideed, aga eestlane jäi rahulikuks. Tõnisson hoiatas meid, et tehtud tegusid ei saa tagasi võtta. See oli tema missioon.
„Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”
Erkki Tuomioja
Tõlkinud Kadri Jaanits ja Katrin Kurmiste
Varrak
