Kui võrrelda Aivar Kulli kaht elulooraamatut, mis ta on kirjutanud Lembit Eelmäest ja Oskar Lutsust, siis esimene on hingestatud ja teine veidi pedantne. Põhjus on selge: esimesel juhul on tegu isiksusega, kellega on olnud vahetu kokkupuude, ja teisel juhul ammu surnud klassikuga. Kummaline küll, aga vahetevahel tekib Lembit Eelmäe raamatut lugedes igatsus pedantsuse järele. Liiga palju on eluloo tähelepanu alt välja jäänud eluseiku, küsimuste püstitamist ja allikaid.

Raamat ei käsitle eriti Lembit Eelmäe teatritee seda osa, mis kulges keskpärasuse tähe all. Nii jääb kuidagi tagasihoidlikult esitatuks ka dramaatiline pööre suurde teatrisse, mis oleks ju jäänud olemata, kui poleks olnud õnnelikku tähtede seisu.  

Raamatus on teraseid tähelepanekuid 1970-ndate Vanemuise ja selle inimeste (Ird, Tooming, Hermaküla) kohta. On nauding lugeda peategelase lauseid, milles peegeldub ta hingesuurus ja mõtteselgus. Et need nii klaaril moel lugeja ette jõuavad, see on kindlasti ka autori töövõit.

Lembit Eelmäe

näitlejaraamat

Aivar Kull

Ilmamaa