Alternatiivenergia alternatiivid
Vahetuks poliitiliseks vastuseks Jaapani tragöödiale on väikesed kohandused teadaolevate energiaallikate – nagu näiteks tuule- ja päikeseenergia – puhul. Kuid ehkki valitsused tahaksid piirduda seniste võimalustega, nendest ei piisa. Näiteks päikeseenergia püüdmiseks ja salvestamiseks kasutatavate materjalide tootmine võib tekitada täpselt sama palju keskkonnakahju kui tavapärased kütused ning senine tuule- ja päikeseenergeetika tehnoloogia ei suuda hästi vastata suurearvulise elanikkonna vajadustele.
Kahtlemata jäävad fossiilsed kütused, põhiliselt kivisüsi ja maagaas, ka edaspidi oluliseks, kuid nende kasutamine on seotud põhjavee reostamise ja süsihappegaasi õhkupaiskamisega, eriti Põhja-Ameerikas ja Hiinas. Kuid Jaapani tragöödia meenutab meile, et ehkki tuumaenergia ei paiska õhku CO2, on ta toksiline muul viisil.
Kui millalgi on üldse olnud väga hea aeg teha ulatuslikke investeeringuid pikaajalistesse energiaallikatesse, siis see aeg on praegu. Me vajame midagi, mis oleks samas mastaabis Manhattani projektiga (mille eesmärk oli luua tuumapomm) ja Apollo programmiga (mis viis inimese Kuule).
Mõlemad neist – nii Manhattani projekt kui ka Apollo programm – saavutasid edu suhteliselt lühikese ajaga ja üpris madala hinnaga. Tänapäeva dollaritesse ümber arvutatuna maksid need mõlemad 200 miljardit dollarit – vaid murdosa summast, mille Ameerika Ühendriigid on kulutanud Iraagi sõjale, ja palju vähem kui kulud, mida on toonud kaasa naftahinna tõus viimasel aastal.
Apollo programm ja Manhattani projekt olid unikaalsed. Mõlemad neist suunasid paljude riikide parimad pead tegelema ühe ja sama ülesandega. Kumbki neist ei kätkenud endas tohutut teaduslikku väljakutset, vaid pigem suurt inseneriprobleemi. Ehkki tuli leiutada, kasutati olemasolevaid teaduslikke meetodeid.
Õnnetuseks keskenduvad valitsused tänapäeval seda tüüpi investeeringuid rahastades vaid tehnoloogiatele, mis on juba pea-aegu valmis. Selle tulemuseks on paraku lõputud katsed muuta mitteideaalseid meetodeid vähem probleemseks. Kuid meil on vaja midagi, mis muudaks kogu mänguvälja – nagu integraallülitus, raadio või elekter.
On rohkesti näiteid fenomenidest, mis võiksid uudse lähenemise abil aidata jõuda ootamatute uute energiaallikateni. Lisaks päevasele päikesevalgusele pommitavad Maad veel kõikvõimalikud muud kiirgused väljastpoolt meie päikesesüsteemi. Üht-teist sellest me mõistame, kuid suuremat osa universumi koostisest ja sellega seotud jõududest ei oska me hästi seletada. On väga tõenäoline, et eksisteerib praktiliselt rakendatav galaktiline energiaallikas, mis on püsiv ja piiramatu ning juba praegu meie taevas olemas. Fundamentaaluuringuteta, mis aitaksid neid jõude mõista, lipsab see potentsiaal meil käest.
Veel müstilisem efekt on seotud Maa elusolenditega. Füüsikaseadused ütlevad, et kõik kaldub korratuse poole – seda protsessi nimetatakse entroopiaks. Palju vähem mõistetakse, miks mõnel pool toimub vastupidine protsess, mis kaldub korra ja struktuuri poole. Näiteks taimedel on vastastikune mõju oma keskkonnaga, tekitades lokaalselt korrastatud süsteeme, mille tulemusel tekib puit (ja muu biomass). Kui me põletame puitu, muudame selle protsessi vastupidiseks, lammutades korda ja tootes energiat. Sellisel lihtsamal tasandil on looduse toimimine meile arusaadav.
Ent komplekssemate juhtude puhul, mis puudutavad näiteks elusolendeid, kes teevad koos-tööd, et moodustada ühiskondi ja luua teadmist, on meie teaduslikud meetodid ebaadekvaatsed. See on õhutanud mõningaid teadlasi alustama uute energiamudelite uurimist „intelligentsi ja informatsiooni perspektiivist”, kusjuures korrastatust peetakse informatsiooni ekvivalendiks. Sellise uue perspektiivi kaudu saavad esile kerkida uued võimalused.
Näiteks metaani klatraadid on kivimid, mis enamasti sünnivad mikroobide keeruka koos-töö tulemusel. Metaani klatraatide ülemaailmsed varud sisaldavad üle 12 korra rohkem energiat, kui on kõigis teadaolevates fossiilkütustes. Kui selle põletamine ei ole kontrolli all, võivad atmosfääri pääsevad klatraadid kujutada ohtu maailma kliimale, kuid bioloogilise infovoo parem mõistmine võib aidata rakendada metaani klatraate viisil, mis võimaldab hoopis vältida kliima soojenemist.
Sääraseid lahendusi ei ole aga uuritud, sest lahendused ei paista olevat nii vahetus käeulatuses, kui olid aatomipommi ja Kuule maandumise puhul. Arvestades inimkonna ühist huvi uute energiaallikate vastu tundub, et maailma kõige säravamad teadlased võiksid nende leidmiseks koostööd teha.
Nimetatud projekt lööks õitsele teadusorganisatsioonis, mis on oma meetoditelt pigem küpsuse poole arenev kui lõplikult välja kujunenud. Jaapan, USA ja Euroopa on kompetentsed uurima asju, mis on peaaegu teada, kuid läbimurdelised teadussaavutused tekivad tõe-näolisemalt riikides, mis on ressursinäljas – nagu Hiina.
Me vajame alternatiivsete energiaallikate valdkonnas fundamentaalseid läbimurdeid. Nende saavutamine nõuab tõe-näoliselt suuri jõupingutusi ja koostööd, mille fookus on teoreetilisel teadusel. Selline suunamuutus võib paista keerulisem kui senisel teel jätkamine, kuid peagi ei ole meil enam valikut.
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
H. T. Goranson on varem töötanud ka USA kaitseministeeriumi kõrgtehnoloogiliste uurimisprojektide vanemteadurina.
© Project Syndicate, 2011
